Laibach 2014
"Resistance is futile / We are Laibach"*

Lady Gaga, korista oma nipsasjakesed. Siit tulevad provokatiivse popkunsti akadeemikud.

Kunstirühmituse NSK rahvusvaheliselt kõige tuntumat haru, ansamblit Laibach, võib süüdistada, et nad on ajast ja arust ning et nende albumid on variatsioon ühe nalja teemal. Unustades, et selliseid süüdistusi pildudes räägitaks Laibachi kasuks, sest kriitika aluseks võetakse, et neil on nali ja neil on teema. Teisisõnu püütakse Laibachi defineerivaid omadusi tasalülitada atribuute puudeks nimetades.

Laibachi strateegiani jõudmiseks tuleb esmalt dekoratsioonidest läbi tungida. Nende puhul lihtne takerduda seksikatesse pealiskihtidesse – vastavalt regioonile ja aastale on neid süüdistatud nii stalinismis kui fašismis.Laibachi uurimisobjektiks on olnud režiimid suure algustähega, kitsamalt on spetsialiseerutud ideoloogiatele, analüüsides ja praktiseerides propagandat. Nad tegutsevad totalitaarse organisatsioonina (algaastatel modelleerides sotsialistlikku Jugoslaaviat), milles üksikisikud puuduvad. Nende meetod on moderniseeritud, looming tööstuslik ja keel poliitiline.
Kodumaal Jugoslaavias süüdistati neid dissidentluses ja Laibachi nime kasutamine ning bändi avalikud üleastumised olid alates 1983. aastast keelatud (kodulinnas Trbovljes juba kolm aastat varem), kuna nende modus operandi oli kritiseerida režiimi, võttes režiimi tõsisemalt kui režiim seda ise tegi. Lisaks nägid nad välja ja kõlasid äärmiselt väljakutsuvalt saksapärased, rääkimata bändi nimest, mis on Sloveenia pealinna Ljubljana saksastatud (aga ka linna ajalooline) nimetus. On ju võit natsi-Saksamaa üle idabloki romantilise loomismüüdi põhiline koostisosa ja Tito pärandit edasikandev riiklik moodustis ei suutnud sellist tegevust kuidagi sallida.
Laibachi strateegiani jõudmiseks tuleb esmalt dekoratsioonidest läbi tungida. Kuna Euroopa suured totalitarismid on küll sõjanduslikult või majanduslikult purustatud, aga märgitasandil püsivad jätkuvalt elujõulised, on Laibachi puhul lihtne takerduda seksikatesse pealiskihtidesse – vastavalt regioonile ja aastale on neid süüdistatud nii stalinismis kui fašismis – ja jääda neid seetõttu imetlema või vastupidi, äärmusluses süüdistama. Üks on selge, need mõlemad leerid on Laibachi triksterluse ohvrid, sest Laibachi enese seletamise mooduseks on oma tegevuse selgitamata jätmine või siis on nad lasknud nappi selgitustööd teha kunstilistel valikutel – näiteks kasutades logona vene-poola suprematisti Malevitši musta risti, "Opus Dei" albumikujunduses saksa kommunistist dadaisti John Heartfieldi haakristi või avaldades "Macbeth’i" plaadiraamatus joonistuse hädamaanduvast Rudolf Hessist.

Laibachist hetkeks eemaldudes, et nende strateegiad laiemasse konteksti paigutuks – industrial muusika provokatsioon seisnes peale avangardsete tekstuuriuuenduste, futuristliku masinafetišismi ja kujundatud kogemuse eitamise ka riigisüsteemi varjatud külgede päevavalgele toomises. Sellised pioneerid nagu Whitehouse, Throbbing Gristle, SPK, Einstürzende Neubauten ja Suicide uurisid sotsiaalseid hälbeid, seksuaalsust ja selle kõrvalekaldeid, soorolle, vägivalda ja muidugi ka propagandat. Teisisõnu tabusid. Industrial on kui muusikateadvuse mitteteadvus, hämar, taltsutamatu ja metsik ollus. Kujundlikult võib öelda, et industrial tõmbab vardasse rahvusromantiku, humanisti või mis tahes normaalsuse kasimata aluspüksid ja lööb sellele kulpi. Neis rituaalides ollakse teinekord äärmiselt põhjalikud. Laibach viis ühe sellise rituaali täiuseni, kuna nemad omasid privileegi kogeda režiimi vahetult. Oli lihtne imiteerida.

Põline totalitarismivastane George Orwell kirjeldas düstoopiaid, Laibach kirjutas Orwellile mitme albumi jagu soundtracke.Näide ajaloost – NSK graafilise disaini allharu NK (Novi Kolektivizem) sai 1987. aastal hakkama provokatsiooniga par excellence. Jugoslaavias tähistati 25. mail noortepäeva – Jugoslaavia üks suurimaid pidupäevi – mis väidetavalt olla Tito sünnipäev, kes oma tagasihoidlikkuses ei soovinud üleriiklikku sünnipäeva tähistades isikukultust kultiveerida. NK võitis sellele päevale pühendatud plakatikonkursi, kasutades plakatil motiivina Hitleri lemmikkunstniku Richard Kleini maali "Kolmas Reich" ja asendades maalil mõningad detailid. Natsilipu Jugoslaavia lipuga, natsikotka valge rahutuviga. Eesmärk sai täidetud, plakativõistluse võit kinnitas, et (totalitaarsete) režiimide propaganda on omavahel äravahetamiseni sarnane. Kuna režiimid on sellest ka ise teadlikud, pääses NK afäärist puhta nahaga.

Kolmanda Reichi brändiraamat (Organizationsbuch der NSDAP) on 1000 lehekülje jagu juhtnööre, Laibach (nagu ka näiteks kõik vähegi elujõulised brändid) võttis seda fanaatiliselt. Mitte poliitilisest fanatismist kantuna, vaid apoliitiliste propaganda eriteadlaste põhjalikkusega. Hiljem tõlkisid nad selle teose popmuusikakeelde, püstitades hüpoteesi, kuidas kõlanuks popmuusika kui totalitaarsed režiimid oleksid võitnud. Põline totalitarismivastane George Orwell kirjeldas düstoopiaid, Laibach kirjutas Orwellile mitme albumi jagu soundtracke. Kohendades laulusõnu ja pannes hitid martial industriali võtmes sõjakalt kõlama, paljastas Laibach ühtlasi, et popmuusika ei erine totalitaarsest propagandast märkimisväärselt. Kommunikatsiooniakt on sama (manipulatsioon), vahe on dekoratsioonides. Nagu Laibach oma avaldustes ise ütleb: "All art is subject to political manipulation, except for that which speaks the language of this same manipulation." (Laibach.org:statements)
Laibach 1983
Teine aspekt Laibachi juures on ajalooline. Laibachi müüt räägib, kuidas nad osalesid Teise maailmasõja viimaseks vaatuseks nimetatud Jugoslaavia sõdades iseseisva riigi koosseisus. Nimelt moodustas Laibach koos teiste NSK allharudega 1991. aastal virtuaalse NSK Riigi, mis kavandati toimima teiste mikroriikide sarnaselt, selle vahega, et nemad on riik ajas, mitte ruumis. Puudub territoorium ja kodanikud on pillutatud laiali üle maailma. Neil on oma passid, margid, saatkonnad. Alates 1994. aastast on võimalik igaühel NSK Riigi passitaotlus täita.
On liikvel kaks lugu seoses NSK passidega.Üks kirjeldab Laibachi "NATO" albumi tuuri kontserte Sarajevos, moodsa sõjapidamise pikima piiramislahingu ajal. Laibach esines sissepiiratud endises olümpialinnas 1995. aasta novembris. USA-s, Daytonis toimusid rahuläbirääkimised, oli välja kuulutatud vaherahu, ent piiramine kestis 1996. aastani. Bänd jagas passilauas laiali kõik kaasas olnud NSK passid ja väidetavalt pääses neid dokumente esitades hulk inimesi sissepiiratud linnast põgenema (ja Bono kirjutas loo "Miss Sarajevo", läänemaailma "suuremeelne" žest, millesuguseid Laibach albumiga "NATO" argpükslikeks pidas). Hiljem on sama mudelit püüdnud kasutada meeleheitel nigeerlased, kes on NSK passe riigist EU-sse pääsemiseks reisidokumentidena esitanud. Neil ei ole see skeem läbi läinud.

"Arusaamatu kunstipask" on ainuke süüdistus Laibachi aadressil, millel üldse mingisugust alust oleks.Muuseas, viimase kontserdi Sarajevos andsid nad tund pärast Daytoni rahulepingu sõlmimist (ametlikult allkirjastati leping sama aasta detsembris Pariisis). Teine ajalooline momentum, mida Laibach ideaalselt tabada suutis, oli Sloveenia iseseisvusreferendum 1990. aastal. Laibach sai loa esineda kodulinnas Trbovljes (viktoriinihuvilistele: seal asub Euroopa kõrgeim korsten), endise soojuselektrijaama ruumides, enne seda olid nad 10 aastat kodulinnas esinemiskeelu all olnud. Esineti loosungi "10 Years of Laibach – 10 Years of Slovene Independence" all -15-kraadises pakases ja nii vägevalt, et osa tööstushoone laest olla alla kukkunud. Bänd esines paljaste ülakehade väel.
Humoorikal kombel süüdistati Laibachi hiljem, Sloveenia kümnepäevase sõja ajal, Horvaatia Radio Zagrebi poolt konflikti esilekutsumises. "Kas olete nüüd rahul?" oli tuliseks küsimuseks. Bänd lindistas samal ajal sotsialismi langemise tuules sisseimbuvat vabaturumajandust kommenteerivat albumit "Kapital".
Albumite ajastamisest, ajaloosündmustest ja nende Laibachi poolsest mõtestamisest veel. Jugoslaavia ja kogu idabloki lagunemise eelõhtul ilmus Laibachilt album "Let it Be", mis koosnes biitlite viimaseks jäänud stuudioalbumi töötlustest. Igati teravmeelne ja dramaatiline kujund.
Selline on olnud Laibachi meetod suhestuda oma aja ja minevikuga, selle poolest on nad tuntud ja pakuvad pinget, nii intellektuaalset kui muusikalist. Esimest pinget on neis vahest enamgi. Mistõttu on "arusaamatu kunstipask" ainuke süüdistus Laibachi aadressil, millel üldse mingisugust alust oleks.
Kingdom Come koomiksisarja pahamees Von Bach, kelle prototüübiks on Milan Fras. Tõesti humoorikas aspekt Laibachi tegevuse juures on kõlakas, et selle tegelase loomiseks luba andes teenis Laibach koomiksikirjastuselt DC priske honorari.
Kuidas Laibach sellist koormat ja minevikutonte postideoloogilisse aega üle toob?

"Spectre" teine pala "No History" manifesteerib Laibachi suhet Laibachi pärandiga. "Some rhythms must remain / Unbroken riots in reverse / You take the front line/ I’ll find a good rhyme". Teisisõnu, nad on informeeritud ja tingimuste muutudes suudavad kohaneda.
Uutest tingimustest pajatab ka albumi esimene pala "The Whistleblowers". Kõige äratuntavamalt laibachilik pala albumilt, bändi enda sõnutsi järg armastatud tattoopalale "Colonel Bogey March": "We never stop / Whistling our chant". Pühendatud suurtele lekitajatele, albumit tutvustavas tekstis nimetatakse neid digiajastu prometheusteks – Manning, Snowden, Assange.

Pruukides liikumise Anonymous retoorikat, kus üksikisikuid asendab ühe maski alla koondunud kollektiiv, osutab Laibach asjaolule, et nemad viisid juba aastakümned varem läbi sarnasel kommunikatsioonimeetodil põhinevat protestiliikumist. Kindlasti ei ole selles etteheidet, sest originaalsus on Laibachi jaoks väärtusena alati tühine olnud – see on naiivne, sellega annab ideoloogilises plaanis omatahtsi manipuleerida. Seepärast on Laibach remiksi alati positiivselt suhtunud, autentseks ei tee originaalsus, vaid tähendus. Ja samal põhjusel ei saa Laibachi kavereid küüniliseks populismiks nimetada, mida näiteks erineva žanri võtmes raadiohittide kaverid üldjuhul on, sest sellistel puhkudel kasutatakse hiti populaarsuskrediiti ja see kodustatakse vaid kõlaliselt, selle ideoloogiast jõud üle ei käi.

Väga lihtne näide laibachilikust ümberkodeerimisest. Laibachistades Rammsteini, asendati loos "Ohne Dich" (Ilma sinuta) sina (dich), minuga (mich), saades tulemuseks – "Ohne mich kann du nicht sein", mis kommenteerib ühtlasi nende kahe bändi omavahelisi suhteid. Teine ümberkodeerimise näide on albumiga "Spectre" kaasa tuleva parteiraamatu vahel olev kleepekas, millel on tekst: "Fight for your right to party for your right to fight". Laibachistatud Beastie Boys ja Public Enemy, ilma et kumbagi kaverdama pidanuks.

"Spectre" on kõige selgemalt sõnastatud poliitiliste seisukohtadega Laibachi album. Eks tillukeste ideoloogiate müra keskel olegi raske endiseks Laibachiks jääda.Muusikaliselt "Spectre" Laibachi kontekstis teab mis uuenduslik ei ole. "Kapital" oli omal ajal suurem üllataja, pakkudes tumedakõlalist tantsumuusikat ja isegi üht räpipala, kõlalt kindlasti üks kõige vähemlaibachilik album. Kuigi albumi idee rahanduse paindumatult totalitaarse palge paljastamisest on jällegi läbinisti laibachilik.
"Spectre" on pigem loogiline jätk, nii kõlalt kui sisult, 2003. aasta albumile "WAT" (nii "We Are Time" kui "War Against Terror"). "WAT’iga" muutus Laibachi kõlapilt ligipääsetavamaks, Laibachi võtmes on see jätkuvalt võimsate kooriosadega industriaalne marsimuusika, mis teeb kõrvalepõikeid trip-hoppi ja kummalisel kombel omab ka teatud raadiosõbralikkust. Ei maksa valesti aru saada, bänd on jätkuvalt raudbetoonist, üleelusuurune ja dramaatiliselt valgustatud, aga muusikaliselt kuulajale varasemast vastutulelikum. Võib öelda, et tegemist on haruldase tõuga – südametunnistuse, ajude ja poliitilise agendaga popmuusikaga.

Jah, "Spectre" on kõige selgemalt sõnastatud poliitiliste seisukohtadega Laibachi album. Eks tillukeste ideoloogiate müra keskel olegi raske endiseks Laibachiks jääda.
Näiteks read värske albumi ühest parimast palast "Eurovision": "In the absence of war / We are questioning peace / In the absence of god / We all pray to police". Sellistes tingimustes on fanatismi trollimise võimalusi õige vähe.

1996. aastal Laibach viimast korda püüdis. Pärast Berliini müüri langemist, viimase suure narratiivi miljoniks pudenedes (see on muidugi vaieldav, eriti huvitav oleks uurida seisukohta postmodernistist peaministrilt Taavi Rõivaselt, kes samuti suuri ideid oluliseks ei pea), hakkas Laibach reaktsioonina huvituma kõige suuremast. Albumiga "Jesus Christ Superstars" püüdis Laibach teha sedasama religiooniga, mida nad aastaid varem režiimiga olid teinud. See avantüür ei osutunud enam kuigi provokatiivseks ega edukaks.

Laibachi kaasmaalane, tänapäeva popkultuuri üks tuntumaid mõtestajaid Šlavoj Žizek, leidis Rammsteini analüüsides, et parim moodus totalitarismiga võidelda, on selle elemente tähendusest vabastatud esteetiliste objektidena nautida. Rammsteini näiline provokatsioon just sellel põhinebki, et eraldusmärgid dekoratsioonina ei väljenda meelsust. Samale mõttele on varem tulnud Lemmy, kes praktikuna kogub Saksa keisririigi sümboolikaga kola ja Bryan Ferry, kelle sõnutsi olid natsidel kaunid mundrid (mingil põhjusel oli ta sunnitud seepärast hiljem vabandama). Selline praktika on omamoodi cargo cult, mille puhul imitatsiooni lihvitakse perfektsuseni, aga see ei oma enam esialgset funktsiooni. Mitte segamini ajada Palo Altos läbi viidud sotsiaalse eksperimendiga The Third Wave.

"Spectre" motoks võib olla alea iacta est. Bänd on ületanud Rubiconi, marssinud välja poliitilise neutraalsuse mugavustsoonist ja on asunud sõnastama oma seisukohti.Seepärast on rahu elustiili osana tarvitava (praying to police) nartsissistist tarbija doktriine keeruline laibachilikult suurejoonelise kõverpeeglikujutisena naeruvääristada, kuna elustandardi hüvede tarbija naudib selle elemente diskreetsete objektidena niigi. Ja Laibach ei ole nii tobe, et läheks kaasa vaba maailma tarbimisneuroosi mõttelaisa kriitikaga nagu seda on "võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju", "supermarket asendab katedraali" või midagi taolist. Nende sõnum kõlab loos "Eurovision" loosungina "Europe is falling apart". Laibachilik Eurovisioon ei toimu keset vateeritud glamuuri, vaid asfalteeritud tänavatel (viimati Ukrainas). Euroopa ei laula end ühtseks vaid tükkideks.

"Spectre" motoks võib olla alea iacta est. Bänd on ületanud Rubiconi, marssinud välja poliitilise neutraalsuse mugavustsoonist ja on asunud sõnastama oma seisukohti. Jätkuvalt oma isikupärasel, lääne postmodernismi vältival ent sellegipoolest mängulisel ja vaid neile omaselt suurejoonelisel moel. Nii võivadki tekkida väärad mõtteid nagu Laibachil ei ole "Spectrega" suurt midagi öelda, sest nad ei pruugi kergestiseeditavat vastandujate retoorikat ja ei ole enam humoorikad (nagu Laibach üldse kunagi huumorit viljelenud oleks).
Muidugi ei kutsu "Spectre" barrikaadidele ja albumiga kaasa tulevat parteiraamatut ei maksa ülearu tõsiselt võtta, mistõttu on kaasaegse Laibachi sõnum, et kuuldused ajaloo lõpust on suuresti liialdatud, oluliselt raskemini omandatav kui totalitaarse disneylandi pakkumine, mille poolest nad eelkõige tuntud on. See aga ei tähenda sugugi, et Laibach ajast ja arust oleks. Nad julgustavad jätkuvalt üles status quo olemuse üle mõtisklema ja kaasaega ajaloolisesse perspektiivi paigutama. Retrogardism, nagu nad ise ütlevad, elab veel.

* pala "Resistance is Futile" algab sõnadega "this is Blitzkrieg", mille üle kõlab lapsenaer. Fucking A.