Potsdami tähtsaima õlletootja Rex Pils õllekeldris
Naljaga pooleks olen ma Eesti ainukene täiskohaga pungi-uurija. Mis tähendab seda, et ma saan pungi eest palka. Punki uurin ma Suurbritannia TOP10 ülikooli, Warwicki Ülikooli juures. Asjadel aga on oma sinka-vonka ajalugu, millest vast paar sõna.
Projektist
Lugenud olen ma neid suleliste ja karvaste ehk siis viisakas keeles subkultuuride kohta käivat kirjandust nii kaua kui mäletan, aga ega ei plaaninud kunagi selle teemaga professionaalselt tegeleda. Käisin Siberi-vahet ja ajasin oma vaikset Siberi-uurija asja, kui ootamatult tehti ettepanek viia läbi kiire ja lühike uurimistöö Ida-Saksamaal Halle linnas. Halle on Leipzigi lähedal ja üks endise Saksamaa Demokraatliku Vabariigi pungi-keskuseid (näiteks esimene punk-festival sotsialistlikul Saksamaal leidis just selles linnas aset). Selle põhjal kirjutasin ma ühe artikli, mis hakkas vastava profiiliga teadusmaailma sektoris nähtavasti piisavalt edukalt ringi käima, sest äkki sain ma kirja Inglismaalt, kuhu mind kutsuti ühele konverentsile. Konverentsil juba tehti ettepanek asuda loodava projekti ridadesse. Ja nii saigi alguse Warwicki Ülikooli sotsioloogiaosakonna juures pesitsev seltskond uhke nime all “Postsotsialistlik Punk”.
Meie punk-rakuke on suhteliselt rahvusvaheline: seal on peale inglaste veel norralane, venelane, horvaadid ja mina esindan muidugi Eesti vinget teaduspotensiaali. Kõik meist on erinevatel eluperioodidel ka pungiga tegemist teinud. Näiteks pärineb boss Manchesterist ja oli 80ndail aktiivne tegelane tolleaegses postpungi seltskonnas. Joy Division on siiani ta lemmikbänd. Siis on projektis esimese Lõuna-Venemaa hardcore bändi Zverstvo kitarrist (nüüd teeb Zverstvo muud muusikat, aga väga lahedat ikkagi!). Horvaadid esindavad DIY-fraktsiooni, crustpunki. Üks neist on tegelikult sotsioloogiaprofessor, mida peale vaadates küll ei ütleks. Crustile kohaselt kannab ta rastasid ja on muidu anarho. Kuna ta enne Jugoslaavia kodusõda oli Oi!-punkar ja jalgpallihuligaan, siis olen ma temalt saanud väga head Serbia ja horvaadi Oi!-muusikat, nii uut kui vana. Inglise tudengid esindavad noortepärast ketsikandjatest poliitpunki. Nad on tegelikult väga tublid, korraldavad ülikooli klubis punk-kontserte ja puha. Meil on saanud tavaks igal projektikogunemisel minna vähemalt korra kuhugi väiksemale punk-kontserdile, neid üritusi korraldavadki tavaliselt meie tudengid. Uurime me ka väga laialt. Minu territoorium on muidugi Ida-Saksamaa, aga peale selle tegutseme Horvaatias, kolmes Venemaa linnas ning uurime vene punkarite migratsiooni Suurbritanniasse ja Hollandisse.
Punks and Skins United
Peale selle kuulub projekti juurde netilehekülg rottenbeat.com. Nii aastajagu on rottenbeati leht olnud varjusurmas, aga nüüd me hakkame sellega uuesti tegelema. Lehekülg peaks saama Ida-Euroopa pungi platvormiks. Seal on raadio ja bändide sektsioonid stiilide, maade ja nimede kaupa. Kui me lehekülge alustasime, siis oli vastukaja üle terve maailma päris hea. Tuleb välja, et Ida-Euroopa muusika kipub muu tulva, ehk siis Lääne-Euroopa ja Lõuna-Ameerika pungi sisse ära haihtuma (ps. iga Eesti bänd, kes arvab, et ta on piisavalt punk ja tahab oma muusika rottenbeatsi üles laadidia, võiks minuga ühendust võtta!). Kui leht valmis, siis tuleb ametlik avamine Londonis kuulsas Rough Trade poes, kuhu me tahame ka mõne bändi kutsuda.
Üks osa meie projekti tegevusest on olnud Ida-Euroopa undergroundile pühendatud konverentside korraldamine. Nende ürituste ajal oleme peaaegu alati me toonud Londonisse mängima mõne vene punkbändi. Väga hea kontserdi andsid näiteks Zverstvo. Kahjuks ei saanud aga tulla Mazut, põhjapolaarjoonetaguse kaevanduslinna Vorkuta üks vanemaid punk-bände. Väga okay on ka Warwiku Ülikool ise. Ta asub Coventry äärelinnas ja Coventry on just see koht, kus sündis briti ska ja said alguse bändid nagu The Specialis, The Selecters ja The Beat. Coventry’st on kiviga visata Birmingham, mille ülikool algatas 70ndail aastail subkultuuriuuringud kui sellised, kust on aga pärit ka hulk tähtsaid bände nagu reggae-punk outfitina alustanud UB40. Sellises ajaloolises keskkonnas on suisa lust punki panna!
Akadeemiline punk; Osa 1
Mida siis endast kujutab pungi-uurimine? Nagu iga akadeemiline tegevus, koosneb ka see kahest osast: andmete kogumisest ja publitseerimisest. Esimene on muidugi uurimuse parim osa. Andmete kogumine ehk välitöö näeb välja nii: relvastatuna fotoaparaadi, diktofonide ja muu tehnikaga, sõidame me oma uurimispiirkondadesse. Seal elame me mõningad kuud tõelist punk-elu ehk püüame elada nii, nagu kohalikud punkrock inimesed seda teevad. Ja kuna tähtis osa punkrock elust igal pool maailmas toimub klubides ning festivalidel, siis seal ma ka käisin. Väga lahe oli! Teinekord muidugi (ja see on reeglina järgmisel hommikul) tõstatus küsimus, et kas teadusetegemine peab ikka olema seotud rämpstoidu, kõva muusika ja pohmelliga. Aga järgmiseks kontserdiks või festivaliks oli minul üldjuhul meeleolu juba paranenud ning kahtlused valitud suuna õigsuses haihtunud.
The 4Shivits Slovakkias
Peale klubides hängimise käisin ma paari bändiga tuuril. Nii sõitsin ma nüüdseks juba laiali läinud old school hardcore trupi The 4Shivitsiga läbi Poola, Slovakkia ja Tšehhi. Minibussiga läbi Ida-Euroopa tuuritamine on väga lahe, pikkade sõitude ajal saab rääkida maast ja ilmast või siis sündmuseid päevikusse üles tähendada. Kontserdid olid ka lahedad, eriti Slovakkias. Ning viimane esinemine Prahas mingis garaažis, kus kohalikud hardcore’lased meid ortodokssete veganitena suvalise plögaga toitsid, mis oli kokku keeratud riisist, juurviljast ja tomatipastast. Muidu oli see klassikaline DIY-kontsert, eesmärgiga teenida The 4Shivitsile bensiiniraha. Peale sakslaste esinesid veel kohalikud HC-bändid, oli väga meeleolukas, eriti see, et enamik noorte tšehhide bändidest olid strictly vanakool, üritades nii muusikas kui lavashows 80ndate USA bände järgi teha.
Akadeemiline punk; Osa 2
Peale välitöö algab see päristöö. Iroonia on selles, et pungist kirjutamine ei ole üldse punk, vaid väga rangelt piiritletud ja normeeritud teadusvaldkond. Mul on pidevalt olnud jama sellega, et keelekasutus pole piisavalt akadeemiline ning konservatiivne. Peale selle tuleb veel kasutada hulgaliselt teooriaid ja neid kas kritiseerida või põhjendada. Üldiselt, punk-teaduse kirjutamine on paras higistamine, üle käe seal lasta ei saa. Rahvusvaheliselt annavad selles valdkonnas tooni britid ja ameeriklased ning sellepärast ongi inglise keeles ilmunud klassikalised teadusteosed enamasti kas Suurbritannia või USA pungi erinevatest külgedest.
Topeltiroonia seisneb selles, et väga suur osa punki uurivaid teadlasi on – nagu meie projektiski – punk-taustaga. Punk-konverentsid on seepärast ka üsna sürrealistlikud kohad. Enamik esinejaid tuleb kohale nahktagides, tanksaabastes ja needivöödes ning marsib samamoodi ka kõnepulti. Minu esimesel punk-konverentsil – too Warwickis, kuhu mind kutsuti – pidas näiteks ettekande kurguni tätoveeritud kiilaspäine tüüp, kes kandis nahkvesti Crassi, Clashi jne embleemidega. Pärast tuli välja, et ta oli kunagi Heresy bassist, kes hiljem läks teadusse ja kirjutas oma doktoritöö DIY-bändide tuuritamisest (Heresy oli see briti bänd, kes koos Napalm Deathi, Extreme Noise Terrori ja Electro Hippiesiga panid aluse grindcorele). Kõige katastroofilisem kontingent on minu meelest ülekaalulised 50-aastased daamid, kes ikka kujutavad ette et nad on veel 15-aastased pungitüdrukud. Sellised tulevad tavaliselt kohale laeni tupeeritud erksavärviliste juustega, olles oma mitte eriti voolujoonelised kintsud litsunud retuusidesse.
Tundmatu noor hardcorebänd Saksamaa piiri lähedases pisikeses alternatiivklubis
Konverentside vaheaegadel, ja pärast päevatööd kõrtsis, lasevad punkteadlased aga oma taginööbid lõdvale ja kuna suur osa neist olid 70ndail ja 80ndail sündmuste esiridades, siis oskavad nad reeglina rääkida huvitavaid lugusid punkrocki legendaarsetest sündmustest, bändidest ja isikutest. Aga kui kirjutamiseks läheb, siis ununeb see kõik ja nad kõik muutuvaid iga koma kallal norivateks teadusbürokraatideks. Huvitav on nonde briti ja ameerika pungiuurijatega veel seetõttu, et peale lugude rääkimise oskuse tunnevad nad ka vanast ajast mitut masti pungisuurusi ja kutsuvad nad teinekord oma konverentsidele avakõnelejateks. Nii olen ma erinevatel üritustel kohanud oma noorpõlve iidoleid nagu Pauline Black (The Selecter), Jerry Dammers (The Specials), Penny Rimbaud (The Crass) aga ka muidu suurusi nagu Caroline Coon (The Clashi stilist, lühiaegne manager ja muidu tähtis alternatiivkunstnik) või DJ Scratchy (The Clashi soendusDJ). Peale Caroline Cooni osutusid kõik nad väga lahedateks tüüpideks, Pauline’i ja Penny’ga sai pikalt ja asjalikult räägitud.
Kui tagasi tulla alguse juurde, siis meie projekt uurib seda, kas endiste sotsmaade punk on erinev nn. klassikalisest Lääne pungist. Kokkuvõtvalt võib väita, et on erinev küll. Aga väga raske on seletada, et milles. Võib-olla vähem poliitiline ja enam jalad maas. Me hakkame varsti sel teemal raamatut kirjutama. Eks siis formuleeri kõik konkreetselt.
Lõpetuseks paar raamatusoovitust:
Savage, Jon. 1991. England’s Dreaming. London: Faber and Faber.
See pole päris akadeemiline raamat, Savage on rock-ajakirjanik. Aga väga hea raamat Pistolsi-aegsest briti pungist. Natuke liiga Pistolsi-keskne. Aga raamatust tuleb väga hästi välja see, et algusaegadel oli punk radikaalsete hipsterite insider-kultuur, kus tegeldi peale muusika ka radikaalse kunsti, filmi, kirjanduse ja moega.
O’Connor, Alan. 2008. Punk Record Labels and the Struggle for Authonomy. The Emergence of DIY. Lanham, Boulder, New York, Toronto, Plymouth, UK: Lexington Books.
Alan on väga lahe tüüp, alustas oma punk-teekonda Toronto DIY klubides, kus ta üritusi organiseeris. Selle raamatu jaoks intervjueeris ta 60 punkplaadifirma omanikku või töötajat USAs, Kanadas ja Mehhikos. Suurepärane ülevaade suurte ja väikeste alternatiivleibelite elust. Peale selle on raamatus väga häid viiteid, kus internetis on leitavad vanad fanzinede arhiivid või siis leheküljed pisikeste plaadifirmade muusika ja videotega.
Moore, David. 1994. The Lads in Action. Social Process in an Urban Youth Culture. Aldershot: Arena.
Ainukene korralik inglise keeles ilmunud raamat traditsioonilistest skinheadidest. Seekord austraalia omadest. Peale üksikute viidete ska-kontsertitele on raamatus muusikast kahjuks vähe juttu. Peale selle on tegemist absoluutse rariteediga, mina sain enda oma näiteks Indiast.
Thompson, S. 2004. Punk Productions. Unfinished Business. New York: State University of New York Press.
Väga hea ülevaade erinevatest punkmuusika stiilidest ja neid toetavatest plaadileibelitest. Oi!-st kahjuks siin raamatus juttu pole, aga selle eest on palju popp-pungist, crustiest ja paljudest muudest toredadest stiilidest.