Iiris esineb sel suvel 19.-21. juulini toimuval Positivus festivalil. Seetõttu saimegi kokku ja uurisin põhjalikumalt tema viimase aja tegemiste ning tulevikuplaanide kohta. Tuhka pähe raputades pean tunnistama, et enamus jutuajamisest toimus pea kuu aega tagasi ning vahepeal on juba palju uut juhtunud – juuni alguses ilmus Iirisel uus singel „Tigerhead“ ning ta oli Lana del Ray Riia kontserdi soojendusesinejaks.
Teksti salvestajalt ümber kirjutades oli tahtmine siia-sinna ka pilti ja heli lisada, sest väga palju Iirise jutust hõlmavad žestid ja näoilmed, juttu ilmestavad häälitsused ja naer, aga milleks siis on lugejatel olemas kujutlusvõime, onju?

Kuidas sind enne Lana Del Ray kontserti vastu võeti?
Päris hästi võeti vastu, eks Lanal on üpris distinktiivne fännibaas, nad tundusid toredad ning teadsid, mis neid ees ootas. Lätlased üldse on alati olnud soe publik. Kuna piletitega ja sissesaamisega oli alguses mingi jama, siis minu 30 minutist sai 25 minutit, aga üleüldine tunne oli hea. Päris mõnus oli suures hallis klaveriga mängida ning lava oli ka ilus. Olen ainult head vastukaja saanud, nii et võib vist pidada õnnestunud ettevõtmiseks.

Millega sa üldse hetkel tegeled?
Olen tegelenud uue singliga „Tigerhead“ ja valmistan ka muud uut materjali ette, mis tuleb esialgu kavandatavale EP-le.

„Tigerhead“? Millest see räägib?
See räägib sellest… sisemisest häälest, mis ütleb sulle „Pane edasi! Sa jõuad! You can do it!!!“.

Sa oled ise öelnud, et sul on perioodid, kui sa oled millestki eriti sisse võetud – eelmises radaintervjuus olid teemaks kollikesed ja kassvõlurid – ja mis mõjutavad su loomingut. Millised need inspiratsiooniallikad nüüd on, kas nende laad on muutunud?
Nüüd on muutunud. Mulle viimasel ajal meeldib rõhutada eriti tüdrukulikku poolt endast ja samas on mulle hullult hakanud meeldima hiphop (näitab oma suure värvilise pildiga särk-kleiti)… Eminem on siin kuskil.

Mis kiri seal on? Real… Ghetto… Life (üldine naer)
Ja eks ma siis proovin neid pooli endas kuidagi kokku panna. Uue sinku kaas – see oli ka sellise mõttega, et hästi tüdrukulik ja veits nagu K-pop ja anime meets gängsta.

Kuhu on jäänud ükssarvikud? Unustatud?
Ma ei tea. Veits on, aga samas mulle endiselt hullult meeldivad. Lauludes mulle ka meeldib ikkagi jutustada lugusid või muinasjutte. Mulle meeldib väike maagiline element. Lihtsalt niisama. Ma arvan, et see ei kao kuhugi, ta lihtsalt hakkab avalduma erinevates vormides. Enam võib-olla ei ole, et kõik on väga atmosfääriline ja ma ei tea… viimasel ajal on hoopis mingisugune teistsugune maailm ka sümpatiseerima hakanud, võib-olla seoses sellega, et ma olen avastanud enda jaoks K-popi. Ma jah, muutun päris tihti.

Olen aru saanud, et sulle meeldib ka anime teema. Mis ägedaid asju sa viimasel ajal näinud oled? JAFF-il näiteks?
Ma olen isegi Tallinna animeklubis, Miyakos, just nädal aega tagasi astusin. Kunagi varem olin ka. Aga vahepeal ma läksin ära ja nüüd ma tulin tagasi.
Jah, me käisime JAFF-il. Vaatasime „Berserk“ II ja III, mis olid sellised verised ja võikad. See on põnev ja haarab päris hästi. See manga on käinud vist juba 15 aastat ja nüüd peaks tulema ikkagi IV film ka, sest seni on alles mingi eellugu, pre-story. Siis ma käisin vaatamas veel „Öö galaktika raudteel“, mis oli täielik jama, ma ei saanud mitte midagi aru sellest. Ma jäin viis minutit hiljaks, võibolla just see viis minutit oli tohutult sisukas, aga jah, ma ei saanud mitte midagi aru. Siis ma käisin vaatamas „Ghost in the shelli“, see on ka päris lege, selline atmosfäärikas. Ma ei tea, kas mulle see storyline jääb meelde, aga mingid pildid ja õhustik jääb kindlasti. Hästi ilus.
Muidu muul ajal ei ole jõudnud eriti palju animet vaadata, aga üldiselt meeldib ikka… ja „Adventure Time“! Kas sa „Adventure Time’i“ tead? Sa pead vaatama, see on kõige parem asi maailmas!

Su esinemisgraafik viimasel ajal ei ole väga tihe?
Praegu on põhjus vist selles, et album ikkagi tuli juba aasta aega tagasi välja ja nüüd võiks juba uut asja peale tulla. Ja siis me läheme ju Positivusele ja Norrasse läheme ja… Norras on ka mingi festival, ma ei teagi täpselt, aga see on seal päris tipus, seal kõrgel. Ma juba täiega ootan. Siis peaks olema polaarpäev ja see on põnev. Kui ma eelmine kord käisin Norras, siis see ikka võlus mind täiega – kõik need fjordid ja suured mäed. Me käisime mäe otsas ka, hästi kuidagi selge tunne tekib kuskil mäe otsas. Veider, õhku ei ole – ma arvan, et selle pärast tekibki see „aa, selgus!“ efekt.
Hetkel ei esine väga tihti tõesti, aga ma arvan et see on seotud ka sellega… esiteks kui me esineme, siis me peame ikkagi valima kus, sest meid on kaheksa inimest – meil on alati enda helimees kaasas ja kogu see suure elektro-laivi setup on nii suur ja karm. Aga siis me oleme teinud akustilisi variante – Mailaulul Tartus näiteks. Kui me tahaksime tihti esineda, siis me peaksimegi ainult akustiliselt tegema. Meie elektrosett ei kannataks välja seda, me maksaksime ikka esinemisele ise tohutult peale.

Kaheksakesi? Sa mõtled kokku kogu tehnilise meeskonnaga?
Tegelikult ikka oleme seitsmekesi ja lava peal on viis. Ma millegipärast Tomi (manager Toomas Olljum – toim.) arvan ka tiimi sisse. Tegelikult on meid ikka seitse travelling teamis. Meil on oma helimees ka – see ikka määrab nii palju, kui sul on enda helimees. Ja samas kõik need inimesed on meie tiim ikkagi nagu, me ei saa seda väiksemaks teha. Ja ma olen hullult tänulik, et mul on sattunud selline tiim, sest nad on väga head kõik, väga hea on olla nendega ja esineda, saund läheb hästi ja tead, et kõik saab tehtud ja korda.

Positivusel sa oled varem esinenud väiksemal laval, seekord suurel?
Eks see ongi nii, et kõik bändid tahavad olla võimalikult suurel laval. Ma arvan, et kui tuleb uut materjali siis… ohhhh… ma täiega ootan ja ma arvan, et see tuleb võimas.

Sul nii suure festivalilava kogemus on eelnevalt olemas?
Vabaduse laulul oli päris suur lava tegelikult ja palju inimesi. Nii et võin öelda, et on küll jah. Ja Ilosaarirockil oli päris suur lava, me olime suure telgi sees, vihma sadas – mis oli nii jess! – kõik tulid telki sisse ja siis seal oli päris palju rahvast, aga see oli ikkagi väiksem kui Positivuse lava. Samas me oleme Positivusel päeval millalgi, nii et ma arvan, et ei ole tohutu palju rahvast, aga ikkagi.
Sandis Vagners
Sul on kohe üsna algusest olnud tugev seljatagune, seda ei juhtu just kõigiga ja nii kiiresti – mis sa arvad, milline su elu praegu oleks, kui seda toetust ei oleks olnud? Pusiksid ikka omal käel muusikat teha?
Mul hullult vedas jah. Esiteks läksin „Kahte takti“ (muusikakonkurss „Kaks takti ette“ – toim.), seal ma kohtusin Elmar Liitmaga ja läbi Elmari ma kohtusin Agoga, kes on minu produtsent ja kes tol hetkel oligi üksi ja pusis ja siis me hakkasime koos tegema mussi. Tema ju teadis kõiki neid bändi liikmeid juba enne, sest mina tegelikult tulin ju koorilaulude ja lastelauluvõistluste ringist. Mina ei teadnud bändi tegemisest absoluutselt midagi ja mul lihtsalt vedas, et ma kohtusin temaga. Tol hetkel ma kindlasti ei oleks suutnud ise panna mingit bändi kokku, ma olin 16-17 siis ja mida sa ikka oskad sellises vanuses. Ma mäletan, et lapsena ma küll hullult tahtsin bändi, aga no tõesti, kui kuskil ei ole nagu kedagi või noh, sa ei tea inimesi – raske on bändi kokku saada nii.
Mul on tädipojad, neid on kolm tükki – kaks on kaksikud ja üks on noorem veits ja siis nad teevad bändi – üks mängib trumme, üks mängib kitarri, üks mängib bassi ja teine kitarr tuli teisest perest ja neil põhimõtteliselt on bänd koos! Aga mul ei olnud sellist asja, mul lihtsalt vedas, et ma kohtusin Agoga.

Kas sul oli tol hetkel üldse mingi visioon, et kuidas edasi?
Jajaa, ma mäletan, et kui ma ei olnud läinud veel kuhugi „Kahte takti“, siis ma rääkisin oma sõbrannale, et oo, ma nüüd hakkan ise tegema demosid ja saatma neid ja proovin leida bändi kokku ja mingid sellised asjad. Mul oli see visioon, ma ei tea kui palju see oleks teostunud, mingil määral võibolla oleks. Oleks kauem aega võtnud. Asjad jooksid ilusti kokku ja mul tõesti väga vedas.
Kui me läksime 2010. aastal Tallinn Music Weekile, siis see oli meie kolmas keikka. Ever. Nagu bändina. Me Agoga käisime hästi palju nendel seminaripaneelidel ja seal igal pool räägiti, et (mingil põhjusel edastab Iiris järgneva teksti skandinaavia aktsendiga) "You need a manager if you wanna get outside of Estonia" ja siis ma helistasin Helen Sildnale ja küsisin, et kas ta manageri oskab soovitada meile ja Helen ütles, et „no eks siis nagu Toomas ongi“. Okei, Toomas siis.
TMW andis suure tõuke. Tihe aasta oli see ka – käisime palju igasugustel festivalidel ja showcase’idel ja arenesime meeletult. Meil on setup muutunud päris palju ja tegelikult kuni meie 2012. aasta plaadipresentatsioonini oli meil iga keikka erineva setupiga. Kunagi ei teadnud, mis täpselt on. TMW-l Kostja ja Ago olid kahe laua peal, eksju, ja hästi palju oli backtracki ja mina laulsin ja Pisi laulis ka. Siis me proovisime trumme integreerida ja algul Mikk rohkem mängis perkussiooni ja seisis – tal olidki ainult mingid taldrikud ja mingid tšiki-tšiki-tšikid. Edasi oli mingi veidi rokim aeg, kus oli ka trumm ja lihtsalt mängisime retsilt peale kõigele. Kui aga oli plaadipresentatsiooni jaoks ettevalmistamine (ma ei saa öelda et mina seda üldse tegin, sest ma ei tea midagi tehnikast), siis nüüd on backtracki ikkagi võimalikult vähe – meil on hästi palju elektroonilisi saunde – ja trummid ja kõik muu tuleb otse.

Oled öelnud, et su sooviks on lihtsalt muusikat teha. On see soov nüüd täitunud? Kuidas su päev välja näeb?
Jah, on küll, ja ma proovin seda võimalust maksimaalselt ära kasutada. Päev – ma panen kõik asjad kirja, mis ma pean tegema ja siis hakkan neid tegema. Lisaks muusika tegemisele on seal ka igasuguseid muid asju, praegu näiteks oli vaja sinku kaanega tegeleda. Ja siis mul on igast erinevaid organisatoorseid asju ka ajada.
Ma sain ühte Inglismaa kooli ka sisse. Goldsmiths ja erialaks Popular music – James Blake ja Brian Molko ja Damon Albarn ja Chris Cornell ja kes kõik veel on lõpetanud selle kooli ja ma tahaks hullult minna sinna juba. Kolm aastat ja Londonis, veits nagu kardan ka. Sellepärast, et ma ei taha, et mu Eesti bändiasi jääks soiku, tahan edasi teha seda ka. Ma tean, et on paljud, kes tegutsevad distantsilt, see annabki mulle lootust, et kõik läheb ikka hästi.

Inglise popkultuur pakub huvi, mis täpsemalt?
Mind on alati tõmmanud London, juba siis kui ma avastasin enda jaoks näiteks Björki, kes tuli küll teiselt maalt, aga ta ikkagi lõi läbi Inglismaal. Enamus mu lemmikmuusikuid on Londonis läbi löönud või läbi Inglismaa tulnud. Ei ole väga palju neid Ameerika poolt… Mulle tundub, et Inglismaa ja üldse Euroopa rohkem pooldab alternatiivmuusikat, Ameerika mitte nii väga. Vahepeal oli mul hull Bloc Party armastus, siis kui tuli nende esimene ja teine plaat, siis ma olin fänn, kuulasin nende mussi kogu aeg. Kanadast on viimasel ajal hakanud palju ägedat alternatiivmussi tulema või noh teistsugust, huvitavat elektroonilist näiteks, kuigi sealt tuleb ka Justin Bieber ja… Kanada on ka päris äge koht. Aga jah, mind on alati hullult tõmmanud Inglismaale.
Lapsena ma hullult mõtlesin, et ahh, tahan hullult Londonisse õppima minna! Mul oli tegelikult see väga kõva plaan keskkooli lõpetamise ajal, aga siis oligi TMW 2010 ja siis ma lihtsalt mõtlesin, et okei, praegu on see aeg, et bändiga on vaja teha ja et ma siis praegu kohe ei lähe. Aga nüüd hakkab juba tunduma, et kui ma praegu ei lähe, siis millal enam. Sest ma olen 21, ei ole enam 18. They only want you when you’re seventeen, when you’re twenty-one you’re no fun…

Sul on olnud hiljaaegu mitmeid põnevaid koostööprojekte – nukufilm „Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu“, Ülo Kriguli teos „Luigeluulinn“ jms?
Tegelikult selle nukufilmi ma laulsin sisse juba neli aastat tagasi, see võttis lihtsalt ülikaua aega neil teha, kuigi alguses öeldi, et kahe aasta pärast on valmis. Me laulsime tekstid sisse enne kui filmi hakati tegema, sest nad tegid nukkude näoliigutusi meie nägude järgi. Aga seal ma kohtusingi Ülo Kriguliga, kes tegi filmimuusika ja siis ta kirjutas mulle laulu.

Laul on spetsiaalselt sulle kirjutatud? Kuidas sa üldse tundsid ennast seda ette kandes – tavapärasest hoopis teistsugusel laval ja teistsuguse publikuga?
Nojah, ma olin tal meeles selle laulu kirjutamisel. Laval ja publikul minu jaoks vahet ei ole. Lava on lava, ükskõik, kas see on klassikaline publik või on poppi kuulav publik või on 2 inimest või on 200 inimest või on rohkem inimesi. See mind kuidagi ei mõjuta.

Kui palju sa selle loo valmimisprotsessis kaasa rääkida said kui üldse said ja milline kogu protsess üldse oli su jaoks?
Krigul ikkagi tegi selle loo, aga jättis mulle üsna vabad käed interpreteerimiseks. Ma sain ennast sisse panna küll. Ma laulsin ikka nagu ma laulan, aga võibolla ma sain rohkem kasutada oma hääleulatust. Sain seal nii – teeb rabavalt kõrget häält – teha.
Ainult see oli teistmoodi, et orkestriga laulmine oli algul päris raske, kuna seal on kõikuvad ja erinevad tempod ja taktimõõdud vahelduvad laulu vältel. Seda ei saa niimoodi teha, et sa lihtsalt lähed ja laulad ära, sa pead ikka tohutult harjutama. Kui ma pidin esimesi kordi esitama seda, siis ma päevad läbi laulsin ja proovisin meelde jätta neid kohti, kus ma pean veits aeglasemalt lugema oma peas neid takte ja kus kiiremini. Orkestriga oli ka esimesed kaks korda väga-väga raske. Nii raske ikka, et ei tulnudki välja enne lavale minekut. Üldiselt läks lõpuks õnneks vist. Sa pead kogu aeg väga täpselt kuulama orkestrit ja vaatama veits dirigenti, aga samas mitte liiga palju, aga lõpuks tuli välja. Nüüd kui ma viimased korrad seda esitasin, siis oli juba päris hea.

Palju sa üldse oled Eesti muusikal silma peal hoidnud või sellest huvitud?
Natuke olen, eriti mulle meeldib näiteks Kene. Kene viimased asjad on päris khuulid minu meelest, täiesti ikka vau. Mulle meeldib Elephants from Neptune ka, aga Kene meeldib mulle rohkem stiililiselt lihtsalt. Elephants on väga võimas laivbänd mu meelest, ma loodan, et neil hakkab täiega hästi minema, nad täiega väärivad seda, nad on täiega khuulid.
Aga jah, ma ei ole nii väga teemas sees, mitte et mulle ei meeldiks, vaid ma tegelen enda muusikaga. Ma viimasel ajal ei ole uut mussi väga otsinud ka. Vahepeal tulevad sellised lained, kus tunnen, et ma tahan midagi uut! Ja siis lähed ja siis otsid internetist ja siis leiad.

Kontsertidele ei ole sattunud?
Natuke olen. Ma ei ole väga tihe kontserdilkäija ja ma üldse käin väga vähe pidudel, ma olen see istun-kodus-ja-tantsin-üksi tüüpi. Aga näiteks ma mäletan, kui ma esimest korda nägin Elephantsi, siis nad eriti mulle ei sümpatiseerinud, aga viimane kord, kui ma neid nägin, siis ma läksin täiega teemasse. Viimane kontsert, kus ma käisin ja mida ma väga eredalt mäletan, oligi R2 live, kui esinesidki Eelphants ja Facelift Deer ja Slippery Slope, aga see oli mitu kuud tagasi.
Aa, ma ju eile käisin kontserdil! Ma käisin kuulamas selliseid bände nagu Black Madonna ja Tommy Cash. Need on päris uued ja päris khuulid ja Black Madonnal on eriti äge frontwoman Helina Reinjärv ja Tommy Cash ka üllatas mind, ta on nagu räppar. Nagu räppar – ta oligi räppar! Nad on sellised lavaisiksused.

Kuna meie tiim on hetkel mingil põhjusel aiandusküsimustest haaratud, siis anti mulle kategooriline käsk küsida – mida sa istutasid sel kevadel?
Ma vist ei istutanudki midagi, ma ostsin. Potiroosi.
Vahepeal oli mul ka potibasiilik, aga see suri ära. Ta kuivas ära, mulle tundub. See potiroos suri ka juba ära – ta õitses ära ja siis hakkas kuivama… võib-olla ma kastsin üle teda. Ei lähe eriti mul nende taimedega, kõik surevad ära.
Ma ikka proovin, mul tegelikult on paar taime – tublimad on mingi kolm aastat vastu pidanud minu käe all. Eks nad vahepeal vajuvad jälle longu ja… ma proovin küll neid nii kasta, et ma käin ja patsutan ja vaatan, kas muld on märg või ei ole ja siis kastan neid, kui ei ole, aga… Ma küll ei räägi nendega, aga Erki Pärnoja pidi rääkima. Erki Pärnoja päris armastab oma paari taime. Ma ei mäleta, kas tal olid vist tomatid, aga kui tal mingi taim õitses, siis nagu lapsuke oleks olnud – tohutu rõõm.

Sooviksid sa midagi lõpetuseks öelda?
Armastust ja hirmuta olekut, seda sooviks kõigile!