Taanist pärit duo Rangleklods on täiesti turvaliselt toimiv kombinatsioon kaasahaaravast rütmist ja muljetavaldavast vokaalist. Ning järgmisel hetkel on kõik, mida see duo luua suudab, ühtlasi täiesti ebatavaline, kaasahaarav ja stiilipiire ignoreeriv. Lisaks on neil õnnestunud välja murda eeldatavast elektroonilise muusika „mees läptopiga laval“-tüüpi kuvandist ning nende kontsertidest räägitakse elevusega. Mul endal ei ole vastavat võimalust veel avanenud, aga see aeg pole enam kaugel – loomulikult on jällegi märksõnadeks 5. aprill, klubi Sinilind, Rada7.ee esitleb ja Tallinn Music Week. Seniks on teil võimalus soenduseks lugeda, mida Esben Andersen ja Pernille Smith-Sivertsen Radaseitsme küsitlusele vastasid.
Fanny Bostinius
Seletage palun lahti oma debüütplaadi „Beekeeper“ nime valik ja mis värk teil üleüldse täpsemalt on seoses mee ja mesilastega? Kuna Rada7 tiimis on vähemalt üks mee-ja mesilastefanaatik, siis saame garanteerida ühe teemast kindlalt huvitunud lugeja.
Meie jaoks on „Beekeeper“ (mesilasekarjus, mesinik – ingl. k) metafoorne ja laiemalt määratletav tagasivaade lapsepõlve- ja tiinekaeale. Esbeni isa on hobimesinik ja ta on aidanud kogu lapsepõlve isal mesilaste eest hoolitseda ja tarudest mett koguda. Mesitaru ülesehitus ja olemus sobib me arvates perfektselt Rangleklodsi muusika-universumiga. Esmahetkel tundub võõrale pilgule tarus toimuv totaalselt kaootiline, kuid kui süveneda, siis osutub kõik väga süstematiseerituks ja igal kui viimasel kui mesilasel on selles võimsas struktuuris täita oma roll. Meile meeldib mõelda, et meie muusikas toimib kõik samamoodi.
Kas te oma publikusse suhtute samamoodi nagu mesilastesse? Teie eelmisel aastal ilmavalgust näinud debüütplaat oli väga menukas – oskasite te sellist tähelepanu oodata?
Haha! No mesilasi sa toidad suhkruga, et nad sulle mett toodaksid. Me ei ütleks, et me teeme muusikat selleks, et ootaksime publikult midagi erilist tagasi. Samas tegelikult just see ongi olnud eriliselt vaimustav nüanss meie debüütalbumi edus – see elab mingit omaenese elu, ilma, et me oleks pidanud mingeid eriliselt strateegilisi müüginippe kasutama ning me oleme lihtsalt hämmingus jälginud, kui hoomamatult laiaulatuslikuks me kuulajaskond on muutunud. Tihtipeale muusika kõnetab mingit väga kindlalt piiritletud sihtgruppi, kuid meie mingil põhjusel oleme jõudnud väga erinevate inimesteni ning see kiirus, millega sõna levib, on ikka üllatav.
Resideerusite vahepeal pikemalt Berliinis, seal valmis ka „Beekeeper“? Berliin on väga muljetavaldav linn, sel oli kindlasti mõju plaadi valmimisprotsessile, sellele, kuidas see lõpptulemina kõlab? Milline linn/riik/saar oleks ideaalis perfektne järgmise albumi salvestamiseks?
Berliin avaldas kahtlemata mitmel moel mõju Rangleklodsi kujunemisprotsessile. Enamus „Beekeeperi“ lugusid on oma algse vormi saanud seal, kuid lõplikult valmis album siiski jälle Kopenhaagenis tagasi olles. Berliini täiesti omapärane vibe, jalustrabav loomingulisus, see, kuidas inimesed üksteist looma inspireerivad ning totaalselt vaba keskkond – sellel kõigel oli otse loomulikult otsene mõju ka meie valmivale muusikale. Ilma igasuguse kahtluseta on „Beekeeperi“ klubisaundid seoses meie hilisõhtuste Berliiniseiklustega.
Me hetkel anname lõplikku lihvi oma EP-le, mis näeb kohe varsti ilmavalgust ja järgmine täispikk album on juba plaani võetud. Perfektne paik uue albumi valmimiseks võiks olla mõni eriti kauge ja hästi vaikne koht. Me veedame kogu oma aja linnades ning tahaks juba väga pikemat aega kuskil loodusvaikuses olla. Taani ilm on ka tavapäraselt niru, nii et lisaks eelistaks, et seal vaikses paigas oleks ka soe, paha ei teeks näiteks rannamaja Sardiinias.
Rangleklods alustas Esbeni ühemeheprojektina, miks otsustasite jätkata kahekesi? Kas selline duo vormis koosseis on teie jaoks perfektne või on tekkinud mõtteid rohkem muusikuid kaasata?
Me tegelikult oleme alati omavahel oma muusikalisi ideid jaganud, juba enne kui Rangleklods üleüldse alguse sai. Pernillel on olnud suur osa nii EP kui ka albumi valmimise juures. Ta on alati olnud nagu mu teine paar kõrvu, kes tabab lennult, milleni ma tahan jõuda ja mida ma peaks muutma, et saavutada rahuldav lõpptulemus. Ta on superhea lugude arranžeerija ning tal on väga hea kõrv tabamaks, mis on perfektsest tulemist puudu või mis on üleliigne või hoopis otseselt häiriv. Ühel hetkel oli lihtsalt selge, et see kõik on koostöö, mitte ühemeheprojekt. „Clouds“ on esimene lugu, mille me ametlikult koos tegime ja kogu see protsess on käinud lihtsalt oma loomulikku rada. Lisaks on koos tegutsemine avanud rohkem võimalusi nii vokaalselt kui ka meloodiliselt.
Oleme kujunenud nüüd jah kahekesi Rangleklodsi tuumikuks, aga seda me küll ei oska ette näha, mis edasi juhtuma hakkab. Kõik meie otsused lähtuvad sellest, et me muusika võimalikult hästi kõlaks, nii et kui me juhtume kohtama kedagi, kes selle veel šefimaks oskab muuta, siis ma ei usu, et meil oleks mingi probleem kogu idee ümber mängida.
Dennis Stempher
Kuidas te muusikat loote? Olete pigem seda tüüpi, kellel on kogu idee enne peas valmis ning on vaja vaid maha istuda ning see kirja panna või sellised, kes hakkavad kuskilt otsast nokitsema ja ehitama üles midagi, mille lõppresultaadist neil aimugi pole? Kuidas sõnad – on enne olemas või lisanduvad hiljem?
Iga lugu on omaette protsess, ei saa öelda, et meil oleks mingi spetsiifiline meetod. Mõnikord elab lugu üle mitmeid muundumisi, enne kui oma lõpliku kuju võtab ja teinekord jällegi on paari tunniga kõik paika pandud ja toimiv. Aga otsustav ja ülioluline on saund – olgu selleks siis mingi trummirütm, veider süntesaatoriheli või juhuslikult leitud vokaalefekt, mis kogu protsessile päästikuks saab. Saund on kõige olulisem faktor, et luua mingi tunnetus või et tekiks aimdus, kust alates kõik muu lahti hargnema hakkab. Kui on tekkinud haarav kõlaline atmosfäär, siis laulusõnad lisavad sellele universumi. Sealt edasi jällegi on lüürikal mõju kogu järgnevale arenguprotsessile. On väga vabastav sel moel töötada, sest sa ikkagi kunagi ei tea, kuhu sa lõpuks välja jõuad – noh, see ei ole kunagi nii, et: „õu, teeme nüüd ühe ägeda kiire hausiloo“. Meid kontrollivad ja juhivad helid ning see hoiab meid üsna kindlalt väljaspool igasuguseid žanridogmasid.
Te peaksite eeldatavalt olema klassikaline „mees läptopiga laval“-tüüpi bänd, aga teie puhul kiidetakse kontserte väga. Palju te teate, mis kontserdil toimuma hakkab ja palju jääb ruumi juhusele, inspiratsioonile ja äkkideedele? Kas te tunnete ise ka ennast livesid andes rohkem „elusalt“ kui muusikat salvestades ja milline on teie endi jaoks üks tõeliselt õnnestunud kontsert?
Me kontserdid on me kindlus. Otse loomulikult on meil, nagu elektroonilise muusika puhul ikka, salvestatud taust ja paljut ei ole võimalik väljaspool stuudiot uuesti tekitada, aga meil on kõige selle üle täielik kontroll, nii et me võime seda kõike koheselt ja drastiliselt muuta. Me muudamegi alati miskit siit-sealt, et ka iseendal põnevam oleks ning ässitame üksteist eksperimenteerima, selle asemel, et lihtsalt kindlat ja turvalist rada käia. Ja me muutume iga kontserdiga aina paremateks improviseerijateks.
Mind niitis kohe esimese hooga jalust „Young and Dumb“ Roskilde kontsertvideo – lisaks nakkavale biidile ja täiesti ootamatult võimsale laulutämbrile on sel suurepärane ja väga lihtsalt teostatud süžee. Kelle idee see oli? Teil on üldse väga kindel ja minimalistlikult põhjamaine kujundusjoon, kuidas te oma bändi visuaalset külge üles ehitate?
Kui meil tekkis võimalus esineda Roskilde Cosmopol-laval, siis me ei tahtnud seda kogemust niisama kaotsi lasta ja otsustasime salvestada live-video. See lava on suurepärane, massiivse valguse ja visuaalidega, nii et me mõtlesime filmida festivalil inimesi, kes klappidest Rangleklodsi kuulavad ja kasutada seda materjali kontserdi taustvisuaalina. Appi tuli fotograaf Thomas Gram Veyssière, kes on filminud ka meie „Clouds“ video ja tema leidis ainult paar tundi enne kontserdi algust selle poisi, kellest sai ootamatult „Young and Dumb“ video staar. Ühesõnaga, selle asemel, et lihtsalt tuimalt kontsert üles võtta, õnnestus tal osavalt sinna ka lugu külge pookida.
Bändi kujundusliku poolega tegeleb Zille Bostinius, kellel on eriline anne kõik võimalikult selge ja lihtne hoida. Koostöös temaga üritame visuaaldisaini sobitada nii meie muusikas ilmneva külma kui ka sooja kõlaga. Oleme väga hoolikad Rangleklodsi visuaalse poole valikul, sest me leiame, et see on äärmiselt oluline osa, toetamaks helilist poolt.
Teil tundub olevat hullumeelselt tihe festivali- ja kontserdigraafik, kas te üldse jõuate süveneda, kus täpselt olete ja kuhu lähete või lihtsalt esinete ja teete muusikat, ilma muule eriliselt tähelepanu pööramata? Kujutan ette, et see võib üsna sürreaalseks muutuda, kui liikuda kontserdilt-kontserdile kohtades, millest mingit muud aimdust ei teki kui hotellituba ja lennujaam?
Me oleme alati teadlikud kohtadest, kus kontserti andes viibime. Esinemiskohtade ja publiku kultuurilised erinevused on põnevad ning kahtlemata meeldib meile väga leida aega niisama ringiluusimiseks. Õnnetuseks on sul samas õigus, liiga sageli ongi kõik, mis me näeme, hotellid ja lennujaamad. Samas muudab see kontserdi veelgi intensiivsemaks, sest sel juhul on esinemine ainuke päeva eesmärk ning laval toimuma hakkav lunastab kõik eelnenud pagana tüütu molutamise ja ootuse!
Kas tunnete kirglikult huvi millegi muu vastu kui muusika? Mootorrattad, kunst, margikogumine?
Esben: Tegelikult mitte ja see on vist tegelikult üpris kurb. No ja tegelikult praegu ikkagi ei ole võimalust tunda kirge millegi muu kui muusika vastu.
Pernille: Mulle meeldib joonistada ja maalida, kui mul juhtub aega olema. See on muusika kõrval veel üks võimalus, kuidas luua endale täiesti oma isiklik maailm. Ja kokkamine. Ma armastan toitu!
Ei saa öelda, et ma omaks eriti põhjalikku ülevaadet Taani muusikast, nii et lugege üles kõik tähelapanuväärivad uued tulijad, olenemata žanrist.
Taani muusikatööstuses on neil päevil ohtralt toimumas. Tohutult palju on andekaid muusikuid ja meie arvates on Taani muusikaelu praegu põnevam kui kunagi varem. Võime soovitada nimesid, nagu näiteks “I Got You On Tape”, “CTM”, “When Saints Go Machine”, “Veto”, “Reptile Youth”, “Mø” and “WhoMadeWho”.
Sellel aastal toimub Rada7.ee esitluskontsert 5. aprillil klubis Sinilind. Pakume Tallinn Music Weeki raames seitsme tunni jooksul tasemel muusikavalikut, seitsme omanäolise ja põneva artisti poolt. Vastavalt maitsele saab tantsida, rokkida, juukseid loopida ja heakskiitvalt kaasa noogutada.
KUULA: kahetunnine pleilist esinevate artistide lugudest
KOMMENTEERI: ole kursis ja jaga arvamust radaseitse foorumis
ANNA MÄRKU: oma tulekust saad märku anda läbi FB ürituse
PILETID: soodsam pääse eelmüügist (ainult 6.-)