Käesoleval reedel täitub Dramamama ja Brides in Bloomi solistil Mikk Tammepõllul 30. aasta oma sünnist. Sünnipäeva puhul toimub 27. jaanuaril klubis Rockstar’s ka avalik kontsert, kus astuvad üles ansamblid Dramamama ja The Purple Gang ning nagu intervjuust selgub, siis ka võib peale sattuda ka mõningatele teistele kollektiividele. Pidasime Mikuga maha väikese vestluse, et rääkida mõningatest muusika-alastest tegemistest, millesse ta ennast senise 30 aasta jooksul pühendanud on.

Foto: Mart Sepp

Millal ja miks Sa hakkasid muusikaga tegelema?
Lapsepõlves oli meie kodus palju muusikat. Vanemad mängisid kitarri ja laulsid. Muusikat kuulati palju, kuid valikuliselt. Ilmselt oli aga esimeseks eelduseks muusikaga tegelemisel lihtsalt see, et meie kodus oli klaver (Tartus kokku pandud vana Rässa) ja kaks akustilist kitarri.
Eelpool mainitud klaveri peal olid enne mind klimberdanud juba kolm põlvkonda, aga mina olin esimene, kel veidi rohkem püsivust jagus. See klaver kõlab siiani väga hästi. Lõpetasin lastemuusikakooli klaveri eriala ja põhikooli lõpu poole hakkasin tundma huvi kitarri vastu.
Vanem vend tegi sellist bändi nagu Jaxy ja mängis kodus kitra. Ta näitas mulle paar akordi. Sellest tingituna sain juba oma lemmiklugusid mängida. See tundus oluliselt põnevam, kui klaveri taga noodi veerimine ja heliredelite harjutamine. Umbes 12-aastaselt hakkasin laulujupikesi kirjutama. Pidasin ennast tõsiselt geniaalseks heliloojaks.

Kuidas vanemad ja vend 12-aastase poisi heliloomingusse suhtusid?
Ma ei julgenud oma laule eriti teistele esitada, aga olin kindel et need on shedöövrid. Isale mängisin. Tema viitsis kuulata ja kiitis. Vend oli ausam. Jalutas tavaliselt poole loo pealt toast ära.
Vanemad pigem jälgisid, et ma etüüde ja heliredeleid harjutaksin. Kui olin kindel, et nad enam pealt ei kuula, siis hakkasin vaikselt jälle oma lugusid klimberdama või Lennoni „Imagine’it“ maha võtma. Ma ei saanud aru, miks muusikakoolis ei võiks õppida sellist muusikat, mis mulle meeldib. Tegelikult lõpuklassides sai juba Gershwini mängitud. See mulle juba sobis.

Eelpool mainisid, et kui vend oli Sulle paar akordi kitarril selgeks õpetanud, siis said hakata oma selleaegseid lemmiklugusid mängima. Mis nendeks lemmikpaladeks olid?
Mäletan, et paar esimestest lugudest, mille kitarril selgeks sain, olid Biitlite "Girl" ja „Michelle“. Kuulasin päris palju ka Queeni. Isegi haiglaselt palju, aga eks kõigil ole nooruses selline fanatismi periood. Samal ajal, kui teised lapsed väljas palli tagusid, proovisin kassettidelt lugusid maha võtta. Tabulatuurid ja muu selline abimaterjal oli siis veel kättesaamatu värk. Queeni või Biitleid kuulan hea meelega ka tänapäeval. Kindlasti on nad mõjutanud päris palju seda, kuidas ma oma laule kirjutan.

2003. aastal alustas tegutsemist Brides in Bloom. Kas olid teinud kaasa ka mõningates varasemates kollektiivides?
Oma esimese bändiproovi tegin täpselt päeval, mil 18. aastaseks sain. See on võrdlemisi hiline aeg sellise tegevusega alustamiseks. Varem lihtsalt ei tundnud oma ümbruskonnast ühtegi kampa, kes pilli mängiks ja bändi teeks. Nii ma siis kodus üksi nokitsesin, kuni üks hetk kutsuti bändi laulma, kuna eelmine laulja oli sõjaväkke läinud. Aitäh, Mildon! Selle esimese bändi nimi oli Freeday. Möllasime Viimsi Kultuurikeskuses ja esinesime erinevatel noortebändide festivalidel ja konkurssidel. Kõik selle bändi liikmed on siiani head sõbrad. Kahega neist teen nüüd sellist rokenrolli bändi nagu The Purple Gang.
Pärast Freeday tegevuse lõpetamist oli mul lühikest aega bänd nimega Lolita ja mõnda aega tegutses ansambel NoStation. Mõned kihvtid lood, aga erinevatel põhjustel ei saanud neist bändidest suuremat asja.
Brides in Bloom oma erinevates koosseisudes sai alguse ülikooli ajal. Panime bändi kokku koos kursavenna Martti Leetsarega. Bridesiga sai juba tihemini esinetud ja stuudios salvestatud.

Väga häbi tunnistada, aga kahjuks ei ole Purple Gangi loomingust väga palju kuulnud. Mis muusikat viljelete ja kes mis instrumendi taga musitseerib?
The Purple Gang on igihaljast rokenrolli viljelev meelelahutuslik tantsuansambel, mis omaloomingut ei produtseeri. Meie repertuaar jääb 50. ja 60. aastatesse.
Selle bändi lauljaks on Kalle Sepp. Väga hea häälega ja artistlik tegelane. Mina laulan tausta ja mängin kitarri. Kaarle Kanelmäe mängib trumme ja Kristjan Must basskitarri. Nende kahe viimasega alustasingi seda esimest bändi Freeday.

Foto: Urmas KukkKas Sul on ka teisi alasid, kus oled peale muusika tegev? Kui Sa ei tegeleks laulmisega, mis võiks siis sel juhul Sinu peamiseks tegutsemisalaks olla?
Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli telerežii eriala ja mõnda aega töötanud ka teleproduktsiooni firmas. Aeg-ajalt tegelen monteerimisega. Võimalik, et oleks endiselt aktiivselt tegev selles valdkonnas, kui muusikalõksus poleks. Võib-olla oleks hoopis kondiiter või meremees, ma ei tea. Oleks üks mees, kes viisi ei peaks.

Millised on Su enda lemmikud ansamblid ja artistid Eestist?
Hetke üks lemmikuid on Nevesis. Väga tasemel ja pühendunud tüübid Paidest. Mõnus groov on ka Elephants From Neptune’il. Häid ja andekaid bände ja pillimehi on Eestis palju, nii noori kui ka vanu. Õnneks jätkub ka ruumi ka nendele viimastele, kuigi arvestatavaid tegijaid tuleb aina enam juurde.

Kas on Eestis pillimehi, kellega sooviksid musitseerida? Mis oleks Su n-ö unistuste kollektiiv, kui Sa ei tohiks sinna kaasata neid pillimehi, kellega oled juba koos kirjutanud/mänginud?
Neid muusikuid on palju, kellega tahaksin koos lava jagada või stuudiotööd teha. Mul on ka õnnestunud mõningate suurepäraste pillimeestega koos musitseerida. Näiteks hiljuti kutsus Ivo Varts mind oma juubelikontserdile koos vana Ruja proge perioodi koosseisuga paari lugu esitama. See oli vägev elamus ja midagi, millest 15 aastat tagasi vaid unistasin.
Hetkel väga palju siiski koostööprojekte ei plaani. Pühendun oma loomingus Dramamamale.

Rääkides Dramamamast, siis mis on see, mis Sind selle ansambli muusika-alase tegevuse juures kõige enam paelub? Miks naudid Lauri, Viljari ja Otiga musitseerimist?
Mulle meeldivad need muusikud, kuna nad on väga hea energiaga improviseerijad. Kui tähtede seis parajalt soodne, tuleb meil koos mängides fantastilisi improvisatsioone, millest tihti võivad paraja kiiksuga lood sündida. Bänditegemise juures ei tule muidugi kõik kergelt, aga need hetked, kui töö vilja kannab või spontaansed ideed kollektiivselt paika klikivad, on kogu muu jantimine ka ennast ära tasunud.
Ott on mänginud Dramamamaga peaaegu aasta. Ta on väga mõnusa fiilinguga rokktrummar, kes sobib meie bändi ideaalselt. Mõnus mootor. Villu ja Lauri kohta saan ka pilduda vaid kiidusõnu. Mulle meeldib nende püsivus ja distsipliin. Andekusest rääkimata.

Te kõnnite Dramamamaga peamiselt bluusi radadel. Mis on tinginud selle, et üpriski noored muusikud mängivad bluusi, mitte mingit muud žanri?
Bluus ja varajane rock’n´roll on rokkmuusika vundament. Oleme võrdlemisi noor bänd ja miks mitte alustada sealt. Aeg näitab, milliseks me edaspidi kujuneme. Hetkel oleme n.ö retroroki ja bluusi saundiga bänd.

Mis on Teie lähiaja plaanid? Kas on oodata ka teist albumit?
Praegu käib prooviruumis uute lugude vormimise kallal usin töö. Peatselt läheme taas Linnahalli Matrix stuudiosse, et lõpetada sügisel alustatud salvestusperiood. Kui kõik õigesti paika loksub, on plaat märtsi lõpuks valmis.

Kas tahad ja oskad tuua välja mingeid erinevusi ja sarnasusi võrreldes esimese albumiga?
Kui esimese plaadi tegemisel jooksime ühest stuudiost teise ja lood olid väga erinevatest aegadest pärit, siis uus plaat saab salvestatud ühes stuudios. Oleme nüüdseks Linnahalli Matrixis Elmu Värgi abiga juba pool plaadist üles võtnud. Ühes erinevuseks veel on kindlasti ka see, et kõikide lugude põhjad mängime lives sisse 24-realisele lintmakile. Nii jääb rohkem elusat tunnet alles. Veebruaris läheme taas stuudiosse.
Muusikaline keel on esimese plaadiga ikkagi sarnane. Samad mehed kirjutavad lugusid ja vahepeal ei ole regemeesteks hakanud.
Uus album pole küll mingi kontseptuaalne teos, aga kindlasti terviklikum plaat kui esimene.

Kuidas lindistamine legendaarse Elmuga sujub?
Elmu on väga konkreetne. Ütleb, kui midagi valesti on. Otse ja ilma keerutamata. Temaga töötades peab teadma, mida tahad. Meil sujub koostöö temaga kenasti.

Millised lood Su enda lemmikuteks Dramamama loomingu seast on?
Esimese plaadi lugudest meeldib kindlast näiteks „November Cold“ ja Lauri „Dark Days“. Aga vist on loomulik ka, et hetkel lemmikuteks on pigem uued lood. Lood, mida avalikkus veel kuulnud pole, v.a paar erandit: „Dead Town Blues“ ja „Hard To Leave“.
Uus singel "World Without Music" meeldib mulle ka väga. Kirjutasin selle ühest unenäost. Sellised lood on kuidagi erilised, mis tulevad ise sinu juurde. (Kõne all olev singel ilmub Dramamamal 30. jaanuaril).

Millest uus singel täpsemalt räägib?
Maailm ilma muusikata. See oleks üks nukker koht, kus elada. See on ka veidi selline metafoor mainstreami pihta. Palju head läheb kaotsi.

Kas on mingeid unistusi ka, kuhu sooviksid Dramamamaga jõuda?
Sooviks kindlasti esineda väljaspool Eestit. Mitte, et Eestis kehva esineda oleks, aga kohalikud kontserdikohad on lihtsalt aastate jooksul risti-rästi läbi kammitud.
Lähiajal on plaanis paar kontserti Soomes ja paar mängu veidi kaugemal, aga nendest on vara rääkida.

Mida reedeselt sünnipäevakontserdilt oodata võib?
Sünnipäevakontserdil kuuleb Dramamamat. Kutid Nevesisest lubasid tulla. Jaxy teeb väikse etteaste ja rahvast tantsutab The Purple Gang. Kindlasti on veel esinejaid ja lava pole lukus. Ehk siis: oodata on korralikku pidu.

Kontserdi info:
http://www.rada7.ee/yritus/59450