Bändi "kodupingil" viinamarjaväljade vahel ElsassisFoto: Hannes Pikkat
See pidi olema päris ammu, kui ma mingitel mäletamatutel asjaoludel sattusin Tallinna Helikassetitehase stuudios lindiarhiivi sirvima ja leidsin sealt Phloxi esimese demo. Helirežissöör ütles, et seal mängib mu kunagine bändikaaslane Henry Hinno, mispeale palusin kuulata. Ei avaldanud muljet — instrumentaalne jazzrock ja fusion polnud toona minu teemaks.
Veidi hiljem, kui bändi koosseis ja suunitlus olid esmasalvestisega võrreldes muutunud — üks kirevamaks, teine keevalisemaks — ja ma Phloxi laval nägin, asendus see suhtumine positiivse huviga. Phlox polnud hevistunud, keerulised rütmid ja „kägudega“ käigud domineerisid jätkuvalt, aga kuidagi suutsid need kõditada mu ajus samu piirkondi, mis seni olid aktiveerunud peamiselt jõrisevate kitarririffide ja mürarikka laibakloppimise peale.
Kuidas nad seda teevad, on küsimus, millele olen tollest ajast saati vastust otsinud. Tallinn Music Week’i jazz-showcase’i eel õnnestus mul asutajaliikmed Kristo „Krutik“ Roots (kitarr) ja Raivo Prooso (basskitarr) ning hiljem liitunud klahvpillimees Pearu Helenurm diktofoni ümber koguda ja nendega bändi olemusest, ajaloost, tulevikust ja sihtidest vestelda. Lobisesin härradega kobamisi kolm tundi sellest ja teisest, aga tolku sellest polnud, sest lindile jäädvustusid vaid mingid imelikud pininad ja helid, mida ma ei oska nimetada muuks kui inglite röhkimiseks.
See pole esimene kord, mil Phloxil on nurjunud katse endast inimestele arusaadavas keeles mõistlikku juttu rääkida. Lugege nende varasemaid intervjuusid, kui ei usu — suurem osa on ebainformatiivsemad ja labiilsemad kui algaja maakonnaajakirjaniku reportaaž lastesõime avamisest. Nagu mingi needus!
Ma siiski üritasin. Panin mälu järgi kokku eredamad killud meie jutuajamisest ning palusin Pearul täita lüngad ja lisada täpsustused. Tulemus on Sinu ees, hea lugeja. Kuula siia kõrvale Phloxi muusikat, ehk on sellest abi. Ma loodan, et on. Kindlasti on.
Kontsert Sinilinnus, 2013Foto: Einari Muoni
Jazz ja proge kui elitarism ehk kitarrist, kes raiskas miljon krooni
Istume Raivo pool, taustaks kostab vaikselt Phloxi hiljutise lavapartneri Hedvig Mollestad Trio plaat. Norrakate raju powerjazz klapib kohati haruldaselt hästi kokku arvutiekraanil virvendava Fritz Langi „Metropolisega“, mis on tähendusrikas, kuna pärast TMW esitluskonsat on bändi jaoks järgmine projekt tollesama tummfilmi improvisatsiooniline kontserthelindamine Tartu Elektriteatris 23. mail.
TMW jazzikontserdid toimuvad juba mitmendat aastat Jazziliidu ja festivali Jazzkaar prestiižika, väljapeetud egiidi all. Kui uurin, mis tunne on viimaks ometi jalg „establishmendi“ ukse vahele saada, pean häbenema — tuleb välja, et see pole Phloxi jaoks sugugi esimene kord akadeemilise jazzi kontekstis mürgeldada. Nad on seda varem teinud nii TMW-l kui Jazzkaarel, tegelikult NO99 jazzikohvikute üritustesarja algusest peale. Pearu arvab, et selle juures on oluline roll põlvkonnavahetusel. Jazzi eestvedajate hulgas Eestis on palju enam-vähem samavanuseid „noori keskealiseid“, kelle jaoks pole Phloxi heas mõttes rohmakas tõlgendus jazzist enam ammu lubamatu pühaduseteotus.
„Mis on see, mis on bändis tänaseni jäänud samaks võrreldes tolle Phloxiga, mis 2000. aastal esikdemo salvestas?“ jätkan ebaprofessionaalsust peita püüdes. „Mitte midagi,“ kinnitavad Raivo ja Kristo nagu ühest suust. „Kui ehk, siis see, et oleme siiamaani instrumentaalbänd,“ pakub Kristo, mis võimaldab mul ninatarka mängida ja juhtida tähelepanu Roomet Jakapile (Kreatiivmootor), kelle sporaadilised külalisesinemised Phloxi koosseisus on vägagi vokaalsed (unustades ära, et olen ka ise aastate eest ühes Phloxi loos laulnud).
„Jah, noh, see pole siiski meie peavool,“ mühatab Pearu, nentides kohe, et mõte eri lauljaid hõlmavast valimikust on bändi siiski kummitanud juba mõnda aega. Veksleid selle kohta, millal instrumentaalkoosluse staatusest ajuti loobuv Phlox vokaalset materjali salvestama või avaldama hakkab ja milliseid lauljaid projekti kaasatakse, praegu veel paraku välja ei käida.
Alternatiivplaadifirmajuht Gert „Trash Can Dance“ Moser rääkis hiljuti, et rin la, üks põnevamaid alternatiivse hip-hopi artiste Eesti underground’is, lõpetas hiljuti edukalt muusikakooli jazzkitarristi eriala. Üks eksamineerija olla teda noominud, et noorhärra tegeleb sedavõrd jazzikauge muusikaga nagu hip-hop, kuna ühe jazzkitarristi väljakoolitamine minevat riigile maksma tervelt miljon krooni, mis nüüd ju lörri läheb. Sellega seoses avaldan Phloxi liikmeile kõigi maksumaksjate nimel tänu, et nad akadeemilisest pilliõppest osaliselt — täpsemalt kahe viiendiku ulatuses — kõrvale hoides on riigile taoliseid kulutusi säästnud, mis ehk pehmendab teiste, korralikult haritud, ent erialast taandunud pillimeeste moraalset süüd. Tänud võetakse väärikalt vastu, ehkki ma pole päris kindel, et siiralt. Nojah, eks mul oli tänades ka keel põses.
Intsikurmu 2014, kaasa teeb mikrofonil Roomet JakapiFoto: Kaarel Kärner
Jazzi id ja jazzi ego ehk kas muusika saab olla korraga mäss ja sport
Postuleerin, et jazzil on kaks funktsiooni, mis teineteisele isegi veidi vastanduvad: ühest küljest žanri juuri toitev mässumeelsus, iha esitajate ja kuulajate teadvuses „rütmihäirete“, nipiga käikude, nootidevaheliste territooriumide ja raamide lõhkumisega ootamatuid muutuseid tekitada, teisalt akadeemilis-professionaalne virtuoossus, instrumentide meisterlik valdamine ja oskuste uljas demonstreerimine. Härrad on laias laastus nõus.
„Meie teemaks on kindlasti rohkem see teadvusseisundite loksutamise pool,“ märgib Pearu. Ma ei hakka igaks juhuks õiendama, et mulle avaldab nende pillivaldamine küll muljet. Olen ju ka ise diletant; tõenäoliselt pole mulle keeruline jazziproffide jaoks lihtsate võtetega muljet avaldada.
„Kuivõrd erialaliselt haritud peab siis teie kuulaja olema, et Phloxi sajaprotsendiliselt nautida?“ vingun selle asemel nördinult. Phloxi kuulates tekib mul nimelt keskeltläbi kord minutis küsimus, ega ma äkki mingit muusikalist teravmeelsust maha ei maganud. „Ei-ei, Phloxi jälgimine ei nõua mingisuguseid eelteadmisi,“ aetakse tagasi.
Pärast paari minutit mõtlikku põrnitsemist kustunud kaminasse nendib Kristo viimaks ettevaatlikult, et „võib-olla mõned lahendused on sellised, et nõuavad teemaga kursis olemist“. Kurat, ma teadsin, et seal peavad olema mingid inside-joke’id ja jazzimeeste siseringi-koodid! See nending — et muusikalise lausdiletantluse ja laitmatu professionaalsuse vahele mahub hulgaliselt halltoone — on kummaliselt vabastav. Ma võin Phloxi ikka kõrgelaubaliseks ja natuke salapäraseks edasi pidada (isegi kui nad ise ei pea)! Ja vahel uhkelt mõelda, et saan „naljast“ peaaegu aru (isegi kui nad tegelikult nalja ei tee).
Mehed ise möönavad, et nende šamanistlikul jazzikäsitlusel võib olla oma siivutu võlu ka pedantide jaoks. Phloxi esinemist väga mainekas Pariisi jazzklubis Le Triton, mis müütab paadunud heligurmaanidele hooaja-abonemente ja mille lavale pääsemine on kohalike jaoks vaieldamatu, ehkki mitteametlik kvaliteedimärk, vaatama saabunud Hannes Pikkat oli alul meelestatud skeptiliselt, kuid läks šõu mõjul nii äksi täis, et töötab praegu Phloxi mänedžerina.
Kandja püsib, ehkki signaal hüpleb
Seda, mitu plaati Phlox välja andnud on, on sama keeruline öelda, kui seda, mis muusikat nad täpselt mängivad (mööngem, powerjazz on veidi sisukam määratlus kui ugridoom, aga mitte palju). Kas 2004. aastal ilmunud „Piima“ on „päris album“ või kogumik bändi varajasest loomingust? Kas „Vali“ tuleks lahterdada tavaliseks kontsertplaadiks või peamiselt uue materjaliga täidetud ja kontserdiformaadis üles võetud eraldiseisvaks albumiks? Kui nad ise ei tea, kes siis veel?
Muusikud nõustuvad küll, et täispikk album kui formaat on nüüdisajal meelevaldne ja taandumas ning nendivad ka, et nende plaadid pole kuidagipidi kontseptualistlikud tervikud, vaid lihtsalt läbilõiked mingi perioodi tegevusest, mis on pragmaatilistel põhjustel ühes kohas korraga salvestatud, kuid kavatsevad siiski samamoodi jätkata. See tähendab, et praegu valmistutakse tasapisi järgmise (ütleme, et kuuenda) umbes kolmveerandtunnise lugudeportsu stuudios sissemängimiseks; mingeid veebisingleid või EP-sid oodata pole.
„Kas isegi mitte vinüüli?“ küsin ahastades, mille peale mulle peetakse loeng logistilisest õudusunenäost, mida kujutavat endast rahvusvaheline vinüülplaaditootmis- ja postimüügiteenuste arhitektuur (lühidalt on nišimuusika-vinüülplaatide tootmine ja tarnimine keeruline ning seda on lihtne mitmes etapis tuksi keerata). Aga hea uudis on, et Phlox pole mõtet vinüülreliisist vähemalt välistanud!
Intsikurmu 2014Foto: Kaarel Kärner
Popkultuuri globaliseerunud ahjualused
Püüan juhtida juttu tagasi küsimuse juurde, kuidas Phloxil õnnestub see, mis neil õnnestub (pean silmas masside ja maailma vallutamist sõnatu jazz-fusion-improrokiga). 15 aastat aktiivset tegevust, hunnik plaate, millele pole kirjutatud peaaegu ühtegi laitvat arvustust, arvestatav rahvusvaheline tuntus ja suhteliselt sagedased edukad ringreisid mööda Euroopat — kuidas on selline asi võimalik niivõrd nõudliku ja äärmusliku nišimuusika toel?
Ajad on lihtsalt sellised, arvavad härrad, tuues näiteks poppe positiivseid jazz-eeskujusid nagu Lisa Simpson. Tõsi-tõsi, mõtlen. Isegi kui jazz pole enam samasugune peibutavalt paheline põrguvärav kui 1920ndatel, mil seda otsesõnu kuradimuusikaks kutsuti, on selle tüüne stiilsus alati ilmne olnud. Ning kas mitte just äsja ei laksatanud popkultuuri jazz-lainehari vastu kõrgveemärki paljukiidetud filmiga „Whiplash“? Phlox küll ei vasta meedia kujundatud kuvandile „coolist jazzist“, vaid müttab rohkem mudastel äärealadel, lõhkudes ja leiutades ja jälle lõhkudes, aga nende publik pole õnneks pirtsakas ja nõustub meeleldi „vandlitorniskvotterite“ arusaamaga sellest, mis nende lemmikmuusikas oluline on.
Ja nad pole sugugi üksi; nende ümber ja nendega koos möllavad mööda ilma ringi sajad „kiiksuga“ jazzist inspireeritud rühmitused ja publikukildkonnad. Põhjamaade helge ja karge fusion-skene, prantslaste pikantsed eksperimendid modernse gypsy jazziga, hullumeelset toorust nutikalt tehnilise pillikäsitlusega lõimivad jaapanlased — maailm on „napakaid“ jazziloojaid täis, kui oskad otsida. Asjaolu, et Phloxi on seni suurim edu saatnud Prantsusmaal, on pigem soodsate kokkusattumuste ja tutvuste teene kui teadlikult sihitud valik. Sama hästi võiks Phlox furoori tekitada Jaapanis… kui see nii kaugel poleks. Mehed möönavad, et Jaapanit hõlmav ringreis on midagi, mida nad kindlasti tahavad tulevikus ära teha. Kas nad saavad sellega hakkama enne vinüüli üllitamist, ei oska veel keegi ennustada.
Elatist sellise värgiga, mõistagi, ei teeni. Kas hea muusika loomise eest pealemaksmine pikapeale mõruks ei lähe, uurin. Moosekandid kehitavad vaid õlgu — teisiti ju ei saa. „Miks sa ise tasuta bändi teed?“ pareerib Pearu, ja avastan, et ma ei oska vastata. Aga järele jätta ka ei taha.
Kontsert Von Krahlis, 2013Foto: Kris Moor
Gaas Pariisi sügiseses getos
Võib-olla on tegevuse ajendiks soov areneda ja targemaks saada? Pearu möönab, et see pole päris vale, meenutades heliproovi tegemist eelpoolmainitud mainekas klubis Le Triton maailmatasemel helirežissööri juhatusel — kolmveerand tundi lavaheli, kolmveerand tundi saaliheli —, mille vältel õppis Phlox rohkem kui kõigi seniste heliproovide vältel kokku.
Tulemuseks oli aga sedavõrd laitmatult puhas helipilt, et nii Phlox kui ka samal õhtul esinema pidanud kohalik punt Camembert vajusid ülesastumise eel üsna norgu. Kui oled harjunud oma näpuvigu uduse saundiga maskeerima, võib selline puhtus hirmu naha vahele ajada. Murelik pinge lava taga üha kasvas, kuni Camembert’i basskitarrist Pierre Wawrzyniak järsku välja pakkus, et mängiks küsimusemängu. Sellist, et keegi küsib midagi ja kõik peavad vastama. „Esimeseks küsimuseks oli „Mis sul viga on?“ (What is your problem?),“ meenutab Krutik. „See ajas meid kõiki nii naerma, et stress kadus sekunditega ja saime lavale marssida naerulsui.“
Olgu see haigus või kaasasündinud sisemine tung, aga kogu selles fanaatilises niši-jazzi-kultuses on midagi puhast, helget ja lootusrikast. Seda sobib ehk illustreerima pildike Phloxi viimatiselt Pariisi-tretilt, mil nende esinemise ajal „natuke ohtlikus linnajaos“ Togo ja Senegali restorani vahele pressitud klubis lasksid pahased pätid saali pisargaasi. Osa publikut tulvas selle peale õue värsket õhku ahmima, aga Phlox keevitas häirimatult lõpuni oma kava, mida saalis tantsides nautisid samal õhtul esinenud Jaapani bändi Le Silo liikmed, näo ees vati-marlimaskid — Tokyo elanikud kannavad selliseid reostuse trotsimiseks igal pool kaasas.
Selle üleva seigaga otsustasin intervjuu lõpetada. Ehkki ma ei saanud pillimehi pinnides targemaks ega oska Phloxi uues valguses näha, pean lootma, et see jutt aitab Phloxi leida mõnel, kes veel leidnud pole. Mis on soovitatav — sest isegi kui nende dünaamiline helisupp (t)aju mõnikord imelikele sagedustele krutib, ei ole see tervisele kahjulik. Vastupidi, ebatavalisused ja ootamatused aitavad meeli paindlikuna ja kõrvadevahet nooruslikuna hoida.
Tallinna jazz-rock-bänd Phlox on Kalle Klein saksofonil, Raivo Prooso basskitarril, Pearu Helenurm klahvpillidel, Kristo Roots kitarril, Madis Zilmer trummidel ja Allan Prooso löökriistadel.
Koduleht: phlox.imelaps.ee
Rada7: rada7.ee/artist/phlox
Bandcamp: phloxmkdk.bandcamp.com
Facebook: facebook.com/phlox.mkdk