Talendiesitlus- või showcase festivalid ning nendega seotud konverentsid ei ole muidugi midagi uut, kuid Eestis on nende olemasolu ja rolli viimaste aastatega siiski laiemasse teadvusse toonud alles Tallinn Music Week. Kiire ülevaate oleme kirjutanud põhjanaabrite Musiikki & Mediast, mis on aga seminaride keelevaliku osakaalule mõeldes paljugi pigem kohalikele olukorra ülevaateks ning kaasarääkimiseks; samuti on uudistest juba korduvalt läbi käinud Euroopa suurim showcase festival ja konverents Eurosonic, muusikatööstuse iga-aastane kohtumispaik Hollandis, seda üle 3000 delegaadist osalejaga.
Daniel Andrés Ospina López
Sel aastal kihutas Rada7.ee võistkond päris lõunasse, et osaleda PrimaveraPro 2013 konverentsil Barcelonas, mis toimub samal ajal ja külg-külje kõrval Primavera Sound festivaliga. Oma neljandal toimumisaastal oli PrimaveraPro delegaatide arv muljetavaldav – 1997 registreerunut, neist üle poole, täpsemalt 60%, väljaspoolt Hispaaniat, kokku 41 eri riigist. Samas lihtsat arvutust tehes – väga esinduslik number ka just kohalikke.
Primavera Sound pole ju showcase festival, ehkki koos PrimaveraPro osa loomisega suure muusikafestivali kõrvale on ka üks väike lava just uute talentide tarvis tekitatud. Kas seal esinemisel mingi efekt ka on, seda tunde järgi hinnata ei oska ning statistikat pole leidnud. Kindlasti on juba sellise suure ja mõjuka ning võimsa külastajatearvuga muusikafestivali esinejate nimekirjas iseenesest juba päris kasulik olla, samas on ikkagi kahtlane kui paljud delegaadid ja publik sind reaalselt vaatama jõuavad, kui samal ajal on kuuel suurel laval nii oma teemas kui laiemalt haaravaid suuri nimesid ning hulk põnevat väiksemat veel lisaks. PrimaveraPro lava esine vaatepilt oli igatahes üldjuhul suhteliselt nukker. Erandina ehk neljapäev, kus osa esitletavaid artiste oli pandud subjektiivselt hinnates kõige ägedamale lavale, kuid seal paistis lisaks olevat mingi seaduspära ja seos kohalike ettevõtetega ning vähemalt kohaliku publiku jaoks olid üles astuvad bändid juba tuntud nimed. Lisaks veel paar võimalust astuda üles ka festivalialast väljaspool toimuvatel klubikontserditel. Ehk kokkuvõtlikult – esinemisvõimalused tõusvatele tähtedele on olemas, kuid PrimaveraPro on siiski peamiselt konverents ja kohtumispaik.
NightPro – adidas Originals stage: FoxhoundDaniel Andrés Ospina López
Kohtumispaigana on see muidugi suurepärane ennekõike Hispaania tegelastega tutvuste loomiseks, kuid pole vähem tähtis ka Lõuna-Ameerika huvi korral, millega regioonil juba ajalooliselt püsivad sidemed. Sealtkandist oli kohal üle saja inimese, lisaks eraldi Tšiili ja Argentiina vastuvõtud (või kokteilipeod, nagu neid siin nimetatakse) hotelli terrassil. Ehkki küll ka Põhja-Ameerika oli viisakalt esindatud ning jäi tunne, et absoluutselt kõik, kellega juttu sattusid rääkima, olid käinud sel aastal SXSW-l (The South by Southwest Conferences & Festivals). Hispaanlaste järel arvuliselt enim oli külalisi Inglismaalt, seda arusaadavatel põhjustel – siinsete festivalide jaoks on UK tavakülaline äärmiselt oluline ning seetõttu ka sealt pressi kohalemeelitamine prioriteet. Arvukuselt paistsid silma muidugi ka lähiriigid Itaalia ja Prantsusmaa, samas üllatav oli Portugali esinduse täielik puudumine. Võimalik muidugi, et sealne industry pole lihtsalt selliste asjadeni jõudnud, hoolimata festivali laiendusest Portugalis ehk siis Optimus Primavera Sound, mis toimub Portos kohe järgmisel nädalavahetusel peale peafestivali. Vahekommentaarina olgu ka mainitud, et Eestist oli delegaatidena registreerunud natuke TMW ja Rada7.ee võistkonda, aga silma jäi ka, et VIP-külaline Peter Shelley Buzzcocksist oli samuti vist registreerudes end eestlasena tundnud. Eraldi väärib mainimist Austria (Waves Vienna and Austrian Music Export) ning Poola (Don’t Panic! We’re from Poland/Adam Mickiewicz Institute) viimastel aastatel silma jäänud jõuline muusikaekspordialane tegevus, kes mõlemad olid ka siin taaskord vastuvõttude ning artistidega esindatud.
Äärmiselt hästi oli organiseeritud hispaanlaste endi vastuvõtt, kuhu ICEX Spain Trade & Investment/Sounds From Spain olid kutsunud kohale vaid valitud näod. Enne cavaklaasi ulatamist toimus kahetunnine tutvumiskohtumiste jada olulisemate Hispaania muusikaettevõtetega, kellel on või võiks olla rahvusvahelist haaret. Igale kutsutud külalisele oli korraldaja poolt moodustatud kohtumiste kava, mille järgi sa siis järjest käisid ja istusid laua äärest laua äärde, rääkisid kiirelt oma tegemistest ning said teada vestluspartneri plaanidest ning esindatavatest artistidest. Väga intensiivne ja ülevaatlik ning kahtlustan, et ka tulemuslik. Kindlasti midagi, millest ilmselt tasuks õppida.
Päris täpselt küll ei saanud aru, kus need kõik ligi 2000 delegaati olla võivad, sest näiteks konverentsi seminaripaneelid toimusid kolmel päeval kõik ühes saalis järjest ning metsiku külastajaterohkusega vähemalt need paneelid, kus meie käisime, ei hiilanud. Võibolla hajus rahvas kõikide nende vastuvõttude, ainult erikutsetega või eelregistreerumisega kohtumiste ja networking sessioonide ning muu tegevuse vahel, aga ilmselt nii mõnigi siiski oli lihtsalt aega veetma tulnud, sest õhtusel festivali nö Pro-alal väljendus delegaatide arvukus kärakajärjekorras päris ilmekalt.
Selle aasta konverentsi seminaripaneelide teemad keskendusid kolmele peamisele teemale: artisti enda roll oma karjääris, uued ärimudelid muusikaäris ning festivalid ja live-muusika. Radaseitsme lugejale ning TMW-l käinule jäid aga üldteemad ilmselt veidi pealiskaudseks ning seminaride peamine väärtus seisnes võimaluses küllaltki prominentsetelt ja kogenud esinejatelt teemaspetsiifilisi, otseselt sind huvitavaid küsimusi küsida.
Näiteks paneelil "Profitable touring for independent artists" mainis moderaator Jeff Thompson (Un-Convention) kohe ära, et Madonna teenis ainuüksi eelmisel, 2012. aastal 228 miljonit dollarit, kuid kahjuks on vaid üks Madonna. Jon McClure (Reverend and The Makers) naljatles veel, et väga mõnus on tuuritada, kui bassimehe isa on UK Top10 rikaste hulgas, nagu see on Mumford & Sons puhul. Ainuke, kel oli väga konkreetne oma nägemus teemast, oli Steve Knightley (Show of Hands), kelle juba muusikuna tegutsemise algusaegadest peale on põhimõtteks, et ta alati lepib esinemistasuks kokku protsendi tulust, ei kasuta agente ega managere ning sealjuures maksab ise oma helimehele ning tassib kola kaasas. Nii pole korraldajal praktiliselt riski ning saab süsteemselt publikut kasvatada. Viimase puhul muidugi leiti ülejäänute poolt, et tore süsteem küll, aga kehtib siiski peamiselt väiksearvuliste gruppide või sooloartistide puhul – Show of Hands on duo. Louis Barabbas (Louis Barabbas & The Bedlam Six) oma seitsmeliikmelise bändiga tõdes, et välisriikides tuuritamine on reeglina bändimeestele heal juhul vaid prii reis. Seega suuremat tarkust või kokkuvõtet teemast selle paneeli põhjal teha ei saa ning ka lõpus õhku jäänud väide, et viimasel ajal on majanduslikult edukamad sooloartistid, lõi kõikuma McClure meeldetuletusega, et kaua sa ikka mees-ja-läptop tüüpi artiste vaatad, vahepeal sooviks ikka päris bändi laval näha. Võibolla kõige huvitavam oli selle juures Felipe Altenfelder Silva (Fora De Eixo) paneeli lõpus ülikiirelt läbiklõpsitud esitlus Ladina-Ameerikas ehitatavast festivalide ja kontserdikorraldajate võrgustikust, mis artisti värvates pakub esinemisvõimaluse lisaks mitmel pool regioonis, maandades majanduslikud riskid nii korraldajale kui artistile. Arvestades Ladina-Ameerika suurust, festivalide hulka ning pühendunud publikut, võib omavaheline koostöö ja koordineeritus tähendada kasu ja rahulolu kõigile osapooltele ning seda kummastavam tundub Eesti väikesemastaabilisuse juures festivalikorraldajate suutmatus nišše ja korraldusaegu omavahel ära jagada ning kummalisi, eriti sel suvel esile kerkinud katseid üksteisele ära teha (ning nädalavahetusi, mil toimub korraga 5-6 festivali, millest vähemalt kolm omavahel tihedalt konkureerivad juba artistide nimistu komplekteerimisel).
Making a living as an artist in the music industry (Ethan Johns)Daniel Andrés Ospina López
Tuntud produtsent Ethan Johns’iga (Kings of Leon, Tom Jones, Kaiser Chiefs jne) viis UK Guardiani ajakirjanik Alex Needham läbi intervjuu vormis seminaripaneeli "Making a living as an artist in the music industry", mis kindlasti toimis jälle eelkõige lisaks huvitavale portreele muusikamaailma koorekihti kuuluva tegelasega, otseküsimuste esitamise võimalusena. Eriti, kuna Johnsi ampluaa on väga lai – nupukeeraja ja väikeplaadifirma "Three Crows Music" omaniku staatusele lisaks on ta ka singer-songwriter ja multi-instrumentalist, mis võibolla ongi talle taganud niivõrd pikaajalise eduka karjääri pidevalt kiireid muutusi läbi tegevas muusikailmas. Kahjuks on sellised tegelased lisaks erialasele professionaalsusele ja vilumusele muuhulgas omandanud võime võimalikult ümmargust ja ilusat juttu ajada. Nii oli ka nii intervjueerijal kui ka hilisematel küsimuste esitajail päris keeruline temalt lisaks kaunile ja otse loomulikult ilmselgele jutule vastastikust sobivusest, üleskutsetest hoida oma sõpru, mitte üritada kellelegi meelepärane olla jms basic lobast, midagi teravamat välja meelitada. Samas avaldused stiilis: "I-phone on kehvem kui vana Sony kassettpleier" ning "Mis kasu on sellest kui sa saad „kogu elu“ endaga kaasa võtta, kui sa samas upud valikutesse. Loomingulisele inimesele on parem, kui oleks võimalikult vähe valikuid", näitasid päris hästi ära esile kerkiva suundumuse ning mitme teisegi muusikaässa sõnavõttudes läbi kumanud uppumistunde ja üleküllastumistüdimuse väljenduse.
Sedasama küllastumistunnet väljendas ka Martin Atkins (PiL, Nine Inch Nails, Ministry) oma pikas jutustuses mustikamoosist ja demoplaadist, mis lõpetas särava ühemehe-show "Welcome to the Music Business: You’re F**ked!". See oli stand-up komöödia stiilis koolitus/esitlus, millega Atkins ühtlasi reklaamis ka oma samanimelist raamatut. Ilmselgelt oli esitlus eelnevalt iga viimase sõnani pähe kulunud ning hilisöine-varahommikune vennastumine Buzzcocksi ninamehega mingis Barcelona kõrtsis võttis oma, kuid samas suutis mees ka sellises seisundis oma etendusest lõbu tunda ning ei saa öelda, et sel korral siis ka täissaalipublik oleks igavusest nihelenud, pigem vastupidi. Kogu etendus oli kaheldamatult väga naerutav, (enese)irooniline (seda nii publiku kui esineja suunalt) ja meelelahutuslik. "There are 101 ways to get fucked in this business", alustas Atkins oma etteastet "This is a very dangerous world and when you come un-stuck it isn’t always just ‘aw shucks that was wild’. It could be bankruptcy, loss of friendships, divorce, death, you might end up in a cover band."
Aa, aga et mis lugu selle mustikamoosiga oli? No mees oli avastanud, et ühe tema tudengi perekond toodab suurepärast, kodutehtud, isekorjatud marjadest, mahedat jne mustikamoosi. Mitte sellist paksendatud staffi, nagu Inglismaal poes müüakse, vaid lusikalt voolavat, jalust nõrgaks võtva lõhnaga kraami. Konks oli aga selles, et koos ihaldatud moosipurgiga sokutati kaasa ka demoplaat, mille ta peale raevuhoogu ning erinevaid läbi kaalutud võimalusi, kuidas moosipurk kinkijale pähe kinni lüüa ka läbi kuulas, sest moos – moos oli seda liigutust väärt. Moraali võite sellest loost juba ise välja nuputada, see ei tohiks eriti raske olla.
Kas sai juba mainitud, et etteaste lõpus pilluti publikut mustikamuffinitega? Nii see oli – ei ole kahtlust, et vähemalt Martin Atkinsil on oma äri käigushoidev peibutav mustikamoosipurk demole kaasa anda.
Martin Atkins: Welcome to the music business: You’re f**ked! Ivo Kiviorg
Konverentsi lõpetasid paneelid "Doing business in Spain beyond the festivals" ja "European Artists on the Rise (EAR): A new European initiative for music venues and clubs", mis uuris Euroopa kontserdituru olukorda. Teravalt tõusis õhku, sarnaselt mõne aasta tagusele Eestile, Hispaania valitsuse 2012. aasta septembris tehtud otsus tõsta kultuurisektori käibemaksu 8 protsendilt 21 protsendini. Järgneva 9 kuu statistika räägib selgelt ühte – suur number muusikaettevõtteid on tegevuse lõpetanud. The Live DMA European võrgustik, mis ühendab üle 800 kontserdikoha ja festivali Hispaanias, Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal, Hollandis ja Taanis, tegi samuti avalduse (PDF: http://www.live-dma.eu/wp-content/uploads/2013/05/VAT-is-killing-culture.pdf) käibemaksu alandamiseks kultuurivaldkonnas.