Väljavõte kaanekujundusest, kunstnik Fred Kotkas
Marten Kuningal on ilmunud teine täispikk plaat "Praktiline mees". Pärnu esitluskontsert on möödas, ees on kontserdid Tartus, Tallinnas ja Käsmus. Eelnenud nädalal sai albumit kuulata ka radaseitsme külgedel ning kuulajate arvu ja tagasiside põhjal on plaat kuulamist väärt. Intervjuuformaadile aga andsime seekord ennenägematu vormi – palusime Martenile esitada küsimusi vennal Tanel Kuningal. Head lugemist!

Marten on tulnud minu juurde, et vestelda oma uuest plaadist “Praktiline mees”. Meie ees on auravad tassid täis jooki, mille pakend väidab, et tegu on “Elujõuteega”. Intervjuu algus venib, kummaliselt keeruline on küsida midagi mõistlikku inimeselt, keda niivõrd hästi tunned. Marten sirvib raamatut “1001 Songs You Must Hear Before You Die”, näiliselt ühtegi artiklit lugemata, lihtsalt lehti pöörates. Ma pean kuskilt alustama.

TK: Sinu laulud on temaatikalt alati väga isiklikud ja ausad. Selle valguses, kas uue albumi “Praktiline mees” ja eelmise albumi “Janu” vahel on ka mingi kindel seos? On need kaks konkreetset punkti sinu elus, mida kirjeldad, või on need rohkem “muljed teekonnalt”?

MK: “Muljed teekonnalt” on täpsemini öeldud. Osad uue plaadi lood on kirjutatud juba eelmise plaadi tegemise ajal. Aga ma ei näe nende kahe albumi temaatika vahel lineaarset seost.

TK: Uue plaadi pealkiri “Praktiline mees” tekitab kindlasti kohe küsimusi. Kas see tähendab, et “praktiline mees” on keegi, kes sa tahaksid olla?

MK: Jah. Ma olen mõnikord tundnud, et minus ei ole midagi praktilist. Aga tahaks, et oleks. Laulude sõnad natuke seda käsitlevadki.

TK: Ometi “praktilisus” kõlab kuidagi väikekodanlikult. On selles ka annus irooniat? On see “normcore”?

MK: Ma oska nende terminitega tegeleda, ma ei mõtle kategooriate peale. Tore, kui inimesed omistavad mu lauludele erinevaid tõlgendusi, ma ise neile nime ei anna. See “praktilisus” tähendab minu jaoks rohkem eneseväljendust ja eneseteostust, olgu see siis muusikas või mistahes muul alal.

TK: Aga minnes pealkirja juurest muusika juurde – sarnane küsimus: mis on peamised arengud või erinevused võrreldes eelmise plaadiga? Näiteks laulukirjutamises või muusikalises teostuses.

MK: Tähtis vahe on kindlasti see, et uuel plaadil on rohkem ühisloomingut. Raul Ojamaaga koos on kirjutatud kaks lugu: “Tagurpidi vaal” ja “Elu suudlus”. Ma arvan, et seda on tunda, et nad kõlavad teistmoodi. Ja kaks lugu on kirjutatud koos Madis Zilmeriga. Kõik see oli hästi põnev.

TK: Muide, üks asi, mida ma muusikalises mõttes viimasel ajal tähele olen pannud ja mida sinuga seoses tavaliselt ei mainita: sinu kitarrimänguoskus on paranenud. Kas see on samuti seotud sellega, et sind ümbritsevad nii head muusikud, kes kuidagi sunnivad sind paremini mängima?

MK: Ei, ma olen pillimängus ikka üsna hipi. Ma ei harjuta, ma ei võta pilli piisavalt tihti kätte. Põhimõtteliselt mängin ainult siis, kui on vaja midagi salvestada.

TK: Nii et plaadi peal on siiski natuke sinu kitarrimängu ka?

MK: Paaris loos mängin akustilist, paaris elektrikat, ühes loos mandoliini. Kõige rohkem rahul olen oma ainsa soologa, mida mängin loos “Oma aja omaja”. Kristjan (trummar Kristjan Kallas) isegi ütles, et “näe, oskad küll kui tahad”.

TK: Kuidas üldse näeb välja teie salvestusprotsess? Oletame, et sina oled kirjutanud uue laulu, kuidas saab sellest lõpptulemus?

MK: Tavaliselt kirjutan ma lugusid akustilise peal ja mängin teistele ette. Me oleme Raul Ojamaaga juba nii kaua koos töötanud, et temal on enamasti hea ettekujutus, kuidas asjad kõlama peaksid. Siis kui Kristjan ja Peedu (bassimängija Peedu Kass) mõnda uut lugu esimest korda kuulevad, siis Raul oskab kohe väga hästi selgitada vorme ja harmooniaid.

TK: Nii et arranžeerimise töö on teil Rauliga kahe peale?

MK: Päris uute lugude puhul isegi pigem nelja peale. Paljud asjad on tänu Kristjanile ja Peedule paika läinud. Just vormiliselt.

TK: Nii et te olete ikkagi bänd? Mille nimi on lihtsalt…

MK: … bänd, mille nimi on Marten Kuningas. Täpselt. Praegu on mõistlikum mitte hakata nime osas mingit kannapööret tegema, pealegi paljud lood on sellest ajast, kui bändis oli ainult Marten Kuningas.

TK: Konkreetselt plaadi juurde tagasi tulles, millal see protsess algas? Millal salvestati esimene heli, mis selle plaadi peal kõlab?

MK: Kõik algas laulust “Tagurpidi vaal”, millega kevadel võitsime Uno Naissoo laulukonkursi. See oli justkui märk, et see tuleks kiiresti avalikuks saada. Salvestasime selle laulu maikuus Peeter Salmela juures Kalamajas. Ja suurema osa ülejäänust salvestasime juuni alguses Käsmus, Käsmu Rahvamajas, kuhu viisime ise kohale kogu tehnika ja tegime sellest justkui oma stuudio. Siin tuleb väga tänada Kaarel Tamrat, tänu tema asjatundlikkusele sai kõik see seal üles seatud ja üles võetud. Trummid, bass ja kitarrid saidki tehtud Käsmu Rahvamajas, minu laul ja muud lisad hiljem.

TK: Klassikalises mõttes produtsenti ei olnud?

MK: Ei. Kõiki võetakse kuulda.

TK: Ja kui asi jõuab selle muusika esitamiseni – kas te olete laivides väga originaalitruud?

MK: Ei, me ei saa olla päris originaalitruud. Laval oleme neljakesi, kuid plaadil on igasuguseid saunde, mida me laivis teha ei saa. Klahvpillid näiteks. Laiv on kindlasti robustsem ja rokenrollim kui plaat.

TK: Seda ei ole nagu mõned bändid teevad, et võimendite seina taga istub mingi väike mees, kes mängib klahve nii et keegi ei näe?

MK: Seda me ei saa veel endale lubada. Võib-olla järgmise plaadiga.

TK: Nii et järgmine plaat tuleb ka?

MK: Kindlasti tuleb. Kas just Marten Kuninga nime all, seda ei tea, aga ma tahaks oma elu jooksul väga palju plaate välja anda. Erinevate inimestega, erinevate meetoditega, erinevat kraami. Albumeid teha on ikka väga põnev.
Foto: Renee Altrov
TK: Kas sinu jaoks album on asi omaette? Albumi tähtsus vormilise statementina ju koguaeg kahaneb, inimeste muusikakuulamisviise arvestades. Aga sinu jaoks album on siiski üks suur ja väärtuslik asi?

MK: Jah. Nagu sa tead, me oleme ju sinuga koguaeg justnimelt albumeid kuulanud. Minu jaoks see on põnev dokument, mis võtab kokku mingi ajaperioodi loojate elus, paneb selle raamidesse.

TK: Aga kui sa peaksid nimetama mõned albumid, mis sulle elu jooksul muljet avaldanud on. Justnimelt albumina, tervikuna.

MK: 10 aastat tagasi oleks osanud kümneid ette vuristada. Ega mulle ei meeldi midagi niimoodi välja tuua. Hmm… Sgt. Pepper, Dark Side of the Moon, Low, OK Computer… Hmm… Jah…

TK: Ma tean ise väga hästi kui nõme küsimus see oli. Kuidas sa üldse suhtud artisti rolli väljaspool muusikat? Pead andma intervjuusid, küsimused muudkui korduvad, siis sa hakkad mõtlema välja erinevaid vastuseid samadele küsimustele jne. Kas sulle üldse meeldib intervjuusid anda?

MK: (pikk vaikus) Vist ei meeldi. (puhkeb naerma) Mõnikord arvan, et võiks rohkem rääkida täielikke väljamõeldisi. Keegi ei saa ju kunagi teada, mida ma päriselt mõtlen. (naerab jälle) Aga jah, see ongi põhjus, miks ma teen muusikat, miks ma teen plaate – ma tahaksin midagi öelda, aga minu jaoks on see lauldes kergem. Lauldes on asjadel rütmi ja voolavust. Kui ma siin praegu üritan sulle midagi vastata, siis tuleb välja peamiselt: “Öööhh… Ma arvan küll jah… Ööö… Õõõ…” See ei ole minu meelest eriti huvitav.

TK: Võib-olla peaksid intervjueerijad alustama üldsegi mingi täiesti vale väitega, nii et sa oleks sunnitud selle tõega ümber lükkama? Näiteks: on see tõsi, et “Praktiline mees” on inspireeritud ajast, mil sa elasid lauda kõrval ning armusid kenasse lüpsineiusse, kes küll lähemal vaatlusel osutus meheks?

MK: Jah. Aga see oli kits, mitte lüpsineiu.

(Naerupaus. Taamal algab Mars Volta eriti pikk ja võimas lammutamine.)

TK: Läheme edasi. Kuidas sa üldse suhtud kriitikasse? Sellesse, mida arvavad kriitikud või siis inimene tänavalt?

MK: Ettevaatlikult. Nii kiituse kui karmi kriitika puhul. Ettevaatlikult, et ei hakkaks looma või elama mingist kuvandist või tagasisidest lähtuvalt. See ei ole adekvaatne.

TK: Sa ju ei tee muusikat tähelepanu või kiituse pärast.

MK: Nojah, kui ma hakkasin muusikat tegema, siis ma ju ei mõelnud selle peale. See oli kuidagi hästi loomulik, ma lihtsalt tahtsin laule kirjutada. Mõtlemata miks ja kellele. See on minu jaoks väga loomulik eneseväljenduse viis.

TK: On sul praegu aega üldse millegi muuga tegeleda peale muusika?

MK: Praktiliselt mitte.

TK: Nii et see, millega praktiline mees praktiliselt tegeleb, on ainult muusika?

MK: Kindlasti ei. Aga teoreetiliselt küll.

TK: Okei, sellest vastusest ei tulnud praegu midagi välja.

(Naerupaus. Ma lähen panen Mars Volta veidi vaiksemaks.)
Foto: Renee Altrov
TK: Sa rääkisid sellest, et kirjutad muusikat peamiselt kitarriga. Ehk oleks Rada7 lugejatel huvitav teada, kuidas su loomeprotsess täpsemalt välja näeb. Milline on su tööviis uue muusika loomisel?

MK: Kirjutan enamasti kodus, lihtsalt elutoas või magamistoas. Kui tekib mingi laul või laulujupp, mis mulle meeldib, siis ma lihtsalt mängin ja kordan seda pidevalt. Seni kuni see mulle meelde jääb. Siis salvestan selle koduste vahenditega sisse.

TK: Kas näiteks sõnu kirjutad üles?

MK: Jah, sõnu kirjutan ikka üles. Ja parandan mitu korda. Tihti on nii, et kirjutan muusika ja sõnad samaaegselt. Meloodia ja sõnad sünnivadki kuidagi paralleelselt. Seda pole enam kaua aega olnud, et sõnad on enne muusikat olemas. Kui sõnade kirjutamisest üldisemalt rääkida, siis mul ei ole seda, et mõtlen mingi konkreetse teema või juhtumi peale ja siis teen sellest laulu. Kui mul on hea meloodia olemas, siis ma lihtsalt hakkan midagi jaurama või ümisema selle viisiga. Ja kui juhtub, et suust tuleb välja mõni fraas või sõna, mis mulle meeldib, siis see jääb paika. Ja ma hakkan selle ümber ehitama ülejäänud lüürikat.

TK: Nii et sulle meeldib mõni sõna puhtalt tema kõla pärast, olenemata sellest, mida ta tähendab?

MK: Jah, kindlasti. Mulle väga meeldivad sõnakõlad. Mulle meeldib nonsens.

TK: Kui palju on sinu lauludes huumorit?

MK: Seda ei ole seal üldse. Kõik on väga tõsine.

TK: Seda ma arvasingi. Juba väikese lapsena olid su laulud väga tõsised. Mis su lemmik koeratõug on?

MK: Beagle.

TK: Kas sa tead, mis oli Charles Darwini laeva nimi?

MK: Beagle 2?

TK: Ei, lihtsalt Beagle. Tänan intervjuu eest ning head aega!

Lõpetuseks tasuks täies pikkuses ära tuua Marten Kuninga kahe esimese laulu sõnad. Need salvestati meie Lasnamäe korteri köögis tavalise kassettmakiga. Tegemist oli Tanel Kuninga juhitud raadiosaatega, mille üks olulisi segmente oli “Esineb Marten Kuningas”. 5-aastane Marten Kuningas esines toona kahe lauluga, mida ei oldud avalikult kuuldud ei varem ega ka hiljem.

FIREMAN
(Sõnad: Marten Kuningas)
I hate water
I hate ice
I hate fire
and I hate you!
I’m a fireman!

RUN WITH RUN
(Sõnad: Marten Kuningas)
Run with run, you’re gonna make it!