28. märtsil esineb TMW raames, Rada7.ee esitluskontserdil, klubis Sinilind tumedakõlalist rocki mängiv Get Your Gun Taanist. See on bändi neljas külaskäik Eestisse ja seni on kõik GYG kontserdid siinmail pälvinud vaid kiidusõnu – kui väljenduda põhjamaiselt tagasihoidlikult.
Ent on veel üks põhjus sellest ansamblist kõnelemiseks – nimelt on kohe välja tulemas nende esimene täispikk album „The Worrying Kind“. Plaadi väljaandmist toetanud eelrahastamise kampaanias osalesid muide ka mitmed eestlastest fännid. Mõistagi on Get Your Guni headust märgatud ka mujal ja ei ole imestada, et eeloleval suvel astuvad nad üles Roskilde festivalil.
Debüütalbumi ilmumisele eelneval kiirel ajal leidis bändi frontman Andreas Westmark aega vastata nii asjakohastele kui ka mõnevõrra kohatutele küsimustele.

Sa ütlesid enne intervjuud, et kõige raskem küsimus – mida pealegi iga kord küsitakse – käib teie muusikaliste mõjutajate kohta. Ausalt öeldes oli mul algselt kavas alustada samaga, aga küsiks siis hoopis nii: Millise muusikaga olete te üles kasvanud?
Esimene muusika, mida ma mäletan, oli Taani televisiooni lastesaadetest. Need kassetid sai päris ära käiatud – „Bamses Billedbog“ oli ühe nimi – see oli lahe ja on seda siiani! Ma arvan, et iga 90ndate laps kasvas üles plastikpopiga, muusikaga, mille kohta nüüd öeldakse „guilty pleasures“. Minu ja Simoni isa armastas The Rolling Stonesi, The Kinksi ja Taani bändi Savage Rose – nii et need olid ka kohe omast käest võtta. Võibolla on põhjuseks see, et me oleme pärit Põhja-Taani maakohast, igatahes ei olnud meie kandis kuigi palju edumeelseid muusikahuvilisi, nii et me olime viimased, kes said millestki kuulda. Aga ma mäletan maailma, mis avanes, kui ma 12-aastaselt avastasin Led Zeppelini, Nirvana ja teised suured ajaloolised kitarripõhised rock-bändid – selle tulemusel võtsin ka mina kitarri kätte. Siis aga hakkas kõik see traditsiooniline kitarrikangelaste muusika mulle vastu – võibolla sellepärast, et ma ei osanud piisavalt hästi mängida – ja ma hakkasin kuulama rohkem kantrit, folki, 1920ndate bluesi, alternatiivset rocki ja muud säärast. Mind hakkasid huvitama pigem kõlad ja kontekst kui 20-minutilised kitarrisoolod, koos sinna juurde kuuluva tuulemasina ja pikkade juustega. Praegu kuulame me palju erinevat muusikat kantrist noise’ini ja tagasi. Ma arvan, et mida rohkem sa muusikasse süvened, seda rohkem sa mõistad, et žanrid ei ole nii olulised – country ja noise-rocki vahe muutub üha väiksemaks. Ja olen tähele pannud, et tumedam looming ja tumedamad saundid meeldivad mulle rohkem.
Ma tean, et meie bassimees Søren on kuulanud palju biitleid – mida mina ega Simon pole kunagi teinud. Ma arvan, et see on tuleb meie muusikas päris selgelt välja.

Kui ma esimest korda Get Your Guni kuulsin, mõtlesin, kas teie nimi võib olla kuidagimoodi The Gun Clubiga seotud, kas pole tegu teiepoolse austusavaldusega? Tõsi, ma ei hakkaks otsima otseseid muusikalisi mõjusid, aga ka teie mängite kirglikku ja melanhoolset Americanat, nagu nemad omal ajal. Või on nimede osas tegu vaid põgusa kokkusattumusega?
Ma nimetaks seda pigem põgusaks kokkusattumuseks, ehkki seda sama on meilt varemgi küsitud. Me ei olnud neist enne kuulnud, kui meilt seda küsiti – küllap süütu teadmatus käibki maapoisiks olemise juurde.
Sama lugu oli meie bändi algusaegadel The Birthday Partyga – meilt küsiti, kas me kuulame neid palju. Meil ei olnud aimugi, kes nad sellised olid – nüüd meil on ja meile meeldib see väga!

Anna Calvi on öelnud, et ta sõna otseses mõttes näeb muusikat. Teda kuulates ma usun, et see on nii. Olen tema kontserdil tundnud, kuidas helid täidavad ruumi. Sama on juhtunud minuga ka teie kontserdil. Kuidas sa kommenteeriks seda? On see sinu jaoks üllatav?
Ei, see ei üllata mind. Olen alati pidanud end tugevamaks selles, mis seondub nägemisega, mitte kuulmisega – ja usun, et see mõjutab mu heliloomingut. Mitte et see oleks taotluslik, aga meie muusika on väga filmilik. Oleks lahe kirjutada filmimuusikat. On keegi huvitatud?

Get Your Gun ei kõlaks samamoodi ilma sinu võimsa vokaalita. On su hääl sinu jaoks pigem muusikainstrument või vahend sõnumi levitamiseks, loo jutustamiseks? Kui oluline roll on su laulusõnadel?
Aitäh. Mul on siiani mõnikord raske pidada end lauljaks. Olen enda arust ikka veel laulev kitarrist. Aga asjad lähevad paremaks ja paremaks.
Ei oskagi öelda, milleks ma oma häält pean. Mulle on alati meeldinud lugude jutustamine – igasuguses loomingus. Aga ma ei tahaks lõpuni lahti seletada, millest laul või laulutekst räägib – mulle meeldib, kui see jääb veidi abstraktseks. Vihjata asjadele ja lasta sõnadel kuulajais vastu kõlada, anda neile ruumi oma interpretatsiooni ja tähenduse jaoks. Ma loodan, et see töötab.
Laulutekstides on alati mingi osa mind, aga kunagi ei ole nad täielikult autobiograafilised.
Mõnikord ma tean kirjutamise ajal, millest laulutekst räägib. Mõnikord komistan ma juhuslikult sõnadele, mis resoneerivad minus ja saan alles hiljem aru, mida nad minu jaoks tähendavad. Tekstide kirjutamise protsess võib olla iga kord väga erinev.

Teie debüütalbumi „The Worrying Kind“ ametlikuks ilmumisajaks on aprill. Kas me võime loota, et teie Tallinna-kontsert, mis leiab aset märtsi lõpus, saab olema eriline sündmus, midagi eel-esitluse sarnast?
Jaa, nii see on! Eel-esitlus on täpselt öeldud. Me toome 28. märtsil uue plaadi TMW-le ja me ootame seda väga!!! Samal õhtul, enne kontserti toimub veel teinegi eriline sündmus!

Te palusite selle albumi tegemiseks fännidelt rahalist abi. Näib nii, et see idee teostus hästi. Ka mõned vanad ja kuulsad bändid (nt. Killing Joke) on käitunud samamoodi. Kuidas sulle tundub, kas selline eelrahastamine võib asendada traditsioonilise muusikaäri? Kas teeksite seda uuesti?
Ma arvan, et see meetod mängib muusikatööstuse tulevikus olulist osa. See annab jõudu nii artistile kui publikule ning lähendab artisti ja publikut!
Eks me olime algul üsna skeptilised – sellest võiks kergelt saada artisti jaoks kerjamise libe tee. Aga sul on õigus – meie puhul töötas see tõesti hästi. Me olime rabatud sellisest toetusest. Ma arvan, et meie projekti edu oli mitmete asjade tulemus, üks neist on selliste suurepäraste fännide olemasolu. See näitas, et nad tõepoolest toetavad seda, mida me teeme ja tahavad selles osaleda. Kõige selle sümboolne väärtus on isegi rohkem väärt kui see raha!
Ma usun ka, et me leidsime õige vahekorra selle vahel, mida me saime ja mida me vastu andsime. Sisuliselt oli see plaadi ette tellimine.
Ma arvan, et me võiksime seda veelkord teha, aga me ei taha võtta oma fännidelt avanssi.

Räägiksid sa kohe ilmuvast plaadist lähemalt? On see üks lugu või seitse erinevat lugu?
Me ei loo kunagi kontseptuaalset muusikat, iga laul on erinev lugu. Aga kui mõelda, siis iga laul sellel plaadil on sündinud frustratsioonist. Frustratsioonist, mida tekitavad surnud punkti jõudmine ja eksistentsiaalsed pained. Mulle on alati avaldanud mõju suured eksistentsiaalsed küsimused ja psühholoogia – ju see on psühholoogi poja needus.

Muide, kes on see habeme ja vanamoodsate prilliraamidega mees teie EP kaanepildil? Ma märkasin ta fotot ka loo „Staying For A While“ videos – ennast üles poova mehe seinal.
Ma jätaksin sellele küsimusele vastamata. Jäägu see väikseks saladuseks meie „maskoti“ ümber. Aga ta näeb lahe välja, kas pole? Tegelikult ilmub ta ka meie uue albumi kaanekujundusel – veidi enam varjatult. Äkki sa leiad ta üles?

Oskaksid sa iseloomustada linna, kust te tulete? On seal oma skene?
Enamus meist elab Aalborgis ja üles kasvasime me Øster Brønderslevi nimelises väikelinnas ning selle ümbruses – nagu ütlesin, Taani põhjaosas. 1200 inimest või midagi sinna kanti – kardan, et muusikaskene jaoks pole seda piisavalt. Aga Aalborgis on väga elujõuline underground skene. Sellised bändid nagu Oh No Ono ja The Figurines alustasid siin. Taani on väike maa, nii et kuigi Aalborg on üks riigi suuremaid linnu, ei ole siinne muusikute kogukond eriti suur. Kopenhaagen on muidugi kõige tähtsam kultuurikeskus ja kuigi see võib olla Aalborgi bändi jaoks häiriv, on sellel ka palju positiivseid külgi. Sul on rohkem aega arendada oma muusikat, kõigi silmade ja kõrvade ulatusest eemal.
Ma arvan, et me ei kõlaks samamoodi, kui me tuleks „suurlinnast“.

Kui keegi kujundaks oma arvamuse Taanist üksnes Lars von Trieri filmide (iseäranis nende kõige esimeste) ja teie muusika põhjal, võiks talle jääda mulje, et see on üks kirjeldamatult sünge koht, hullem veel kui Eesti. Palun ütle mulle, et see pole tõsi.
Taani on kohutav paik, kus uitavad lindpriid ja möllab must skandinaavia voodoo – ma ei soovitaks kellelegi siia tulla!
Nali naljaks, Taani on väga turvaline ja stabiilne maa – see võib vahel isegi veidi tüütuks muutuda. Võibolla sellepärast me mõtlemegi välja kõiki neid tumedaid ja hirmsaid asju – et teha oma elusid huvitavamaks…
Tõtt-öelda on see minu jaoks huvitav küsimus. Lars von Trier ja maalikunstnik Michael Kvium töötavad sünguse ja õuduse esteetikaga. Ma ei paneks Get Your Guni nendega ühte patta, aga sünguse esteetika on ka mind alati köitnud.
Kuigi me oleme mõjutatud väga paljudest asjadest, näen ma Get Your Guni kui väga skandinaavialikku bändi ja see on seotud teatavat laadi pimedusega – vähemalt minu jaoks. Võibolla sellepärast, et me elame maal, kus on suurem osa aastast pime ja vihmane. Võibolla on see mõjutatud meie vanast põhjamaade mütoloogiast. Või on see hoopis soov avastada rohkem primitiivseid ja ürgseid tunge, vastukaaluks meie hästiarenenud ja akadeemiliselt korrektsele ühiskonnale ja mõttelaadile. Ma ei tea – kõike seda oleks võimalik üle interpreteerida, pigem ei teeks seda.
Muide, me ei ole küll näinud väga palju Eestit, aga me oleme olnud Tallinnas kolm korda ja meie arust on see väga ilus!

Olete te täiskohaga muusikud? Millega te veel tegelete, kui te just parasjagu ei korralda tumedaid rituaale madude, eksootiliste kaunitaride ja kahtlaste pahurate härrasmeeste seltsis – nagu me võime näha teie viimases videos?
Sa maalid meist pildi kui mingist sektist. Ma ütleks, et Get Your Gun on kõigi meie tumedate mõtete väljundiks. Puhas katarsis.
Aga – kui meil ei ole käsil „sekti“ kogunemine, käib Søren ülikoolis. Simon käib samuti koolis. Mina võtsin muusikaakadeemias aja maha ja tõenäoliselt ma sinna tagasi ei lähe. Mõned meist mängivad erinevates bändides, aga põhiprojektiks on Get Your Gun. Praegu töötan ma vaimselt haigete inimestega, et maksta arveid. Ma soovin, et muusika ja teised loomingulised projektid võiks katta tulevikus kõik mu väljaminekud, aga nagu sa isegi võid arvata – see on väga raske.

Mis on kõige rumalam küsimus, mida ajakirjanik on sinult kunagi küsinud (jättes mõistagi selle intervjuu kõrvale)? Midagi habemete kohta?
Ma ei tea, kas meilt on küsitud rumalaid küsimusi, aga mõnikord, kui sa loed pärast artiklit, võid sa olla mõnevõrra nördinud, kui su vastuseid on moonutatud.
Meile on esitatud naljakaid küsimusi, ka minu habeme kohta ja et teha see asi selgeks – ma ei tea, kui kaua läks selle kasvamiseks aega!
Ükskord Venemaal küsiti minult: „Kuidas on olla hipster?“
Mulle tegi see nalja. Ma ei pea meid väga hip’iks või cooliks bändiks – võibolla see teeb meid veel rohkem hip’iks. Ma ei tea – mul on raske mõista neid „hipsterite reegleid“.
Meilt on küsitud ka, kas me tarbime palju narkootikume, et laule kirjutada – see on ka minu arust väga naljakas.

Lõpetuseks veel kolm lühikest küsimust:
Vinüül või CD?
Vinüül, ehkki mul on ka CD-sid. Ma ei ole ses asjas fanaatik. Vist keegi meist ei ole, kuigi me ostame vaid vinüüle.

Lava või stuudio?
Olles pikemat aega ratastel, igatsed sa stuudiot. Kui sa oled olnud pikemat aega stuudios, hakkad igatsema lava. Nii et mõlemad – kui nii võib vastata.

„Guns of Brixton“ või „Guns of Navarone“?
Ma ei ole näinud „Guns of Navarone’i“, nii et peaksin vist vastama – „Guns of Brixton“.

Suur tänu! Jään ootama teie kontserti ja albumit.
Ole lahke! Me loeme päevi TMW-ni! Kohtume seal!