Mai 2001, Hollywood. Pildil on ansambel Acid7, mis tegutses aastatel 2000-2002. Pildil vasakult paremale: Jaanus Salm, Tarvo Valm, Alan Damien, Joakim Alderlöf.

Neljapäeval, 20. novembril astub Tallinnas üles USA rokkansambel Living Dead Lights, keda toetavad oma raugematu jõuga muuhulgas ka sõprusansambli Soul Thrower mehed. Soul Throweri liider Tarvo Valm räägib sel puhul Rada7 lugejatele sellest, milline on tema Ameerika Unistus ja kuidas on sellega seotud ansambel Living Dead Lights.

Tarvo Valm: Kui olin kahekümnendates, siis ikka unistasin minna maale, kust on pärit sellised suured nimed nagu Metallica ja Alice In Chains. Tahtsin lihtsalt näha, mis koht see on, kust nii head mussi tuleb? Sain suvaliselt Eestis kokku mingi ameeriklasega ja veetsime lahedalt koos terve nädala siin ja siis ta ütles, et davai, tule ja ma hostin sind. Jätsin meelde ja paari kuu pärast avaneski võimalus saada eluodavad piletid New Yorki ja läksingi. Lõppsiht pidi olema Hawaii, aga jäin L.A.-sse pidama, nii et jah… Heh, esimesed ööd L.A.-s ööbisin Morrisonis, jah, selles samas The Doorsi hotellis. See oli ikka spets algus.

Räägi pisut oma USA-ajastu algusest, kas ja mis bändi seal siis tegid ja kas ja kus esineda sai üldse? Eluvaimu tuli sees hoida ikkagi ilmselt mingite liht-juhu-töödega?
Nooh… kõik ikka algas nii, et sattusin juhuslikult ühte kidrapoodi, kus Brad Jyrjens oli müüja ja tema ütles, et „Oo, Jaanus elab siinsamas kõrvalmajas!”. Jaanusega (trummar Jaanus Salm, toim.) olime olnud Showeri viimases koosseisus soojendamas Whitesnake’i, ei miskit rohkemat. Ma muidugi kohe, et väga lahe ja kobisin Jaanuse uksele kloppima ja ei mingit vastust. Jätsin oma numbriga paberilipiku uksele ja nii siis saimegi jälle kokku. Jaanusel olid asjad ja olud juba selged, seega temaga ma kaasas hakkasingi käima ja nii me Alaniga tuttavaks saime. Jaanus siiani meenutab seda olukorda kuidas jälle kokku saime suure entusiasmiga. Alguses niisama hängisin kaasa, kuni siis sai jämmitud koos ja nii need kohalikud kinga said. Tegime show‘sid ikka L.A.-s – Dragonfly, Keyclub, Whiskey a Go Go… fun you know (naerab). Eluvaimust rääkides, siis sai tehtud selliseid imelikke asju: armenjannide juures downtownis juveeliäris ehteid lihvitud, kreeklaste juures burkse tehtud ja peldikut küüritud ja lõpuks Virgin megastore’is täiskohaga töötatud. Ahjaa… Vahepeal sai seal ka mingit filmi tehtud, kus kaasa lõid Karmen Kass ja Michael Madsen jne. … Ulme.

Millised asjaolud USAs bändi tegemist toetasid, võrreldes näiteks Eestiga?
Alguses oli suhtkoht harjumatu, et kõigil oli oma gear olemas. Ise olin ju alles noor ja ega meil seda kola siin palju saada polnud ja kui oli, siis minu rahakott sellele peale ei hakanud. Aga nooh, sealt see kõik jälle algabki pihta – sul on oma instrumendid ja harjutad nendega ja su enda nö saund ja stiil kujunevad välja. Kui meie Nõmmel esinemas käisime, siis kõik bändid, kes õhtul esinesid, kasutasid samu kidravõime ja trumme – põhimõtteliselt tulid kidra õlal kontserdile ja pärast kakerdasid kuidagi koju või said kuskile ula peale. USA-s oli nii, et õhtu jooksul esines viis või kuus bändi ja igal bändil oma kola. See bändivahetus võttis maksimaalselt kümme minutit. Nagu konveier. Ei mingit lõõgastumist. Ma usun, et tänapäeva noortel on see värk rohkem kättesaadavam kui meil 15 või 20 aastat tagasi ja seega ka teadmised välismaailmas toimuvast suuremad, lisaks muidugi keeleoskus. Kahjuks see L.A. pole enam see L.A., mis ta oli 15 aastat tagasi, kui mina üle läve astusin, aga ega ei peagi olema. Uus põlvkond tuleb peale ja asjad muutuvad. Kui ma täna peaks uuesti minema ühes käes kidra ja teises väike spordikott puhta pesuga, siis oleks vist hirmul küll. Vat ei tea, mul lihtsalt kogemus juba olemas. Kui poleks, siis ei oskaks vist põdeda. Vanu sõpru näha oleks vahva küll…

Mingid nüansid selle USA muusikabisnesi juures muutusid kindlasti väga piiravaks ka? Seepärast ju vist sai näiteks Human Groundi jaks sealkandis raiuda kah lõpuks lõplikult otsa?
Tegelikult oli tahtmist küll ja küll, kuigi, jah selleks ajaks, kui hakkasin Human Groundi kokku panema, oli USA-s juba oldud neli ja pool aastat. Kui aus olla, siis oli natukene vaheldust vaja. Just USA-s hakkasin igatasema sõprade ja perekonna järele. Selline rassimine, nagu seal viimased paar aastat oli, võttis päris läbi. Ja muidugi kogu aeg see teadmine, et illegal oled ja kuskil eksida ei tohi, see omakorda hoiab vaimu pinges. Seega hakkaski peas väike "koju tagasi"-pall veerema.

Soul Thrower’iga ei taha USA vallutamist proovida? Või oled sa sellest plaanist, toore jõuga läbi seina jooksmisest, loobunud ja haud kavalamaid plaane?
Soul Thrower’iga ei ole mul mingeid plaane. Ma tahan lihtsalt teha muusikat, mis mulle meeldib ja mis on minu loodud. Kui sellest peaks kunagi mingi asja saama, siis on see kõik väga tore. Eks ma ikka sudin ja otsin ja promon ja nii edasi, aga oluline on ikkagi see, et saan ennast väljendada ja sõpradega koos head muusikat ja musitseerimist nautida!



…või et koguks rängalt raha ja ostaks endale tuurikoha mõne „kõvema” bändi ringreisile?
See teab mis nii lihtne ei olegi. Ma tõstatasin ükspäev proovis küsimuse, et unistame siin küll ja suristame lootuses äkki juhtub miskit – aga kas me siis reaalselt ka saame minna, kui tuleb mingi pakkumine minna kuuks või kaheks tuurile? Eriti veel siis, kui sa pead ise maksma ja põhimõtteliselt jääd üsna kindlalt mõnusasti miinusesse. Mnjaaa…. Ma arvan, et ühekorra teeks, siis ka rahuldatud see unistus, et saaks korra elus tuuril olla.

Samas on sul vist juba piisavalt palju erinevaid projekte ja ööpäevas liiga vähe tunde, et ennast lisaks erinevatele bändidele ka eri kontinentide vahel jagada?
Eks me pea iga päev otsuseid langetama ja selle õige tee valima. Igast meie liigutusest või öeldust sõltub ju meie tulevik nii, et tegelt võiks ikka välja mõelda, kui kõrgele me selle lati seame või mis me oma eluga pihta hakkame. See jagamine on suts tüütu ja kallis ja nagu ei saa praktikas õiget hoogu nagu sisse. Oleme juba sellega harjunud, et ma ise lahendan selle vokaalinduse ja mida aeg edasi, seda paremini kõik kõlama on hakanud. Soul Throweri kolmandal kauamängival tahaks asju veidi karmimas spektris näha ja ise ka kurjemat häält teha. Eks näis.

Äkki on sul mingeid selliseid lihtsaid elutõdesid, mida jagada noortele ja veel ehk naiivsetele muusikutele, kes plaanivad Eestist kaugele välja murda?
Kõik ikka algab meist endist- suhtumine ja vaevanägemine, unistused ja nende teostamine. Minu unistus sai teoks tehtud ja olen selle üle väga õnnelik. See, et seal "maailmakuulsaks" ei saanud, mind ei koti, vaid hoopis oluline see, et sain oma unistuse ellu tuua. Pärast Ameerikat on minuga aina imelisemaid asju juhtunud. See riik muutis mind palju ja selle mõju kestab siiani – just paar päeva tagasi ütlesin oma tütrekesele: „Kullakene, ära anna emmele rasket aega!”. Sellist kõnepruuki vist naljalt eesti peres ei kohta ja isegi olin üllatunud pärast seda lauset.

Räägi lõpetuseks natuke neljapäevaõhtuse kontsedi peaesinejast Living Dead Lights. Mis bändiga tegu, kuidas sul nende vendadega kokkupuude tekkis ja kas on veel mingeid ühiseid plaane peale selle eelseisva Tallinna kontserdi?
Alan on Livin Dead Lightsi looja ja temaga tegime koos Jaanusega paar aastat bändi nimega Acid7. See oli päris rokenroll aeg. Andsime livesid ja salvestasime isegi kaks CD-d. Esimene valmis L.A. Gunsi bassimehe kodus ja teise tegime Gilby Clarke’i (ex-G’n’R) juures. Ses suhtes oli L.A. ikka mõnus kodulinn. Linn täis muusikat ja elu. Virginis töötades nägime neid kuulsusi iga päev, alates Brad Pittist, lõpetades Glen Danzigiga ja nii edasi. See muutus nii igapäevaseks ja harilikuks, et hiljem nagu ei teinud sellest üldse suurt numbrit… Ahjaa, kaldusin veidi kõrvale, aga jah… mul on hea meel, et ta on jõudnud nii kaugele, nagu ta on, ja ta bänd kõlab nagu üks õige L.A. bänd peabki kõlama – rokenroll ja glamuur, tatuud ja f****id. Lahe. Alan muide on ka The Sunile paar inglisekeelset lauluteksti teinud, nii et seost on palju-palju. Kindlasti sõidame ka oma tegemistega neile külla tulevikus, kas siis Soul Throweri või The Suniga, mis siin ikka niisama passida.

Mine kontserdile: 20-11-2014 Revolver, Directors, Soul Thrower, Living Dead Lights (USA)