Blixa Bargeld, 2008-04-24, HelsingiFoto: Mari Peterson
Saksa bändi Einstürzende Neubauten juhtfiguur Blixa Bargeld esineb reedel Helsingis Flow festivalil oma sooloprojektiga. Kõige värskem tema tegemistest on Itaalia helilooja Teho Teardoga kahasse loodud album "Still Smiling", mis ilmus tänavu kevadel. Kaks aastat kestnud albumitegu sai alguse loo "A Quiet Life" kirjutamisest samanimelise filmi (Itaalia 2010, rež Claudio Cupellini) jaoks. Laulus tõdeb minategelane: "No quiet life for me…"

Blixa Bargeld, is there any quiet life for you?
Mu elu on praegu kindlasti vaiksem, kui siis, kui ma mängisin veel kahes bändis ja pidin umbes 200 ööd aastas veetma hotellides. Aga laul "The Quiet Life" on tehtud samanimelise filmi jaoks, nii et see on kirjutatud filmi peategelase vaatepunktist ning lüürika lähtub mitte minu, vaid tema isikust.

Mismoodi algas koostöö Teho Teardoga ja kuidas sündis album "Still Smiling"?
Mõte teha ühine album ongi suurelt jaolt seotud laulu "A Quiet Life" tegemisega. Kuid Tehoga kohtusime juba varem, töötades koos lavastuses "Ingiuria" ("Solvangud", Itaalia teatriansambel Societas Raffaello Sanzio), millega me tuuritasime Itaalias. Umbes aasta pärast seda tuligi "A Quiet Life", mida tehes märkasime, et meil klapib koostöö laulude kirjutamisel päris hästi. Niisiis otsustasimegi seda jätkata. Teho saatis mulle lugude kavandid, mina vastasin omapoolsete kommentaaridega. Nii et esialgne töö käis arvutis ja kodustuudios. Seejärel kohtusime stuudios, kord Roomas, siis Berliinis, siis jälle Roomas, siis jälle Berliinis… Kohendasime valmis materjali lugudeks ning ma hakkasin kirjutama neile lüürikat. Nii kestis see kaks aastat, kuni lõpuks valmiski album. Laule on tegelikult salvestatud rohkemgi, kui sellele albumile mahtus, valisime sinna vaid parimad.

Üks arvustaja on öelnud: "Ei ole just palju neid artiste, kes oleksid täiesti vabad nagu Teho ja Blixa, kes ei hooli piiridest erinevate muusikastiilide vahel…" On see nii? Olete te tõeliselt vabad ega hooli piiridest?
Ma olen olnud muusik nüüd juba 36 aastat või nii… Ning ma mõtlen, et ma olen kuulus ning saanud kuulsaks eeskätt just tänu sellele, et ma ei hooli piiridest. Asi polegi niivõrd piirides. Ma arvan, et mu tugevaim külg loomisvõimes ja peamine valdkond loomes on sõnad ja muusika ning võime leida uksed seal, kus uksi varem polnud. Ma rikun jätkuvalt neid mingil moel eksisteerivaid piire neist üle astudes ja leides võimalusi, mida ehk varem ei tuntud. Pärast kümneid aastaid muusikas ma ei peagi enam piiridest hoolima.
Blixa Bargeld, 2010-10-20, TampereFoto: Mari Peterson
Filmirežissöör ja videotegija Adam Curtis ütles ühes intervjuus: "Ma arvan, et tõeline radikalism tuleb mõttest öelda, et see on maailm, mis pole kunagi varem eksisteerinud, tule minuga sinna…" ning kritiseeris kaasaegset muusikat, et see räägib vaid emotsioonidest, kuid see peaks olema midagi enamat kui pelgalt emotsioonid, inimesed on koostöös suutelised märksa enamaks.
Ma ei tea teda ja ma ei ole kindel, kas ma saan õigesti aru, mida ta ütleb, sest see tuleb minuni juba läbi vahendaja. Ma ei arva, et edaspidi oleks üleüldse võimalik teha veel ükskõik mis liiki kunsti ilma sotsiaalse täienduseta. Igasuguse koostöö puhul on inimlikust aspektist lähtudes olnud millegi tegemine koos teise inimesega selle kõige tähtsam osa. Tänapäeval aga komponeerib keegi muusikat arvutis, saadab failid edasi kellelegi, kes omakorda nendega töötab ning saadab siis üle interneti tagasi. Et muusika ja selle tegemine on muutunud, selle taga on suuresti ka majanduslikud põhjused, kulutused. Põhjus, miks tänapäeval tehakse nii palju elektroonilist muusikat ja tehakse seda kodus arvutis, on puhtalt majanduslikud.

Selline bänd nagu Einstürzende Neubauten ei ole tänapäeval enam tasuv. Sa ei saa teha mitte midagi kasumlikku sellise monstrumbändiga, nagu seda on Neubauten. Monstrumbändi all ma mõtlen selle struktuuri – viis inimest bändis, helimees, lavamees ning suur hulk rasket varustust, mida tuleb ringi vedada rekkaga. Kõik need on asjad, mida saad endale vaevu lubada. Seega – muusika ei muutu mitte seetõttu, et inimesed ületavad piire – kuigi see muidugi aitab seda samuti muuta –, vaid maailmas on terve rida majanduslikke põhjusi, miks muusika läheb selles või teises suunas.

Enamus muusikast tehakse tänapäeval nagunii stuudios – kõik on elektroonika peale üle kolinud, luuakse mingeid rütme, mida siis korratakse, liigutatakse siia ja sinna ning kopeeritakse. Seda teeme ju isegi meie. Ka erinevate heavy-metal bändide produktsioon käib just nõndamoodi.

Vanamoodne olukord, kus mitu inimest mängivad koos muusikat ja teevad seda läbi elu, on muutumas erandlikuks. See peabki olema erandlik, sest see pole enam tasuv. Vaid harvad plaadikompaniid suudavad veel maksta millegi sellise eest. Muidugi see veel eksisteerib. Ja on teatud alad, kus selline eksistents on ainuvõimalik. Vaevalt, et sa leiad folkmuusika ansambli, kes mängiks oma muusikat elektrooniliselt. Kuid see muutub üha erandlikumaks. See, kuidas ma töötasin 20 aastat tagasi The Bad Seedsi või Neubauteniga, on tänapäeval erandlik.
Blixa Bargeld, 2010-10-20, TampereFoto: Mari Peterson
Kui EN ja Rede/Speech põhinevad paljuski astronoomial, bioloogial, füüsikal ja pseudoteaduslikel eksperimentidel, siis"Still Smiling" tundub palju isiklikum. Kui isiklik, kui intiimne see teie jaoks õigupoolest on?
Metafooride valdkond on põhimõttelisel sama – loodusteadused, bioloogia jne jne. Kuid fakt, et see muusika on niivõrd kammerlik, tähendabki, et selles peab olema midagi ekstreemselt intiimset. Nii et tõesti, ma püüdsin kirjutada midagi üsna isiklikku.

Kuidas jõudis plaadile Tiger Lilliese loo "Alone with the Moon" kaver?
Kaver-versioon tähendab minu puhul, et olen sattunud mingist laulust erilisse vaimustusse ning see on jäänud minuga seniks, kuni olen leidnud mooduse see oma süsteemist välja lasta. "Alone with the Moon" on olnud minuga sellest ajast, kui ma seda esmakordselt kuulsin ehk ajast, kui ilmus plaat, millel see oli (Tiger Lillies´i album "The Brothel to the Cemetary" ilmus aastal 1996 – toim). Seni pole mul olnud selle oma vereringest väljalaskmiseks õiget muusikalist väljundit. Kui tegin albumit "Mimikry" koos Alva Notoga, mis on veel üks mu koostöid, tegin kaveri Harry Nilssoni loost "One" (orig 1968 – toim). See oli samuti midagi, mis oli mu vereringes keerelnud ehk oma kümme aastat. Ma ei saanud teha seda Neubauteniga, see ei oleks töötanud. "One" on puhtalt elektrooniline esitus ja – sa ikka tead seda lugu? – see sobib sellele väga hästi (Nilsson kirjutas laulu "One" pärast seda, kui kuulis kellelegi helistades telefonist kinnist tooni. Ta jäi liinile kuulama seda "piip, piip, piip, piip…"-tooni, samal ajal laulu kirjutades ning kinnisest toonist said laulu avanoodid. – Toim). Teho Teardoga oleme teinud seni veel ühe kaveri – Tommy Jamesi & The Shondellsi loost "Crimson and Clover" (orig 1968 – toim), millest oleme laivis mänginud ainult itaaliakeelset versiooni, mis kannab pealkirja "Soli si muore" ja mis Patrick Samsoni esituses oli Itaalias number üks hitt aastal 1969.

Flow Festival reklaamib teie esinemist: solo vocal performance, mitte Rede/Speech. Kas põhimõtteliselt on tegemist siiski vana hea Rede/Speech´iga või on midagi muutunud?
Ma ei nimeta seda enam Rede/Speech´iks, see eksitas inimesi, paljud arvasid, et sellel on midagi tegemist lugemisega, et ma ainult räägin. Seetõttu nimetan seda nüüd lihtsalt solo vocal performance´iks, see hõlmab paremini kõike seda, mida ma laval teen. Kindlasti teen palju sellist, mis on tuttav Rede/Speech´ist – ehitan üles akustilise päikesesüsteemi, geneetilise inseneeringu, selliseid asju. Nii et osaliselt on see pseudoteaduslik meelelahutus.
Blixa Bargeld, 2010-10-20, TampereFoto: Mari Peterson
Esinete Flow festivalil päev varem kui The Bad Seeds… Sa tead, mis ma küsida tahan.
Kui sa tahad nüüd küsida, et kui ma olen seal päev varem, siis kas ma olen seal ka päev hiljem, siis ei, ma lahkun pärast oma esinemist. Kuid me oleme Nickiga endiselt väga head sõbrad, nii et sellest pole häda.

Mida arvate The Bad Seedsi viimasest albumist "Push the Sky Away"?
Ma ei ole seda kuulnud. Ma ei osta plaate. See tähendab, ostan, kuid see on siis tavaliselt väga-väga haruldane materjal, mida ei ole võimalik leida kusagilt mujalt. Ma olen muidugi kindel, et kui Nick annab mulle plaadi, siis ma ka kuulan seda, aga ma ei tunne, et olen kohustatud selle ostma.

Kas vastab tõele, et saite omal ajal alustades inspiratsiooni artistilt Z’EV?
Ma tean Z’EVi, kuid ma ei teadnud teda tollal, kui muusikat tegema hakkasin. Ma usun, et nägin Z’EVi aastal 1980, juunis või juulis. See oli minu jaoks mõnevõrra šokeeriv, sest ma olin just lõpetanud Neubauteni esimese singli "Für den Untergang" salvestamise kiirteesilla aluses õõnsuses. Selleks ajaks olime Einstürzende Neubauteni nime all teinud juba neli-viis kontserti. Läksime vaatama Bauhausi ning Z’EV oli nende soojendajaks, kuid kümme korda parem kui Bauhaus. Ta mängis ainult metallist löökriistu. Kohtasin teda hiljem baaris, rääkisin talle, et me just lõpetasime lindistamise kiirteesilla all ning ütlesin, et talle võiks see meeldida. Hiljem oleme kohtunud tuuridel ja vahel mänginud samadel festivalidel. Kuid oma rida ajasin ma juba enne seda, kui ma temast üldse midagi teadsin.

Tegite kaasa ICE´i albumil "Bad Blood", kuidas see juhtus?
Pean tunnistama, et ma ei mäleta, kuidas see juhtus. See oli nii ammu, et ma isegi enam ei mäleta, vist umbes 15 aastat tagasi… Ma mõtlen, et see võis juhtuda nii… Kevin oli vist tema nimi? (Kevin Martin – toim) Ma arvan, et kontakt võis tekkida ajakirja Wire toimetaja Chris Bohni kaudu. Igatahes Kevin helistas mulle ja küsis, kas ma teeksin pisut vokaalset koostööd. Olin The Bad Seedsiga Londonis ning päeval, kui pidin Berliini tagasi lendama, hüppasin läbi Kevini stuudiost ja laulsin linti mõned raskekõlalised fraasid, mis ta mulle ette mängis. Ning siis taksoga otse lennujaama. Kõik kestis kokku kõige rohkem kaks tundi. See juhtus väga ammu, ma pole seda plaati kuulanud väga kaua ning kõik asjaolud on minu jaoks võrdlemisi hägusad.
Blixa Bargeld, 2010-10-20, TampereFoto: Mari Peterson
2008. aasta Londoni EN kontserdil rääkisite, et Mägi-Karabahhi valitsus tänas Neubautenit laulu "Nagorny Karabach" eest, kuid paraku valedel põhjustel. Kuidas see lugu täpsemalt oli ja millest laul õigupoolest räägib?
Ma väga kahtlen, et ma midagi sellist öelnud olen. Kui ma midagi sellist ütlesin, siis ma tõenäoliselt valetasin. Kas Mägi-Karabahhil üldse on valitsus? Igatahes kui keegi arvab, et "Nagorny Karabach" räägib Mägi-Karabahhist, siis ta eksib. Kõigepealt – ma ei kirjuta asjadest. Sellel laulul on rohkem pistmist San Francisco kui Mägi-Karabahhiga. Ma elasin San Franciscos kümme aastat ning elasin seal ka sel ajal, kui seda laulu kirjutasin. San Francisco on omamoodi enklaav, täiesti erinev kõikidest teistest USA linnadest. Võib-olla ehk veel New York on sarnane. Tõenäoliselt on USAs ainult kaks linna, kus elamist ma üldse võiksin kaaluda, New York ja San Francisco. Siit ka mõningane side Mägi-Karabahhiga, mis on jällegi eksklaav. Neubauten on läbi ajaloo olnud metafooriline bänd. Muidugi mängisin ka faktiga, et San Franciscos elasin ma mäetipus, mida ´Nagorny Karabach´ ju tähendabki. Tuleb minna pisut etümoloogiasse: nagorny kara bakh tähendab inglise keeles peak of the black garden. (Sõna Nagorno- on venekeelne täiendsõna, tuletatud nimisõnast "nagorny" (нагорный), mis tähendab "mägismaa". Nimi Karabakh koosneb kahest sõnast, "kara" ja "bakh", mis arvatavasti tulevad türgi või pärsia keelest ja tähendab sõna-sõnalt "must aed". – Toim)

Ma ei kirjuta mingist konkreetsest asjast, minu kirjutamine on nagu kanga kudumine. Kõik on omavahel seotud, kõik tuleb kusagilt, igal elemendil ei ole mitte üks tähendus, vaid mitu. See ongi kogu kunst. Kui sa tahad midagi luua, pead omavahel siduma kaks asja, mis varem polnud seotud.

Kui juba jutt laulude tähendusele läks, siis kas võiksite selgitada ka laulu "Sabrina" filosoofiat?
Ma võin öelda, miks on laulu nimi "Sabrina". See on kirjutatud filmi jaoks, üheks konkreetseks armastusstseeniks, kus oli tüdruk nimega Sabrina ja poiss nimega Alexander. Nii et selle laulu nimi oli "Sabrina" juba enne seda, kui seda polnud veel kirjutama hakatudki. Lõpuks aga režissöör loobus sellest laulust, ta ütles, et me oleme seda liiga tõsiselt võtnud. Ja me olime väga õnnelikud, et ta seda ei tahtnud, andsime talle ühe teise loo ning saime selle endale tagasi.

Lüürikas on viidatud Saksa lipu värvidele – punane, kollane ja must…
See on jällegi filmi huvides. Kuid ma pean ütlema, et kõikides versioonides, mis said kirjutatud juba ammu enne seda, kui ma mõtlesin selle loo kirjutada just selle filmi jaoks, on juba olemas fraas "I wish this would be your colour". Ka üks ammune live-improvisatsioon, mis kandis sama nime, ka selles oli sama fraas juba olemas. Nii et see lause oli mind kummitanud juba aastaid enne seda, kui meile pakuti võimalust kirjutada lugu filmi jaoks ja asjad omavahel kokku jooksid – Sabrina, Saksa lipu värvid ja rida "I wish this would be your colour". Nii et jällegi – asjad, mis tunduvad omavahel seotud olevat, ei pruugi seda sugugi olla.
Blixa Bargeld, 2010-10-20, TampereFoto: Mari Peterson
EN logo on vast üks levinumaid muusikaga seotud tätoveeringuid maailmas. Kas arvasite juba eos, et see mehike jääb teie sümboliks aegade lõpuni või kujunes see kuidagi ajapikku ja planeerimatult nii?
Ma ei teadnud, kui kaua see kõik kestab ning et leian end rohkem kui kolm aastakümmet hiljem ikka veel rääkimas Einstürzende Neubautenist. Seda ma ette ei näinud. Kuid kõnealuse sümboliga töötades oli tõesti plaanis võtta kasutusele logo, millel varem pole olnud konkreetset tähendust. Jah, see oli strateegiline samm.

Te ei ole enam ammu lihtsalt muusik, vaid omamoodi kultuuriline ikoon. Tunnetate te end ise ka ikoonina?
Jah, tunnen küll.

Olete öelnud, et tunnete end rohkem teadlase kui muusikuna – milliste küsimuste üle te viimasel ajal juurelnud olete?
See on hea küsimus… Ma ei teagi… Põhimõtteliselt on need küsimused olnud alati samad, kuid metodoloogia on teaduslikum kui varem. Selles mõttes, et ma teen palju rohkem katsetusi ja palju rohkem vigu, mis ehk normaalse loomeprotsessi puhul vajalikud poleks. Samas sean ma küsimärgi alla väga palju erinevaid parameetreid, millesse ehk liiga iseenesestmõistetavalt suhtutakse. Ehk sellepärast peangi ma seda teaduslikuks. Ma ei arva, et sellest kõigest sünniks väga tihti midagi põhimõtteliselt uut.

Näiteks Tehoga koos töötades tuli meil väga palju tegemist keelega, mis aitab meil väljendada meie füüsilist keha, kuid mis on ka paljude arusaamatuste põhjustajaks ning muidugi pidevas muutumises. Selle plaadi tegemisel oli keelega seotud probleeme ilmselt rohkem kui ühegi varasemaga, ilmselt ka seetõttu, et see on nii mitmekeelne – saksa-, inglise- ja itaaliakeelne. Selle sees olles ei pannud ma isegi tähele, mis plaadiga täpselt sünnib, see jõudis minuni alles mõni aeg hiljem. Kui ma midagi lõpetan, pean astuma paar sammu sellest eemale, et aru saada, mida ma nüüd õigupoolest teinud olen.
Kindlasti ma jätkan Tehoga koos töötamist ja juba väga varsti, kuid ma ei tea veel, mis suunas see edasi läheb. Ma saan ehk öelda, mis on mu järgmise albumi nimi, kuid ma ei oska öelda, kuhu see mu kannab. Ma arvan, et me teeme koos veel ühe või kaks või kolm EP-d. Loome neli kuni viis lugu, siis mõne n-ö juhtloo (lead-single), teeme neid veel ja veel ja koondame albumiks.

Ning viimane küsimus: kas olete kunagi mõelnud teha veel mõni intiimsemat laadi fännikontsert, nagu oli näiteks Grundstück?
See on väga hetkeline. Kui ma peaksin sellele kohe vastama, siis ütleksin kindlasti ei. Neubauten on vaene bänd. Alustame varsti tööd ühe erilise projektiga, mille pühendame Esimese maailmasõja sajandale aastapäevale, mis on tuleval aastal. Kui see valmis saab, siis ilmselt tutvustame seda ka laiemalt.
Einstürzende Neubauteni logo, 2008-04-24, HelsingiFoto: Mari Peterson

Kokku käkerdasid: Mari Peterson, Marta Vasarik, Ivo Kiviorg

Täname: Holden Laamann, Anders Melts ja Lauri Leis

Vaata ka:
Einstürzende Neubauten – http://www.neubauten.org/

Youtube
Blixa Bargeld & Teho Teardo – "Alone with the Moon"
Blixa Bargeld & Alva Noto – "One"
Blixa Bargeld & Teho Teardo – "Soli si muore"
ICE – "A New Breed of Rat"
Einstürzende Neubauten – "Nagorny Karabach"
Einstürzende Neubauten – "Sabrina"