Et siis Blixa Bargeld ja Nick Cave ühel ülelahefestaril… Et muidu kuulu järgi olevat Flow Festival selline hipsterifestival, kohutavalt palju rahvast ja kõik kole kaootiline. Aga noh. Bargeld ja Cave… Hää küll. Lähme. Seda enam, et kogu oma paarikümneaastase fännistaaži juures pole ma The Bad Seedsi oma ihusilmaga veel näinudki. Kisub juba piinlikuks…

Kirjutas ja pildistas: Madu

Reede, 9. august

Seda vanainime enda jaoks väga palju selgemaks ei saanudki, et mis loom see hipster õigupoolest on. No oli jah seltskond pisut teistmoodi kui harjumuspärastel rokifestaritel, aga lausa võõrkehana ma end seal nüüd ka ei tundnud. Ei olnud aegagi, sest tempo on Flow´l pehmelt öeldes tihe ja jalapuhkamiseaega praktiliselt ei antud.
Mõned teised puhkasid küll jalga. Eriilmelisi jalapuhkamisekohti oli festivaliplatsil rohkesti, istealused taburettidest ja heinapallidest diivanimõõtu kott-toolideni. Nii et kui sa ei tahtnud kogu aeg igal pool olla ja kõigest osa saada, võisid rahus endale meeldivamat sorti muusika leviulatuses tagumiku maha panna ja lihtsalt tšillida.
Suurem jagu rahvast siiski ei tšillinud lihtsalt, vaid sebis ringi ja sai osa. Kui mahtus. Mõnda kohta ei mahtunud ka – The Other Sound-saali ukse taga näiteks oli konstantselt pikk saba ning ukse peal seisvad turvamehed olid väga hoolsad arvet pidama, mitu inimest ruumis on. Kui kolm tüüpi tuli välja, lubati järgmised kolm sisse. Et just seal pidi kesköösi lavale tulema Bargeld, tegime endale õnneks varakult selgeks, kuidas süsteem töötab ja sülitasime reedesele peaesinejale Alicia Keysile (US). Aga kõigest järjekorras.

Niisiis, reedel kella kaheksa paiku festivaliplatsile jõudes lõid kõigepealt pahviks arhitektuurilised vaatamisväärsused ning esimene käik oli tundmatu otstarbega ümmarguse hoone kõrval helendava palli ehk Balloon 360° Stage´i juurde, kus parajasti mängis Timo Lassy Band (FI). Selline mõnus sõbralik ja festivali nimega sobivalt voolav džäss eriti vabas õhus. Nii bändist kui ka publikust õhkus muhedust. Algus oli igal juhul meeleolukas.

Järgmine koht, kus me pikemalt peatusime, oli Garage Gallery, kus reaalajas tekkis seinale üks teos ja järgmises ruumis olid juba valmis taiesed üles riputet ning müüdi temaatilisi särke, värve ja raamatuid. Värviline. Väga.
No siis käisimegi tiiru The Other Soundi saalis, kus parajasti esines Chicaloyoh (FR), aga kustumatut muljet ta meile ei jätnud. Ka Nokia Sinist Telki, kus laval oli Minä ja Ville Ahonen (FI) väisasime vaid põgusalt.

Pikema peatuse tegime Mustas Telgis, kus – täpselt nii, nagu mõnenädalataguses rada7 artiklis lubatud – pakkus usuleigeks jäädes religioosse kogemuse K-X-P (FI). Kas ma seda projekti ka plaadilt kuulaksin? Vaevalt. Aga live oli neil võimas ja viimseni väljapeetud ning ebamaised helid kiskusid kananaha üles küll.

Pärast seda elamust tundsime, et vajame kosutust ja kihutasime kiiresti (heites möödaminnes põgusa pilgu pealavale, kus parajasti Kendrick Lamar (US) väljakutäit rahvast endale ümber sõrme keeras. See tüüp ennast küll kellelgi pildistada ei lubanud, aga suurte külgekraanide kohta polnud keelavas sms-is miskit öeldud…) pressitelki, kus külmikus seisid reas pudelisse villitud kohvijoogid (suurepärane leiutis, pean ma mainima) ja nurgas andis kohalikule meediale intekat…

… blond kassnaine ehk Cat Power (US), kes kohe seejärel tormas Sinise Telgi lavale. Meie ka. Mitte lavale muidugi. Ikka lava ette. Visuaalselt kõige sügavama mulje jättis sellest seltskonnast…

… Pärsia printsi meenutav tüüp, kes lisaks sündimängimisele valdas ka kitarrisõrmitsemist ning sooritas sinna juurde hüppeid, mis profikorvpallurigi kadedaks teeksid.

Järgmine käik oli taas Musta Telki Mykki Blancot (US) kaema ja ühtlasi tegema harjutusi rubriigist "Kuidas pildistada tumepruuni meest pimedal laval". Nagu oligi karta, läks asi visuaalselt põnevaks alles siis, kui fotograafid lava eest ära aeti… Ning kuigi nähtav – ja kuuldavgi – üksjagu paelus, tuligi juba minna The Other Soundi saali ukse taha pikka inimsappa seisma…
Saime sisse. Jeee! Rabasime taburetid, trügisime nendega lavale võimalikult lähedale ja jäime ootama. Ning siis tuli üks tüüp lavale ja teatas, et Bargeldi kontsert toimub teises kohas. Turvameeste rangeilmelise eskordi saatel juhatati teise, pisut suuremasse saali kõigepealt need, kes olid juba sisse saanud, lükiti nad tihedalt istmeridadele (õnnestus vallutada kohad esimeses pingireas, jeeee!) ning siis lasti jaokaupa sisse veel ports inimesi, kes paigutati viies tihedas reas istuma toolide ja lava vahele jäävale põrandale. Ning siis ootasime. Keskööni oli jäänud umbes pool tundi… Vahepeal ütles turvamees mõned korrad, et artist nõuab, et tema esinemise ajal ei toimuks absoluutselt mitte mingisugust pildistamist ega filmimist. Nii ma siis tegin suts enne keskööd oma tolle õhtu viimase pildi tühjast lavast. Täpselt keskööl tuli turva jälle ja ütles, et artist ei alusta enne, kui Alicia Keys pealaval lõpetab. Tundus aga, et tollel pole mingit tahtmist lõpetada ja rahvas hakkas muutuma närviliseks. Üks keskealine meesterahvas hakkas porisema, et see on ennekuulmatu, et tema on selle kõige eest maksnud ja tema tahab nüüd pissile minna. Mispeale kostis turvamees: "Kui keegi tahab minna tualetti, palun. Aga oma kohast jääb ta siis ilma. Ukse taga on järjekorras 500 inimest." Mees jäi oma kohale istuma.

Kas turvamees liialdas, ma ei tea. Aga tean, et saali ei pääsenudki päris mitu inimest, kes ilmtingimata oleks tahtnud seal olla. Ja sellest on väga kahju. Sest kuigi lõpuks alustama soostunud Bargeld oli algul mõnevõrra häiritud sissekostvast kõrvallava tümpsust ("Nad lubasid mulle, et midagi ei kosta läbi…"), läks ta lõpuks päris kenasti käima ja ära tulid nii akustiline päikesesüsteem, ingli DNA kui ka Saksa kiirtee ning ma kahtlustan, et ka kõik need, kes pidid tubli poolteist tundi pissihäda kannatama, olid lõpuks väga rahul, et nad siiski saali jääda otsustasid.

Laupäev, 10. august

Üks tore asi Flow Festivali juures on see, et suur osa inimvoolust liigub sinna jalgratastel. Kuidas nad ööpimeduses (loe: eksitavaid helke heitvate laternate valguses) oma sõiduriista tuhandete teiste seast üles leiavad, on arusaamatu, aga tundub, et jalgrattaparkla töötab võrdlemisi laitmatult.

Selgus, et esimesel päeval ei jõudnudki me veel kõiki nurgataguseid läbi konnata. Tegelikult ei suutnud me seda ka teisel päeval, aga midagi me siiski nägime. Näiteks oli üks festivaliala reaalajas rõõmsaksmaalitav piirdejupp pühendatud The Hate Destroyer´ile – 1945. aastal sündinud Saksa daamile, endisele õpetajale Irmela Mensah-Schrammile, kellele kunagi, kui ta oli 28 aastat vana, hakkas käima närvidele üks natsiteemaline kleebis bussipeatuses, kus ta igal hommikul bussi ootas. Ta otsustas selle postilt maha kratsida. Sellest ajast alates on ta hävitanud üle 130 000 rassistliku, homofoobse või juudivastase vihaväljenduse.

Kohe kõrval oli Wifi Hotspot, kuhu olid kogunenud keskendunult oma nutitelefone näppiv seltskond. Ning kõrval, Champagne Bar & Lounge´is nautisid inimesed minevikust pärit helisid, mida mängis vinüülidelt end Disco Obscuraks nimetav DJ-duo.

Nokia Sinises Telgis paelus pilku parajasti soundcheck´i tegev Nicole Willis & The Soul Investigators (US/FI). Tumedanahalise laulja kollase-punasekirju kleit säras kaugele ja ma juba rõõmustasin, et siit tuleb lisaks kuulamiselamusele ka toredaid värvikirevaid pilte. Tühjagi! Ilusad värvid osutusid täielikuks raiskamiseks, sest anti ainult kahvatut sinist ja roosakaspunast valgust, mis tapsid absoluutselt kõik värvid. Ja seda mitte ainult pildistamiseks lubatud esimese kolme loo ajal, vaid kogu etteaste vältel! Ning selle üle ei kurvastanud mitte ainult mina, vaid ka mu sõbrannad, kes kaesid esinejaid eemalt suurelt ekraanilt ning leidsid üksmeelselt, et selline muusika kisendab ka elavate värvide järele. Kusjuures pehmelt öeldes kuritegelik valguslahendus oli seda kummastavam, et muidu oli bändi esinemine tõeline visuaalne elamus – ainuüksi pasunapoiste särtsakas lavaline liikumine pillipuhumise vahepalaks oli kõrvulukustavat aplausi väärt…


Tõmmut temperamenti oli Flow´l rohkesti. Lausa kapaga kallas seda publikusse pealava laupäevane eelviimane esineja Cody ChesnuTT (US), kelle outfit tõi miskipärast meelde läinud sajandi kaheksakümnendate aastate alguse (kassettidega särk), disko ja Village People´i (kiiver)…
Üks festivali tõmbenumbreid nende jaoks, kellele – nagu ütles varemgi mainitud varasem artikkel – meeldib igav muusika ehk My Bloody Valentine (IE) Sinises Telgis jäi mul täitsa nägemata, sest pärast Codyt ei olnud enam võimalustki pealava eest lahkuda. Kahtlustan, et kaks esimest rida Nick Cave´i ja The Bad Seedsi ootajaid oli seal paigal nagu kaks rida raudnaelu juba lõunast peale, sest mu sõbrannadel õnnestus end murda alles kolmandasse ritta. Mina pidin võimalikult parema positsiooni eest võitlema trobikonna teiste fotograafidega, sest pildistada lubati ainult esimese loo ajal ja muidu rahumeelsed fotograafid olid kõik seda nägu, et no nüüd küll läheb üle laipade! Päris nii hulluks asi siiski ei läinud, aga…

… kui meid lõpuks lava ette lasti ja kõlasid tänavukevadise albumi "Push the Sky Away" avaloo "We No Who U R" esimesed noodid, kadus igasugune reaalsustaju vähemalt minul kus seda ja teist. Endalegi ootamatult lõugasin kaasa laulda, pisarad mööda põski alla voolamas ja hea, et mul üldse meeles oli mõned pildid ka teha… Pärast eelviimast albumit "Dig, Lazarus, Dig!!!", mis peale nimiloo minust kuidagi kaugelt mööda läks, olin üsna mures, et kas tüübid pole äkki vanaks jäänud ja ära väsinud. "Push the Sky Away" aga andis uut lootust ning kõnealusest kontserdist saadud elamuse kirjeldamiseks sõnad puuduvad. Pealt viiekümnesed mehed ei teinud endale mingit hinnaalandust, pinge kestis esimesest noodist viimaseni, laulja oli publikuga sedavõrd tihedas kontaktis, et õhk särises kogu platsi kohal ning esiridadesse trüginud fännid sõna otseses mõttes rippusid tema käte ja jalgade küljes…

"We No Who U R", "Jubilee Street", "From Her to Eternity", "Papa Won´t Leave You, Henry", "Tupelo", "Deanna", "Mermaids", "Love Letter", "Into My Arms", "Higgs Boson Blues", "The Mercy Seat", "Stagger Lee", "Push the Sky Away" ning lisalugudena "We Real Cool" ja "Red Right Hand" – ma ei teadnudki, et suurem osa neist lauludest mul üsna peas on.

Kui millestki üldse kahju on, siis ainult sellest, et Blixa Bargeld ei jäänud Flow´le ka laupäevaks, ei tulnud koos The Bad Seedsiga lavale ja kõlamata jäi "The Weeping Song"…