Laupäeval astub Von Krahlis oma Vene-Baltikumi tuuri käigus ülesse Taani kärisev, mürisev ja twanngiv trio Get Your Gun, kelle arsenali kuuluvad parimad momendid kantrist, surfirokist ja postpungist. Bändi kitarrist ja laulja Andreas Westmark leidis tuuril olemise kiuste võimaluse väikeseks intervjuuks.
Olete Eestis teist korda, kas eelmine kord oli äge või? Ma tookord ei näinud, alles hiljem avastasin teid.
Kevadine kontsert Tallinnas oli suurepärane. Üks parimaid publikukogemusi, mis meil on olnud. Inimestele meeldis, mida me tegime ja vastutasuks andsime me endast kõik, mida meil anda oli.
Kevadel mängisite Tallinnas TMW raames. Oli sellest mingit tolku ka?
Ojaa, vägagi. Esiteks saime me TMW’l mängides palju kogemusi. Aga märksa olulisemaks peame sealt saadud uusi kontakte. Eriti Soomest, Eestist ja Venemaalt. Näiteks kohtusime Venemaa promootoriga, kes korraldas sellesamuse Venemaa tuuri, kus me hetkel mängime. Lisaks saime DrownedInSound’i poolt kiita.
Mis selle bändinime taga on? Teete rusuvat muusikat, "Staying for a while" video algab poomisstseeniga. Kas viskate kolkamelanhoolia üle võllanalja?
Me alustasime instrumentaalse surfibändina ja nimi on juba sellest ajast – midagi vesternipärast. Aga me otsustasime pärast stiilimuutust selle nime alles jätta, sest western/twang on meie muusikas jätkuvalt olemas. Väljaspool lava oleme üsnagi lõbusad ja õnnelikud sellid, aga ei saa öelda, et meie bänd oleks humoorikas ja me püüaksime laval pulli teha. Arvan, et sul on kolkamelanhoolia suhtes õigus. Me ei ole linnapoisid, kasvasime maal ja ma leian, et meie päritolu kumab ka meie muusikast läbi.
Aga kui bändinime tõepoolest analüüsima peaks siis on sellel kaks tähendust. Get Your Gun võib tähendada, et sa oled alla andmas aga see võib ka vastupidist tähendada, et valmistud võitlema. Ja ma arvan, et meie muusikas on need mõlemad poolused olemas. Lootusetus ja allaandmine ning viha ja jõud edasi võidelda.
Millest Get Your Gun’i DNA koosneb? Muusikalised juured on rohkem Seattle’s (näiteks Alice In Chains) või NY’s (näiteks Swans)? Mina kuulen seal tegelikult ka Denveri alt kantri saunde?
Saan vaid iseenda eest rääkida ja mulle väga istub selline ameerika twang, mis ka minu kitarrimängus välja paistab. Aga ma ei usu, et me isegi täpselt oma juuri teadvustame. Loomulikult on meil oma lemmikud ja me oleme kuulanud väga erinevat muusikat. Alguses tulid inimesed meile ütlema, et kõlame kui varajane Nick Cave, täpsemalt The Birthday Party, aga me ei olnud sellest bändist siis veel midagi kuulnud.
Mulle meeldib, kuidas inimesed meie muusikasse erinevalt suhestuvad ja leiavad sellest erinevaid viiteid – nagu sinagi. Aga me ei taha dikteerida, mida inimesed meie muusikast leidma peaks.
Muuseas, Alternative Tentaclesi boss on Slim Cessna Auto Club’i kohta õelnud, et "This is the country band that plays the bar at the end of the world". Päris hästi õeldud. Kuigi ka teie ei ole tegelikult kantribänd aga see kehtiks ju teie kohta ka. Või kuidas te ise ennast ühe tabava lausega kirjeldaksite? Selle saaks siis intervjuu pealkirjaks panna.
See on alles pähkel. Kunagi mängisime Rootsis ja üks metalifänn tuli pärast konsterti meiega rääkima ja ütles, et see kõik meenutas matuseid ja see on kuradi äge. Võibolla mitte päris see, kuidas ma ise selle sõnastaksin, aga kindlasti naljakas viis kirjeldamaks.
Ma ju ei eksi, kui ütlen, et kõiges ameerikapärases peab mingi saladus olema, et seda muudkui lahatakse? Olete Taani bänd aga võiks vabalt kasvõi Coloradost olla. Viimasel EP’l on pala "Ghosts of Scandinavia" aga ameerikamaa vaimud on seal ka. Küsimus on selles, et mis võiks olla see kriteerium, mis nn americana nii ahvatlevaks muudab, et selle puudutusega muusikat ka teispool maakera viljeletakse? Lihtsalt mäng nostalgiaga või on seal midagi tõsisemat? Eurooplased võtavad oma muusikalist pärandit intressidega tagasi?
Arvan, et nii kantri kui kogu americana värk üldse on üsna universaalsed ja tabavad muusikaliselt kui lüüriliselt midagi üldinimlikku. Teemad nagu üksindus, murtud südamed, meeleheide jne ei saa kunagi vanaks – inimesed jätkavad armastuslaulude kirjutamist, kuigi maailm on neid täis.
Ma petan end mõttega, et ameerika kõrbealad on nagu suur ja soe versioon neist külmadest väljadest, kus meie ülesse kasvasime – neil kohtadel on justkui sarnane tunnetus ja üldmulje. Aga ma ei tea ka, võibolla on see üks tobe mõte.
Eesti tahaks ka Põhjamaa olla, aga nagu näha, siis väga hästi ei õnnestu, sest Skandinaavias toimuvast ikkagi suurt ei teata. Kas teil sealkandis žanrikaaslaseid või muidu huvitavat leidub, millel silma peal peaks hoidma?
Taanis tehakse väga palju head muusikat. Me ei ole veel selliste bändidega trehvanud, kellega me muusikaliselt sarnased oleksime, aga meie head sõbrad teevad selliseid bände nagu The Woken Trees, Tales of Murder and Dust. Ja üks bänd, kellega me isiklikult läbi ei käi, aga keda me imetleme on Kellermensch. Kindlasti kuula neid.
Vastupidi ka. Eesti muusikast teate midagi? Kui Arvo Pärt välja jätta.
Sellega on sama lugu nagu sinul Taaniga. Me ei tea teie muusikaskenest suurt midagi. Aga meie managerile kohutavalt meeldib Mari Kalkun.
Kuidas teil üldse kodumaal läheb? Olete ju võrdlemisi noor kollektiiv aga internetist loen, et suur tulevikulootus ja hinnatud livebänd? Mismoodi te nõnda kaugele saite?
Oleme jätkuvalt UG bänd, aga ma oletan, et meid on märgatud meie maruliste livede tõttu. Meid on mängitud alternatiivmuusika jaamas P6-beat, aga meie "populaarsus" püsib ikkagi kontserdite najal. Me mängime sageli ja meie heaks töötab paar suurepärast inimest. Läbimurre nõuab kõvasti aega ja me anname esialgu endast parima, et iga kontsert oleks nii hea kui võimalik.
PS. Wovenhandi olete lives näinud?
Ei, kahjuks mitte!
Üritus radas: www.rada7.ee/yritus/65891
Hangi EP: getyourgun.bandcamp.com
Stream: soundcloud.com/get-your-gun/sets/ep
Video: Staying For a While