Turu punt Hisko Detria sattus mulluse iseüllitatud debüüdiga „Static Raw Power Kraut“ kiiresti proge-, riff- ja retroroki huviliste rahvusvahelise kogukonna terava tähelepanu alla. Humoorika ja asjaliku seltskonna muusikaline otsiskelu mõjus paljude meelest nagu värskendav hoovus jahedat allikavett intellektuaalse stoner-rock’i kinni kasvama kippuvas paisjärves.
Ilmselt on Eesti suitsusema muusika entusiastid sellest hästi aru saanud — miks muidu puhuda taas elu sisse pikalt suikunud üritustesarjale Roheline Planeet ning kutsuda sel reedel ja laupäeval Tartus ja Tallinnas toimuvatele juubeliüritustele kohalike legendide Smõugi ja Tolmunud Mesipuu kõrvale esinema just Hisko Detria? Põneva sündmuse eel usutles lahetaguseid ekstsentrikuid Mart „Harald Haak“ Kalvet.

Static Raw Power Kraut
Kas teie valdavalt positiivset tagasisidet pälvinud debüütsalvestist on ka hurjutatud? Last.fm-is tutvustate end pika ja pentsiku ajalooga Frankfurdi bändina — kas sakslased on taolise vassimise üle nurisenud?
Juhana „Jätkä“ Torvinen (kitarr, laul): Arvestades, et „Static…“ on kõigest demo, on vastukaja olnud täiesti fantastiline. Mõni on öelnud, et polegi kunagi paremat muusikat kuulnud, mis on natuke pentsik.
Nuriseda pole eriti keegi võtnud. Laulja häält on kesiseks arvatud, ja eks neil ole selles osas õigus, ega ma selle üle uhkust ei tunne. See oli vist meie teisel kontserdil, kui üks härra, kes oli 1970. aastate algupoolel, krautrock’i kuldajal Saksamaal töötanud, teatas, et see, mida meie mängime, pole õige krautrock. Ma arvan, et tal oli õigus — me teeme pigem Circle’i mõjutustega hard rock’i.
Libabiograafiaga üritasime nalja heita ja samas müüti punuda. Raske on mõista, et mõned inimesed võtsid seda tõe pähe — sealne jutt on ju puhas totrus! Olime äsja demo veebi laadinud, kui juba keegi kommenteeris: „Pähh, kah mul asi. Bänd on tegutsenud 40 aastat ja avaldab alles nüüd esimese demo..:“
Saksamaalt pole tegelikult palju kommentaare tulnud. Võib-olla nad leiavad, et me määrime krautrock’i head nime, ega tahagi meiega suhelda. Ma ise arvan, et oleme kraut’i esteetikat ja ideaale alles hiljuti tõeliselt hõlmama hakanud. Krautrock’il on rohkem pistmist puhta eksperimentalismi kui mingi kindlaksmääratud skeemi järgi tegutsemisega. Nii et demosalvestisel pole me veel tegelikult krautrock-bänd, vaid teeme psühhedeelset rokki. Aga see on ikkagi tore demo, millele on talletatud meie stiil ja muusika ajal, mil olime alles bänditegemist alustanud.
Arto „Andreas Baader“ Kuronen (basskitarr): Otsest tagasisidet pole Saksamaalt palju tulnud, ent sakslastest kuulajate osakaal Last.fm-i statistikas on märkimisväärne. Ka suurem osa demo-CD-dest, mis ma piiri taha saatnud olen, on läinud Saksamaale. Aga bänditutvustuse algtõukeks oli meie trummari Beleti (esinejanimega Klaus Löpöti) soov avaldada austust progressiivse space-rock’i n-ö unustatud aardele Damenbartile.
Belet „Klaus Löpöti“ Belouet (trummid): Esimese demo kohta on hinnangud tõesti väga kiitvad olnud. Väga meeldiv on, kui meie muusika tegelikult kellelegi korda läheb. Täiesti ebareaalne tunne oli näiteks siis, kui Roadburni [Hollandis toimuva psühhedeelsete sugemetega roki festivali] korraldaja märkis meie demo üheks oma kümnest mullusest lemmikplaadist.
Me ei väida tegelikult, et oleme Saksa bänd — too Last.fm-i jutt on ilmne absurd, mida ei ole võimalik tõsiselt võtta (ehkki pidime tõdema, et mõned võtsid). Mulle meeldivad liba-biograafiad, eriti taoliste „kaua kadunud krautrock-bändide“ omad, mida ikka aeg-ajalt kohtab. Mõned on nii hästi koostatud, et ka pärast pikemat otsimist ei või olla kindel, kas asi on salvestatud 1973. aastal Saksamaal või mullu Ühendkuningriigis või kusagil kolmandas ajas ja kohas. See on isemoodi austusavaldus 1970. aastate Saksa muusikutele ja nende muusikaloomingule. Aga, jah, meie tutvustus on nii palju üle võlli, et tegelikult me ei väida, et oleme sakslased. Loodan, et me ei vägista terminit „krautrock“… ehkki seda on võimatu teha, kuna krautrock tähendab loominguvabadust ja piiride puudumist; see pole tegelikult žanr, või vähemalt olen mina asjast nii aru saanud.
Atte Häkkinen (klahvpillid): Kõik, mis Hisko Detria kohta kunagi öeldud on, on tõsi. Tõe ja müüdi vahel pole mingit vahet.

Välismaalasi üllatab tihtilugu soomlaste avatus pentsikutele, isegi eksootilistele mõjudele (nt tangomuusikale ja karaokele), nagu ka hõlpsus, millega need mõjud enda kultuuri sulandatakse. Kas krautrock on Soomes uus tango?
Jätkä: Ah et kohe uus tango? Ma ei panustaks sellele, ehkki oleks lahe (või ka sõge), kui järgmise poolsajandi jooksul leiaks Soomes aset krautrock’i taastõus, bändid hakkaksid võistlema üritusel nimega Krauttimarkkinat, jne. Aga tõsiselt rääkides ma ei usu, et laiem publik kunagi psühhedeelse ja eksperimentaalse muusika omaks võtab. Vähemalt mitte Soomes. Tõsi, ansambli Liekki pala „Pienokainen“, mille monotoonsetes teerulli-rütmides võib ära tunda ilmseid krautrock-meeleolusid, saatis mõningane menu. Mulle Liekki meeldib.
Pentsikutest laenudest rääkides — tango mulle hästi ei istu, aga sellest, miks karaoke pole kõige suurem mood kogu maailma ajaloos, ma aru ei saa. Kellele ei meeldiks end silmini täis kaanida ja oma lemmiklaule tõurastada. See on ju korraga lõbus ja lihtne!

Kui palju on Circle koos oma kõrvalprojektidega teid mõjutanud? Kas teie esinemistest võime oodata samaväärseid lavalisi ekstsesse ja puhast loomingulist veidrust?
Jätkä: Kõige esimene lugu, mida me mängisime, oli [Circle’i kõrvalprojekti] Pharaoh Overlordi „Black Horse“, nii et võib öelda küll, et nad on meid mõjutanud. Meile meeldivad Circle ja nood teised pundid väga ning mina hindan nende oskust lõimida hästi paljusid eri mõjusid nii, et tulemus toimib ja kõlab innustavalt, mitte pole lihtsalt turundusnõks. Nende muusikas on iselaadne alltekst; toimub dialoog psühhedeelse krautrock’i ja maitselageda „juuksehevi“ vahel.
Ehkki me ise Circle’it matkida ei püüa, on nende lähenemine muusika loomisele ja mängimisele väga inspireeriv — midagi, mida üritan ka ise saavutada. Mu enda mõjutajateks on pigem funk, jazz, Jaapani sõge fuzz-rock, 1960. aastate psühhedeelne rokk, eksperimentaalne ja minimalistlik muusika ning, mõistagi, [mõjukas Saksa eksperimentaalse roki bänd] Can.
Mis esinemistesse puutub, siis laval oleme me natuke reserveeritumad ja introvertsemad; teatraalne poseerimine ja liibuvad elastaanpüksid pole meie jaoks. Ehkki, kui masinavärk korralikult käima läheb, võib täheldada tagumikkude mõningast võnkumist.
Andreas: Circle ja härra Jussi Lehtisalo on mind mõjutanud rohkem kui ükski teine bänd või artist. Kui valin oma plaadikogust suvalise albumi ja mõtlen hoolega järele, kes või mis mind seda kõigepealt kuulama ajendas, on väga tõenäoline, et jõuan otsapidi Circle’ini. Peale selle ostsin oma basskitarri Lehtisalo käest; pole ju võimalik, et see mind ei mõjuta!
Atte: Circle oli vaid üks Soome põrandaaluste bändide kogukonnast, mis 1990. aastatel peaaegu kõik plaadifirma Bad Vugum tiiva alla sattusid. Nii et osa meie mõjusid pärineb bändidelt nagu Death Trip ja ka Circle. Mulle tundub, et oleme osa avatud mõtteviisiga Soome põrandaaluste bändide traditsioonist, mis sündis 1960-ndatel ning noppis aastate jooksul mõjutusi krautrock’ist, pungist, improvisatsioonilisest ja elektroonilisest muusikast jne, jne. Mingis mõttes on Circle kombinatsioon kõigist neist toredatest stiilidest. Öeldakse, et alles taevas on viimane piir („Only the sky is the limit“), aga seegi pole tõsi, kui tahad reisida avakosmosesse.
Circle’i mõjutused, ma arvan, seisnevad rohkem selles, kuidas muusikast mõelda, mitte selles, kuidas seda teha.
Belet: Circle on äge bänd, aga ma olen Attega nõus — küsimus on pigem selles, kuidas muusikat tajutakse, mitte, kuidas seda mängitakse. Tuleb lihtsalt teha, mis meeldib, segada kokku eri mõjusid ja lustida — ning kui see kellelegi meeldib, on tore.
Ma pole vast nii suur Circle’i austaja kui mu neli kaasvõitlejat (ehkki nad meeldivad mulle väga), kuid mulle meeldib viis, kuidas nad asju teevad. Loodan, et saame nendega kunagi koos mängida (loodetavasti Pori linnas, mis peaks tegelikult olema iga eksperimentaalse muusika austaja jaoks palverännaku-paik) ja usun, et kui see teoks saab, ei ütle pärast keegi, et laval olid Circle ja mingisuguste isehakanud Circle’i-matkijate punt.

Juho Ylikojola
Selgitage, palun, mis võlub teid muusika staatiliste ja monotoonsete tahkude juures. Kas need aitavad „aju muukida“ — kui suuresti te kontrollite Hisko Detria muusika teadvust nihutavaid mõjusid?
Jätkä: Minu arust on staatilisus ja monotoonsus kujunenud meie muusikat määratlevateks omadusteks. Muusikat kirjutades on mind alati tõmmanud korduvate, sumisevate-undavate käikude ja viiside poole. Ma tõtt-öelda ei tea, miks. Meeldib, ja kõik.
Staatilisus annab edasi tõelist energiat ning mulle tundub, et kui sellega kord järje peale saad, puurib see end su mõistusse ja hakkab suhtlema alateadvusega. Ja sel suhtlusel on nii palju eri vorme! See võib olla korraga rahustav ja pingestatud. Minu jaoks on see, ütleme, ookeanlik. Ning kui muusika rütm või muu aspekt viimaks muutub ja ookeanlik tunnetus „häirub“, on mõju röögatu. Vähemalt siis, kui seda õigesti teha.
Sellele, kuidas see kontserdil toimib, pole ma tegelikult mõelnud. Usun, et rohkem määrab lavalemineku-aegne vaimne seisund kui keskkond. Me kõik oleme rohkem või vähem punk-kildkonna kasvandikud ning iga punkar teab, et võimsa kontserdi andmiseks pole tingimata vaja valgusšõud nagu Pink Floydil või maailma kõige vihasemat helitehnikat. Nii et võite olla kindlad — kui meie kontsert tuleb välja kehvasti, pole selles süüdi esinemiskoht.
Atte: Ehkki demo nimes on see sõna sees, ei leia ma, et me eriti staatilised oleksime. Muusika liigub kogu aeg kusagile. Meie puhul on lihtsalt reis olulisem kui sihtpunkti jõudmine. Nautige sõitu ja selle käigus avanevat hunnitut vaadet.
Belet: Muusika korduv olemus on minu arust psühhedeelse loomingu tugiraamistik. Mida rohkem lisad käike ja vahekohti, seda rohkem „lõikad filmi“. Ehkki mõnel võib alguses tekkida küsimus, et mida kuradit, kas nad kavatsevadki järgmised pool tundi sama riffi kammida, tungivad staatilisus ja monotoonsus ühel hetkel temagi ajukäärude vahele ja hakkavad seal leiduvaid väravaid avama.
Tunnistan, et mängin trumme nii minimalistlikult, kui suudan, ja mõnikord bändiproovis, kui tundub, et käik on väldanud terve igaviku, avastan end järsku psühhedeelselt reisilt, unustan üldse ära, et mängin, ning kaifin lihtsalt käike või kuulen isegi helisid, mida teised kuuldavale pole toonud. Selles vist ongi korduvuse vägi — ühel hetkel ei jää sul muud üle kui hüpata rongi peale (või lennuki või kosmoselaeva pardale, mis iganes parasjagu mööda kihutama juhtub) ning kulgeda sellega koos nii kaugele kui võimalik.

Mida peaksime teilt ootama? Mida tuua kontserdile kaasa? Mida enne teie esinemist pruukida?
Jätkä: Tõtt-öelda ma ei oska öelda, mida te ootama peaksite; see on meile endale ka mõistatuseks. Mängitavate lugude nimekiri ja suunad, mille kasuks konkreetsetel juhtudel otsustame, muutuvad esinemise käigus. Oleme Eestis valmis mängima ekstra pikalt, sest meile lubati, et peaesinejatele piire ei seata. Nii et valige endale sobiv rüübe ning pange vaim tantsuvalmis. Ja võtke sõbrad kaasa! Ausalt, oleme jube elevil, et saame Eestisse tulla ja teile esineda!
Belet: Pärast meie viimatist kontserti tuli üks sell mulle rääkima, et esinemine oli suurepärane, aga oleks olnud veel ropult ägedam, kui ta oleks enne ühe margi põske pannud… Nii et võtke kaasa, mida vajalikuks peate.

Lugesin lehest, et Turus avati äsja pood, milles müüakse balloone naerugaasiga, mis kirjade järgi on küll mõeldud vahukoore valmistamiseks, kuid mida suurem osa klientuurist pruugib muudel eesmärkidel. Kas sellised seigad annavad märku, et Soome on uue psühhedeelse revolutsiooni lävel? Kas see revolutsioon äkki juba toimub või hakkab aset leidma alles millalgi tulevikus?
Jätkä: Sattusin ise ka sealt balloonipoest läbi astuma. Peaks endalegi üht-teist võtma… sest mulle hirmsasti meeldib kokata, eks ole.
Soome psühhedeelne revolutsioon võib vabalt olla järgmise nurga taga! Meie viimatise esinemise ajal käisid politseipatrullid ümber klubi ja otsisid narkootikume. Süsteem on meile jälile jõudnud! Nad teavad, mis värk meiesugustega on. Või siis oli see reaktsioon tollele naerugaasi-ärile; kes teab.
Turu põrandaaluse muusika ringkond on viimased paar aastat üsna suikvel olnud, kuna maailma kõige vingem klubi TVO enam ei tegutse, kuid nüüd on asjad jälle hoogustuma hakanud. Ja arvestades, kui pekkis ja polariseerunud on meie poliitiline kliima, ei paneks ma imeks, kui põrandaalune liikumine sellele reageeriks ning meil seisaks ees oma Armastuse Suvi. Selleks on tagumine aeg! Soome pungi-kildkond on alati olnud suur ja tugev ning psühhedeelne kildkond üha kasvab. Mullu suvel oli meil võimalus esineda kahepäevasel punk-festivalil, ja see oli fantastiline — näha, kuidas punkarid ja pikajuukselised friigid seisavad, külg külje kõrval, oli väga südantsoojendav.
Atte: Põhjus, miks me nii palju pungist räägime, on selles, et Soome psühhedeelsel-eksperimentaalsel muusikal ja punk-kogukonnal on ühised juured. Soome underground’i juhtfiguuridel on tugevad sidemed nii pungi kui psühhedeelse liikumisega. Üks selline tegelane on Läjä Äijälä, legendaarse ansambli Terveet Kädet laulja. Äijäläl oli 1980. aastatel hulk eksperimentaalseid kõrvalprojekte nagu Aavikon Kone, Moottori, Billy Boys, Death Trip, The Kolmas ja Leo Bugariloves. Nii polegi midagi imestada, et meil punk- ja psühhedeeliabändid samades klubides esinevad. Näiteks mängis Hetero Skeleton pungile keskendunud festivalil Puntala Rock. Samuti pärinesid paljud Bad Vugumi märgi alla koondunud bändid punk-konnast.
Psühhedeelsest muusikast rääkides ei huvita mind, mis ained seejuures saadaval on. Ainus, mis loeb, on muusika. Soomes toimub sellel rindel praegu väga palju huvitavat; ohtralt tehakse oivalist free jazz’i, vaba improvisatsiooni, vabafolki, eksperimentalismi, helikunsti ja muud muusikat, mida võiks liigitada psühhedeelseks. Muusika on peamine võti meelte avamiseks. Nii et kui peaks toimuma mingisugune revolutsioon, siis loodan, et see on eelkõige muusikaline.
Belet: Narkokoertega politseipatrullide läkitamine linna peale võiks psühhedeelse revolutsiooni puhkemisele siin kaasa aidata, aga psühhedeelset muusikat saab nautida ka purukainena.
Punk on meil siin tõesti sügavalt juurdunud. Nägin hiljuti nimekirja plaatidest, mida Circle’i Lehtisalo ühele sõbrale soovitas, ja seal oli kümnete kaupa ägedaid Rootsi d-beat-bände. Väga meeldiv on näha, kuidas eri stiilid ja nende järgijad samal kontserdil sobituvad, või kohata samu nägusid nii proge- kui hardcore-kontsertidel. Minu jaoks on ka nn punk-eetika väga oluline. Mõned teavad, kuidas mängida, ja mõned teavad, miks nad mängivad. Ei kompromissidele, kõike tehtagu tunde ja meeldimise järgi, ja, mis kõige tähtsam, tehtagu ise!
Andreas: Püha müristus, mul polnud aimugi, et meil siin selline pood on! Kas me saame sulle külakosti tuua?

Juho Ylikojola
Mida tähendab Hisko Detria? Mulle on algusest peale tundunud, et selle taga peab olema mingisugune huvitav lugu. Palun, ärge petke mu lootuseid!
Andreas: Nimi sündis mõned aastad tagasi punkfestivalil Puntila Rock. Üks mu sõber oli äsja ostnud uue kaamera; istusime kambakesi telkide juures ja imetlesime seda. Järsku hakkas teine sõber, kes tegelikult ei jaga tehnikast essugi, väga erutatult seletama midagi uuest vingest funktsioonist, mida ta nimetas „hisko detriaks“. Ehkki ta oli kenakesti purjus ja mõtles kogu loo ilmselt välja, tundus ta jutt korraks veenev, nii et paari hetke vältel ma tõesti uskusin, et kõigil uutel kaameratel on selline äge värk küljes (kuigi ta ei selgitanud meile, mida see üldse tegema peaks).
Ma ei tea, kas süüdi oli tarbitud alkohol, unevaegus või ajud pehmeks kupatanud suvepäike, aga sõnapaar „hisko detria“ hakkas mind kummitama, natuke nagu sundmõttena. Võtsin markeri ja kritseldasin seda igale poole — oma kotile, oma telgile, oma ketsidele, pudelitele, oma kehale ja kindluse mõttes ka sõprade kehadele.
Kui hakkasime bändi tegema ja otsisime head nime, olin ma jätkuvalt nonde kahe sõna pentsikus lummuses. Pakkusin nime välja ja õnneks ei vaielnud keegi vastu. Minu jaoks on see meie bändi juures nagu kirss tordil; mul on väga hea meel, et saan mängida head muusikat heade sõprade seltsis bändis, mis on nime saanud millegi järgi, mida üks purjus punkar pomises teemal, millest tal halli aimugi pole.

Kontrollisin, muide, veebist mitu korda järele ja tean, et „hisko detria“ ei tähenda mitte kusagil absoluutselt mitte midagi, kindlasti mitte filminduse vallas.

Lisainfo: Hisko Detria, Smõuk ja Tolmunud Mesipuu esinevad kontserdisarja Roheline Planeet kümnenda ürituse raames reedel, 15. märtsil Tartus klubis Kink Konk ja laupäeval Tallinnas Von Krahli baaris.
Tartus mängitavad lisaks plaate Anz ja Mänts Smõugist, Tallinnas Heitke Pikali residendid Harald Haak ja Major Laks.