MØ, EBBA gala, StadsschouwburgFoto: Bart Heemskerk
Hoolimata võrdlemisi põhjalikust ettevalmistusest festivaliks, nimelt kuulasin enne sõitu kõik mitusada artisti kiirelt üle, pakub elu siiski õnneks üllatusi. Täpsemalt osutus seekord vast suurimaks üllatuseks Koit Raudsepa avastatud telekanal, mis keskendus rangelt, pean tunnistama, suures osas tundmatutele metalcore bändidele ja sobis öösel portveiniga suurepäraselt. Külastasin Euroopa suurimat talendifestivali Eurosonic Noorderslag, 14. kuni 17. jaanuar, Hollandis, Groningenis.
Enne selle aasta festivalini jõudmist aga kuum uudis – järgmine Eurosonic toimub 13-16 jaanuar 2016 ning fookuseks on CEE ehk Central and Eastern Europe. Järgmise aastaga lõppeb CEETEP programm (CEE Talent Exange Program), kus viimased aastad on olnud potis ka paar Eesti artisti, ning grande finale selleks on siis Eurosonicu fookus. Viimane siis võib tähendada ka suuremat tähelepanu ühtlasi Eestile – ehk mahub programmi isegi bänd või paar rohkem. Lõppevast CEETEP programmist kirjutan lähiajal pikemalt ja uurin ka programmis olnud artistide mõtteid.
Festival ise aga algas kolmapäeval kõigepealt erinevate vimplite ja tunnustuste jagamisega, millest esiteks said õlalepatsutuse Euroopa festivalid. Yourope ehk The European Festival Association jagas, rahvahääletuse ja EFA žürii (75/25) häälte tulemusena, 6. korda parimatele tiitleid. Parimaks suureks festivaliks tunnistati Sziget Festival Ungaris; Belgiale kõlasid pasunad mitu korda kui parimaks sisefestivaliks tunnistati I Love Techno, Promoter Of The Year vimpli sai Live Nation Belgium ning lisaks kuulutati Stromae parimaks uueks (festivali)artistiks.
UK-l oli samuti väga vimpliterohke aasta – Lifetime Achievement Award läks Melvin Bennile (Festival Republic), Glastonbury sai muidugi parima esinejatenimekirja puhul käepigistuse ning lisaks skooris Arctic Monkeys kaks auhinda – Best Headliner ning Anthem Of The Summer, viimane loo eest ‘R U Mine’. Esimest korda oli võitja ka Montenegrost, nimelt sai Serbia tiimi, kes teeb ka Exit festivali, poolt veetav Sea Dance Festival parima keskmise suurusega festivali tiitli.
Korraldajamaa Holland haaras endale parima uue festivali (Down The Rabbit Hole Festival) ning YES GROUP Health & Safety Innovation Awardi (Mojo/Loc Festivals). Artistide lemmikuks kujunes Hispaania Primavera Festival (loe: "Primavera Sound 2013 – festival Kataloonia täiskuu all") ning parimaks väikefestivaliks osutus Poola Tauron Nowa Muzyka (loe: "Tippelektroonika väikefestivalil – Nowa Muzyka Festival"). Jätkusuutlikkuse The Green Operations Awardi omas Roskilde Festival ning sealt korraldustiimist sai tänavu pensionile läinud Rikke Øxner veel isikliku panuse ja pühendumise puhul tunnustuse nimega Award for Excellence and Passion.
Taaskord toimus ka EBBA ehk European Border Breakers Award gala, mis uhkeldab Jools Hollandi eestvedamisel artistidega, kel on õnnestunud oma koduriigist välja murda – reeglina pole need nimed enam tundmatud ka suvalisele lugejale. Meeldetuletusena, Eestist on saanud selles nimekirjas olla Kerli (2010) ja Ewert & the Two Dragons (2013), võites sellega endile veelkord head rahvusvahelist kajastust. Piiridemurdjad ning EBBA 2015 võitjad olid Melanie de Biasio (BE), Indila (FR), Klangkarussel (AT), Milky Chance (DE), Hozier (IE), Todd Terje (NO), Tove Lo (SE), John Newman (UK), MØ (DK) ning The Common Linnets (NL). Viimane oli ka nimekirja „suurim võitja“, sest rahva klikkfesti tulemusena haaras endale ka Public Choice Awardi. Nagu Erik Morna kuivalt kommenteeris, ka teised riigid on avastanud veebis hääletamise ning ilmselt kunagisi Bedwettersi sarnaseid üllatusi enam ei tule. Tulemus muidugi ilmselt näitab ka midagi – ikkagi Eurovisiooniloo staarid ning rokivad (kantrivad?) täiega näiteks lisaks ka Saksamaal ja Austrias. EBBA raames jagati ka esimest korda tiitlit Best Festival Act 2015, mille said britid bändist Jungle. Ahaa, panete tähele, samal festivalil, samal päeval kahele eri bändile praktiliselt sama tiitel?
Eesti bändidest olid sel aastal programmis Frankie Animal ja Odd Hugo, viimane lausa kahel päeval. Need ilmselt siinkohal suuremat tutvustamist ei vaja ja lõpuks ometi, tähestiku järjekorras, lühike subjektiivne valik programmis olnud artistidest. Programmi mahtus nii vanu tuttavaid kui vähemalt minu jaoks uusi nägusid. Väikese märkusena veel – programmi läbi kammides paistis silma, et sel aastal on trendikad bändid, kes omale stiiliks märkinud korraga „pop“ ja „folk“. Hüvasti indie-folk, teretulemast pop-folk, oijah. Igatahes.
Acid Baby Jesus (GR)
Kreekast tuleb muidugi psühhedeelset rock’n’rolli, mis miksitud kohalike traditsionaalsemate lähenemistega. Nagu poliitikas. Pole kindel, kummas rohkem bongosid ja gonge, aga selle järgi kõlbab isegi tantsida.
Cotton Claw (FR)
Pole aimugi, miks mul see võrdlus pähe tuli, aga nii nagu Markol on 4 džiipi, on nüüd edaspidi prantslaste dj-gängides 4 dj-d. Võibolla teen muidugi liiga, aga alles nagu oli C2C haip. Igal juhul, teevad kontserdil need seksikad biidid lives ja kõik jutud.
Falco Benz (NL)
Natuke vahele ka päris mainstreami, autor suvehitile Hat Tricks, millele ilmselt võisite popimaid sagedusi proovides peale sattuda. Falcol oli tihe ja palav festivalisuvi, sest lisaks süntesaatoritele armastab ta ka väga viisakalt riides olla.
Fossils (DK)
Fossils on pungine ja metaline Taani duo, mis suudab kenasti hakkama saada vaid bassi ja trummiga. Korralik kraam, kena vaadata ja tore kuulata.
Förtress (DK)
Mötorheadi ja Mastodoni sõpradele ja nagu ikka öeldakse selliste bändide puhul – peamine väärtus seisneb lives. Videos kuvatakse ka huumorisoont, mis ilmselt on by default sellistel bändidel just selline. Debüütalbum vist peaks kohe-kohe välja tulema.
Get Your Gun (DK)
Kuna nad esinejate nimekirjas olid, siis miks mitte nad taaskord välja tuua – ikkagi suurepärane bänd. Kui keegi veel neid siiski ei tea, siis võib lugeda intervjuusid "Get Your Gun’iga provintsimelanhooliast ja matusecoolist." ja Get Your Gun – relvastatud maapoisid ning video mängima panna.
Godblesscomputers (IT)
Üldiselt Itaalia asju programmist kuulates tundus, et mingi veider nihe on, mis muidu ja seal cool, aga Godblesscomputers on täitsa mõnus hip-hop/funk/soul/jazz mashup. Lorenzo ‘Nada’ elab tegelikult Berliinis kah.
Ibeyi (France)
Need Prantsuse/Kuuba kaksikõed, Lisa-Kaindé ja Naomi Diaz, tsiteerivad küll moodsaid artiste nagu James Blake või King Krule, kuid siit käib läbi ka nende isa mõju. Isa oli Kuuba tuntud perkussionist Anga Diaz, kel juured Yoruba kultuuris (wiki, link muusikale, aga põnevad ka kultuur, sh. kaksikute teema). Duo on õppinud ära sealsed laule, kuid laulavad ka inglise keeles.
Kate Tempest (UK)
Kate Tempest ilmselt pole samuti tundmatu nimi ja teda vaatama minnes öeldi küll, et nagunii näeb sel suvel pea igal festivalil, aga oli hea kõigepealt siiski veidi väiksemas kontserdikohas ära näha. Lõuna-Londoni noor räppar, st. spoken-word poeet, Kate oli paljudes kriitikute eelmise aasta edetabelites oma plaadiga Everybody Down, kus ta maalib raskemoelise pildi peategelaste Becky ja Harry põimuvast elust. Kontsert oli korralik normcore, blingi nappis.
MØ (DK)
MØ on siin listis sohiga. Ta oli mu eelmise aasta festivali ülevaates ning seekord oli võimalik ta esinemist näha vaid EBBA gala raames. Aga kuna esimese paari träki haip aastal 2013 oli nii võimas, siis päris albumi ilmumine eelmisel aastal jäi mul endal kuidagi kahe silma vahele ja sai alles aasta teises pooles järgi kuulatud, siis toon ta meeldetuletusena ikkagi uuesti välja. Ehk unustas keegi veel tervet albumit kuulata. Kiirel küsitlusel too Taani preili, Karen Marie Ørsted, muide küll keerutas, aga võis aimata, et selle aasta eesmärgiks on juba teine album.
Rae Morris (UK)
Üks päris pop-artist ka listi, vaatame, kuidas suudab Eurosonic ennustada seda maailma. 21. aastane preili Morris ilmutas just, 26. jaanuaril, Atlanticu (Warner) alt debüüdi Unguarded. Seljatagust on toetamas BBC Radio 1 ja NME, kes kiitis, et Rae on "a truly gifted songwriter".
Sekuoia (DK)
Jälle Taanist ja nagu Get Your Gun, ilmselt siinsetele huvilistele juba tuttav nimi ja viimati Tallinnas eelmise TMW raames. Debüütalbumit lubatakse selle aasta oktoobris.
Skálmöld (IS)
Kuidas saaks soovituste jätta välja listist bändi, mille tutvustuses on „combination of battle metal, epic viking metal, old school death and thrash metal, plus lyrics influenced by ancient Icelandic heathen poetry“? Pealegi oli fookusriigiks sel korral Island ja see on alles esimene Islandi bänd listis.
Sólstafir (IS)
Vabalt mu selle festivali lemmik ning tegemist muidugi skenes vana tuttavaga, kes muide on 11. veebruaril Tallinnas. Kunagised Burzumikummardajad viitavad juba pikalt pigem nimedele nagu The Smashing Pumpkins, Neil Young ja Joy Division ning leidnud üles selle täitsa oma käekirja. Isikliku lemmikuna kindlasti endiselt 2009. aasta album Köld, kuid ka eelmisel aastal ilmunud Òtta kõlab suurepäraselt. Viimasega paistavad nad olevat leidnud omale sõpru ka laiemast ringist ning vähemalt tundus, et iga viimane väljaanne eelmisel aastal kiitis. Videoks panen ebaausalt loo lemmikalbumilt, uuema ja vist hetkel suurima vaadatavusega Fjara video leiab siia klikkides.
The Hearing (FI)
Ilmeksimatult Soomest, The Hearing on ühe-naise-bänd. Ringa Manner oskab lugusid kirjutada ning näitab seda ka üksi laval mitmete instrumentide ja looperiga majandades.
The Picturebooks (DE)
See on täiesti stiilipuhas USA bänd Saksamaalt. Tundub ka täiesti ausalt välja mängitud. Näiteks nende 2014 aasta album Imaginary Horse on salvestatud sealsamas garaažis, kus nad oma mootorrattaid regulaarselt putitavad.
Vök (IS)
Lõpetuseks veel veidi Islandit, põhjamaist jahedust, kus veidi soojust lisab asutajaliikmete Andri Mári saksofon ning Margrét Ráni vokaal. Debüütalbumit on oodata selle aasta esimeses pooles.
Festivali leht: eurosonic-noorderslag.nl/en/