Eesti elektroonilise muusika huviline on ennast ilmselt avastanud pealesunnitud dieedilt aktuaalsete artistide nägemisest elusal kujul. Kui ehk välja arvata drum’n’bass ja mõned aastad tagasi ka dubstep, siis muid elektroonilise muusika tipptegijaid praegu just märkimisväärsel hulgal Eestisse ei satu. No järelikult tuleb siis ise kätte võtta ja sõita kuhugi, kust nad üles leiab ning suvefestivali formaat on ilmselt parim võimalus enam-vähem mõistliku rahaga võimalikult palju ära näha.

Sel aasta jäi sõelale Tauron Nowa Muzyka Festival (edaspidi NMF) asukohaga Katowices, Lõuna-Poolas. Ei saa öelda, et see festival küll päris kiviga visata oleks – 1300 kilomeetrit ehk 20-22 tundi autosõitu Tallinnast on täiesti märgatav nii aja- kui bensiinikulu mõttes. Kuid varustades auto hea seltskonna, muusika ja muu meelelahutusega ning jättes kindlasti ka piisav ajavaru, et pika sõidu järel festivaliks veidi taastuda, on see siiski täiesti teostatav. Suurim kulu ongi kohalesõit. Arvestades artistide taset võib piletihinna kohta julgelt öelda odav: puhtalt festivalipilet ilma telkimiseta oli sel aastal 160 zlotti ehk umbes 40 eurot. Ja muide, sõna “Tauron” festivali nimes tuleneb peasponsori nimest, kelleks on Poola riiklik energiahiid, sisuliselt kohalik Eesti Energia. Tore, et “elektrifirma” elektroonilisele muusikale õla korralikult alla pannud on.
Festivaliala sissepääsSander Sõnajalg
NMF on oma formaadilt klassikaline suvefestival. Sisulised festivalipäevad olid reede ja laupäev. Mõlemal päeval hakkas programm umbes kella 5 paiku õhtupoolikul ja lõppes hommikul kell 6. Lisaks oli neljapäeval ja pühapäeval võimalus külastada eel- ja järelpidu, kus üles astusid samuti üsna kõlavate nimedega esinejad (sh Darkstar, Vladislav Delay). Need toimusid eraldi pileti eest ning väljaspool festivali põhiala. Piiratud ajatingimuste tõttu jäime nendest üritustest seekord ilma.

Katowice linn ise on Ülem-Sileesia linnastu keskus, kaevandus- ja tööstuslinn. Linnastu kokku on küll suur (5 miljonit inimest), kuid Katowice ise on Tallinnast kindlasti pisem. Festivaliala, kus toimusid kõik põhipäevade kontserdid, paiknes Katowice küljel, pisikese purilennukite lennuvälja ääres, umbes 2 kilomeetri kaugusel kesklinnast. Muul ajal on see ala ilmselt tavaline kõigile avatud park. Kesklinna lähedus oli suureks plussiks, võimaldades kahe festivaliõhtu vahelist aega mõnusalt sisustada näiteks vanalinnas jalutamisega.

Festivaliala sissepääsust mõnesaja meetri kaugusel oli soovijatele ka telkla. Tegemist oli vist küll kõige viisakama festivali telkimisalaga, mida minu silm kunagi näinud – WC-d korras, päeval tasuta sooja veega dušš, öösel rahu ja vaikus. Osaliselt oli see vast tingitud sellest, et telklat kasutas tugev vähemus festivalikülastajatest – ilmselt valdav osa külastajaid olid kas kohalikud või peatusid ümberkaudsetes hotellides. Teiseks kindlasti ka turvade tõhus töö, kes olid võtnud pühaks eesmärgiks telklasse mitte sisse lasta mistahes alkoholi (v.a. õlu mida päeval telkla alalt kohapealt osta sai). Seega polnud ka kellelgi erilist motivatsiooni telklas soojenduspidu pidada, mistõttu oli seal äärmiselt rahulik.

Festivalialal oli kõik suurepäraselt organiseeritud; mingit “poolalikku” tohuvabohu, mida alguses natuke pelgasime, kuskil ei olnud. Ilmselt on väga vähe festivale, kus nii vähe aega kulub erinevates järjekordades seismisele. Festivalialale sisenemine toimus mõne sekundiga, WC-järjekorrad olid kontrolli all. Kogu kauplemine toimus kupongide vahendusel – alguses ostsid endale raha eest hunniku spetsiaalseid kuponge ja kõik edasised ostud toimusid juba täpse arvu kupongide vastu – tõesti väga kiire ja mugav. Lihtne süsteem kindlasti kahandas ka järjekordi. Hinnad festivalialal olid väga soodsad: õlu 1,5 eurot, viinakokteil 3 eurot, supp 1,5 eurot, pelmeenid 3 eurot jne.
Red Bull StageSander Sõnajalg
Lavasid oli festivalil neli: kaks suurt lava, kus esinesid kordamööda suuremad live-artistid, Red Bull Stage mõningate elektroonika-livede ja rohkete DJ-settidega ning nö showcase stage, mis tutvustas vähemtuntud Poola artiste ja ka mõningaid väiksemaid välisesinejaid. Üks pluss (mis seekord küll õnneks järgi testimata jäi) oli festivali vihmakindlus – kõik suuremad lavad olid ära paigutatud hiiglaslikesse telkidesse. Kindlasti kulukas lõbu, kuid igati positiivne samm, vähendades “kas sajab või ei saja” ilmaloteriid nii külastajate kui korraldajate jaoks. Põhimõtteliselt saanuks festivali kenasti ära pidada ka paduvihmas. Red Bull lava kureeris nagu ikka Red Bull Music Academy, mis paistab viimasel ajal oma elektrooniliste kombitsatega ulatuvat juba peaaegu kõikjale, kaasa arvatud eestlastele kodusele Positivusele. Veel üks remark: kõikidel lavadel oli kogu aeg väga-väga hea heli.

Stiililiselt on NMFi keskmes kindlasti elektrooniline muusika – see aasta meelitati publikut näiteks nimedega nagu Moderat, Skream, Squarepusher, Venetian Snares, Pinch, JETS, Jon Hopkins, Coma, Sid LeRock jne, kuid rangelt elektroonikaga artistidevalik ka ei piirdu. Sekka pakkusid vaheldust mõningaid akustilisi pille kasutavad esinejad, sh Brandt Brauer Frick Ensemble. Varasematel kellaaegadel võis kuulda mitmeid uuemaid ja pisemaid artiste, kes balansseerivad oma muusikaga kuskil elektroonika, süntpopi ja indie vahepeal (nt Sohn, Deptford Goth, London Grammar).
JETSishootmusic.eu
Kui festival ise oli stiililiselt väga konkreetselt fokusseeritud ja ülikvaliteetse, läbimõeldud artistidevalikuga, siis publik oli küll mõnevõrra laialivalguvam. Kuna NMF ei kujuta endast nii kõva 24/7 reivi nagu näiteks mõned saksa elektroonikafestivalid, siis tundus, et kohale oli tulnud ka palju lihtsalt uudishimulikku publikut, kes ilmtingimata ise just kodus sellist muusikat ei kuula. Kõik inimesed olid väga viisakad ja toredad, ühtegi klassikalist Poola “jõmmi” me kuskil ei kohanud.

Kuidas paigutub NMF üldisele Poola festivalimaastikule? Nagu mitmed kohalikud meile rääkisid, on Poolas kaks silmapaistvamat elektroonikafestivali, mille seast NMF on see vaiksem, väiksem ja rahulikum. Ühe mu vestluskaaslase lühikokkuvõte: “Kui 20 000 oma pupille prillidega varjavat reivijat on see, mida sa soovid, siis sulle sobiv festival Poolas on Audioriver. NMF on rohkem selline chill. Small festival, big music.” Audioriver toimub Varssavi lähedal juuli lõpus.

Reede

Väiksemad esinejad alustasid soojendamist juba varemgi, kuid ilmselt paljude jaoks alustas esimest festivalipäeva Viinist pärit Tosca. Publikuhulk peatelgis oli soliidne, heli ja valgus võimas ja bänd andis festivalile igati ausa avalöögi. Miskipärast tekkis vägisi paralleel Positivusel nähtud ja samuti Viinist pärit Elektro Guzziga – bänd on tore ja justkui kõik on olemas, aga siiski ei suuda neid suurel laval ette kujutada muus rollis kui soojendusesinejana õhtu alguses.

Esimeseks korralikuks pauguks kujunes aga Jimmy Edgari ja Trawis Stewart’i DJ-duo ehk lühidalt JETS. Ei-tea-kust hangitud ilgete (kassi)kuldkettide ja taotluslikult lõnguslike välimustega VIP-produtsentidel oli nii stiili kui kätt. Vene spiooni meenutavate vuntsidega Stewart teatas lakooniliselt mikrofoni “We are JETS from US – let’s go!”… ja minek oli tõesti hea. Minu jaoks selle NMFi parim DJ-sett – tehniline ja detailirohke, samas maitsekalt ja mõnusalt voolav. Kahjuks oli ainult õige techno-publik selleks hetkeks kuskil platsi mööda laiali või lihtsalt veel veidi jahe.
Yosi Horikawaishootmusic.eu
Esimese päeva suurim üllatus minu jaoks oli Red Bull Music Academy kasvandik, jaapanlane Yosi Horikawa. Kui paljud väga eksperimentaalset muusikat viljelevad artistid kipuvad tihti oma eksperimentaalsusesse nii sügavale ära uppuma, et kõrvalseisjale muutub kuulamine juba tõsiseks väljakutseks, siis Yosi helimaastikud olid tõeliselt kaasahaaravad. Tema lihtne ja avatud olek laval võlus publikut samavõrd kui tema voolavad helid.

Korraliku (kuid kindlasti mitte puberteetliku, nagu see pahatihti kipub olema) dubstep-sauna küttis Eestiski esinenud Pinch. Dubstepist võib arvata ühte, teist või kolmandat, aga ilmselt peab igaüks tunnistama, et sellisest helitehnikast, mis NMF-ile kokku on aetud, kuulata hästi mängitud dubstep-setti on siiski võimas.

Esinejatekülluses suutsime suures osas maha magada kaks legendaarset artisti, kes kindlasti väärinuks pikemat vaatamist ja mis ka veidi kripeldama jäid – LFO ja Amon Tobin. Mõlemat nägime möödaminnes poole silmaga; vähemalt Tobin neist tundus väga korralik.

Esimesele päevale pani punkti Skream. Ilmselgelt on tegu dubstep-maailma ühe kõige olulisema pioneeri ja tuntuma nimega, kuid mees ise paistab sellest muusikast põhjalikult tüdinud olevat. NMFil mängis Skream õhtu lõpetuseks kolmetunnise maraton-seti, koos oma pikaaegse võitluskaaslase MC Sgt Pokesiga. Praktiliselt kogu set kulges house’i ja techno 4/4-rütmides; kõik, kes lootsid, et varem või hiljem peab ju mees droppima ka mõned oma dubstep-hitid, pidid pettuma. Nii pikk sett pakub kindlasti ka võimalusi, mida näiteks tund aega mängides ei ole. Karismaatilised tüübid ja hea dünaamikaga valik hoidis rahva endaga kaasas. Kui Skream kell 6 hommikul tagi väsinult selga tõmbas ja Pokes külmikust viimased Red Bullid rahva sekka loopis, olid nad ilmselt paljudele publiku seast juba “omadeks poisteks” saanud. Tugev sooritus, kuid kui Skream soovib tõesti igaveseks dubstepist loobuda, on tal publiku ootuste ümberpööramiseks ja enda uuel maastikul tõestamiseks ilmselt veel pikk tee käia.

Laupäev

Teisest päevast jättis esimese sügavama mulje Matias Aguayo, kes plaadi pealt kuulatuna miskipärast seni suhteliselt külmaks on jätnud. Tema korraline esinemine koos oma Tšiili bändikaaslastega (Mostro) oli tõeliselt sümpaatne ja karismaatiline ja ka korralik publikumenuk. Sel suvel ka Tallinnas käinud Aguayo esines õhtu jooksul lausa kaks korda, vahetades ühe tulemata jäänud artisti välja oma spontaanse DJ-setiga.
Matias AguayoSander Sõnajalg
Tore oli ka Coma etteaste. Plaadifirma Kompakt all tegutsevad kaks kutti paistsid silma efektse elusa technoga, kasutades tervet rida erinevaid pille basskitarrist ksülofonini, jätmata seejuures kordagi muljet, et see on kuidagi eesmärk omaette (nagu see pahatihti kipub tunduma).

Ei saanud nägemata jätta ka Süüria tüüpi Omar Souleymani, keda ka Saaremets vahel mängitanud on, et Mutandilt lõpu lähenedes inimesi saalist välja saada. Jäägu igaühe enda otsustada, kas Süüria muusikat, akustilisi rahvapille ja odavaid sünte segav Omar on “lahe” või “jube” ja kas teda peaks tõsiselt võtma või on tegu lihtsalt naljaga. Omavahel asja arutades jõudsime terminini “elektroonilise muusika Bläck Rokit” (andesta meile, Omar!). Suure tõenäosusega saan oma skeptilisi sõnu veel süüa, kuna kuuldavasti produtseerib Omari uut plaati Four Tet ise.
Omar Souleymanishootmusic.eu
Teise päeva krooniks oli vähemalt minu jaoks Moderat. Nagu ikka, sai endale natuke jalga tulistatud sooviga näha ära rohkem artiste, kui neid reaalselt ajakavva mahtus ja kohale jõudsime alles teiseks poolajaks. Hiiglaslik peatelk oli lõpuks ometi puupüsti täis. Kunagi Melt! Festivalil on neid ka varem nähtud – toona oli veel küllaltki selgelt tunda, et tegu on Modeselektori ja Apparati ristsugutisega; isegi mõned lood olid otse Modeselektori loomingust laenatud. Viimase paari aastaga on aga asi jõudsalt edasi arenenud. Kogu etteaste moodustas võimsa terviku. Võib julgelt öelda, et Moderat on tänaseks välja arendanud täiesti oma saundi – aeglase, massiivse, kergelt melanhoolse technoheli, mida ehk kõige paremini iseloomustavad lood nagu “Rusty Nails”, “Therapy” jne. Moderat on üks neid väheseid techno-artiste, kes täidab oma mastaapsuses ära kuitahes suure lava ja pigem ei sobikski kuhugi pisikesse higisesse reivitelki.

Nagu esimeselgi päeval, suubus ka laupäev reivimeeleolus Red Bulli “kütte-telki”, kus õhtu lõppes house’i ja techno lainetel, sealhulgas väga hea elusa technoga Kanada tüübilt Sid LeRock’ilt.

Kokkuvõttes ei saagi välja tuua midagi, millega ei oleks rahule jäänud. Nii orgunn kui artistid olid tipptasemel. Algsete ootustega võrreldes oli võibolla publik ise veidi flegmaatiline – sellise artistidevaliku juures ja varasemate kogemustega Berliini-lähistelt Saksa festivalidelt oleks oodanud natuke rohkem reivi. Samas ei saa öelda, et see, kes seda soovis, poleks saanud ennast ka korralikult välja pidutseda ja headeks kontserdielamusteks olid tingimused igal juhul ideaalsed.