Edmontonist pärit, kuid juba mõnda aega Montreali niigi põnevat skenet rikastav Sean Nicholas Savage on viimase kolme aasta jooksul välja andud seitse albumit, kaheksas võiks ka kasvõi kohe ilmuda, aga peab ootama, et valmiks film, millele ta heliribaks on. Savage’i Euroopa-tuur käib jaanipäevast saadik ja Schilling paistab, kapsalegi juba rahvusringhäälingus intervjuu antud. Õnneks nõustus pisut rääkima ka vähemkarismaatilise, kuigi ehk ka vähemrohelise usutlejaga.
Oled viimase kolme aasta jooksul jõudnud välja anda seitse albumit, kust selline meeletu inspiratsioonivoog tuleb?
Mul läheb umbes paar kuud, et alustada ja täielikult lõpetada üks album ning eks neid mõjutajaid ja inspireerijaid on nii palju ja nii erinevaid. Sa oled, mida sööd. Tihti tunnen inspiratsiooni tulemas korraga mitmest erinevast ja vastuolulisest suunast ja on väga keeruline otsustada, mida valida. Eks ma lihtsalt katsun kõiki oma tunge rahuldada.
Kolm aastat ei ole iseenesest ju pikk aeg, aga kui mõõta aega albumites ja loomingus, siis sinu viimased kolm aastat kindlasti on. Kuidas sina ja su looming selle aja ja nende albumite jooksul muutunud ja arenenud on?
Kui lähedalt vaadata, sisse-zuumida, siis pole ma põrmugi muutunud, aga kui kaugemalt vaadelda, siis ehk küll. Minu esteetika on praegu kindlasti teistsugune, aga samas ka mitte midagi sellist, mida ma varem kindlasti teha poleks võinud. Ma väljendan uusi uskumusi, uusi avastusi, jagan asju suurema selgusega ja lihvin aeglaselt oma oskusi.
Mida võib oodata sinu järgmisel albumilt, mida kuuldavasti juba selle aasta sees loota võib?
See ilmselt ei ilmu siiski enne kui järgmisel aastal. Ma olen salvestanud soundtracki filmile või tegelikult muusikalile, kus ma ise peaosa mängin ning mida teeb Angus Borsos, kes oli ka “You Changed Me” video režissöör. Soundtrack ilmub filmiga samal ajal, kuigi see sisaldab mu parimaid lugusid, mis ma selleks ajaks kirjutanud olen, millest osal ei ole filmiga mingit pistmist.
Lugesin hiljuti ka ühest intervjuust, et oled viimasel ajal kuulanud eriti palju klassikalisi filmi-soundtrack’e ja eriti Bernard Herrmanni loomingut. Kas võib oodata sealt ka mõjutusi ja kuidas need mõjud sinu muusikaga kokku sobiksid?
Bernard Herrmannil on oskus sisendada kuulajale hirmu nagu kellelgi muul ei ole oskust sisendada ükskõik mida. Noh, südamevalu on muidugi kena – “Winner Takes It All” mängib praegu. Ma istun just kohvikus. Tead ju seda ABBA lugu? Selles on südamevalu, aga Bernard Herrmann on väga järjekindel ja ta paneb mu kartma. Aga ma pean siia juurde ka ütlema, et ma arvan, et Claude Debussy on läbi aegade parim helilooja.
Ajas tagasi minnes, mis ja kes on sinu varasemad mõjutajad?
Pop, kaheksakümnendad, briti singlid. Squeeze, The Human League. Mulle meeldib väga Clash, alati on meeldinud. Joni Mitchell päris mitmel viimasel aastal. Mulle meeldib väga erinevat sorti muusika, aga enamasti vähemalt kümnendijagu minevikust.
Jagad plaadifirmat Claire Boucheri ehk Grimesiga, kelle karjäär on viimasel ajal meeletu kiirusega plahvatanud. Kas ja kui palju on see sind, teisi leibelikaaslasi ja üldse Kanada skenet mõjutanud?
Meie olukorrad on niivõrd palju erinevad, et see saab mind mõjutada ilmselt ainult vähesel määral, aga eks midagi ikka on… Näiteks istun diivani peal kuskil kontserdil ja keegi tuleb ja räägib juttu, “tere, kuidas läheb,” ja siis tuleb keegi, sosistab neile kõrva “Grimes” ja nad on hetkega huvitatud ja rabatud. Nii et tänks, Claire!
Oskad sa äkki ennustada, kes võiks olla järgmine next big thing Kanadast või siis kes peaks olema?
Ohh, ei tea, Kanadas on nii palju suurepäraseid artiste. Kes iganes on järgmine kuum objekt, on see, kes tahab seda olla. Inimesed ütlevad, et nad tahavad seda ja tahavad toda ja sa ütled neile, et sa pead siis seda tegema ja nad vastavad, et nad ei taha. Ja need inimesed? Nemad seda ei saagi. Sa ei saa oma kooki süüa ja samal ajal alles jätta. Kõik peab olema loomulik.
Ja muidugi klassikaline küsimus: oled sa jõudnud kuulata teisi Schillingu esinejaid?
Oo jaa. Ma polnud Schillingust midagi kuulnud, kui nad minuga ühendust võtsid, aga ma õpin kogu aeg midagi uut ja kõik, mida ma õpin, on alati head uudised. Prince Ramat nägin just hiljuti New Yorgis, see oli minu jaoks väga hirmutav. See on peamine põhjus, miks ma taustamuusiku kaasa võtan seekord, latt on nii kõrgele seatud ja ma pean siis ka rohkem pingutama. Aga tuleb lahe, me oleme head, ei jõua ära oodata.
Vaatasin just Schillingut tutvustavat saadet, kus sind intervjueeris kapsas. Kas see muutis su ootusi miskitpidi või on juurviljadepoolne usutlus tavaline asi?
Ma olen alati vabaõhufestivale armastanud, eriti noorena. Nad teevad tihti kummalisi reklaamikampaaniaid. Kapsas on lahe. Kapsas kinnitas minu jaoks positiivseid ootusi.
Ja lõpetuseks äkki veel mõni sõnum kapsale?
Härra kapsas, teie õde annab mulle gaasid.
Sean Nicholas Savage astub üles sellel laupäeval, 7. juulil Ilusa Muusika Festivalil Schilling, mis toimub kuuendat korda Kilingi-Nõmme Suveaias. Sean alustab täpselt südaööl. Festivalist pikemalt: http://schilling.ee ; http://www.rada7.ee/yritus/61450