Foto: Kaader filmist
Mart Tanieli ning Priit Pääsukese „Impromptu“ on umbes tunniajane sissevaade improvisatsiooni ja spontaansesse eneseväljendusse. Peamiselt on filmitegijad pidanud silmas küll muusikalist eneseväljendust – nõnda näeme erinevaid esitajaid ja kuuleme juhuslikke helisid nii hüljatud vanglates, vabas looduses kui ka suurlinna anonüümsuses – kuid väiksema osa hõlmab endast ka kõiksugune kehaline eneseväljendus ning kontserdistseenidele visatakse kamalaga juurde ka vabas vormis tantsu- ja sõnakunsti. Mingist hetkest saan aru, et film käsitleb siiski peamiselt kahte isikut, kelleks on Rainer Jancis ning Roomet Jakapi ning kahe mehe konkreetset väljenduslaadi. Seda antakse eelkõige edasi vabas vormis intervjuu kaudu, kuhu on põimitud vaated ja kõlad ka nende mõlema kontserttegevusest. Samasse ritta võiks asetada ka Fred Frithi, kes on kolmas nimi tutvustuses ja lühikeses intervjuulõigus Frith sõna ka saab, kuid tegelikkuses toimib film kõige paremini siiski Jancise-Jakapi paralleelvõrdlusena. Kaks improvisaatorit on olemuslikult piisavalt võrreldavad, aga väljenduselt siiski erinevad, et see ka loogilisena tunduks – esimesel puhul väljendub improvisatsioon kitarrimängu, teisel puhtalt inimhääle läbi. Kohati on see käsitlus ootamatult intiimne nagu koduvideo Tambet Tuisu filmisaates ning vana 8-mm film leiab kasutust üsna julgelt.
Foto: Kaader filmist
Jancise ja Jakapi käsitlus võtab filmist umbes poole ning sellele lisandub palju juhuslikku, mõnikord vaatajat kummastavat, aga üsna tihti lihtsalt raskesti jälgitavat materjali. See meenutab kui mõnda Joyce’i romaani, kus lihtne päeva kirjeldus on kuhjatud sügavale lõputute kõrvalpõigete ja alltekstide varju. Tegelikult on „Impromptul“ oma sisemine struktuur ja loogika täitsa olemas, aga selle hoomamiseks pead enamiku filmist enne ära nägema. Mingist hetkest harjub pidevate hüpete ning hakitusega piisavalt, et tähelepanelikul vaatamisel otsad ise kokku panna. Nii et täiesti arusaamatu improvisatsioon ei ole, kuigi mingist metatasandi kommentaarist oleks ehk tõesti abi olnud, et kes-mida-miks parasjagu teeb. Seda vajaksid eelkõige need lõigud ja improvisaatorid, kes nii põhjalikult filmis ei esine. Filmikirjeldusest võin lugeda, et see oli ilmselt Sten Rudstörm, kes umbes poole filmi pealt lõikab sisse vabas vormis impromonoloogiga, kuid ega ma nende 30-60 sekundi jooksul, mil ta ekraanil figureerib, temast targemaks ei saa. Samamoodi kohmetult paistavad välja omajagu pikk improtantsu lõik, mis on jagatud umbes kolmeks-neljaks osaks üle filmi. Asi näidatakse algusest lõpuni ära, aga mingit filmiloojate-poolset lahtiseletamist ei kaasne.
Foto: Kaader filmist
Hoolimata mõningaste helide mürasusest ja kehaväänamiste harjumatusest, ei ole „Impromptu“ tegelikult agressiivne ega pretendeeri vaatajat šokeerida. Puhtalt juhuslikkuse ja hakituse mõttes meenus mulle eelmisel Pöffil linastunud kunstfilm „Goodbye to Language“, kuid käesolev jääb igatpidi PG-13 kombeliseks. Eesti vaatajana suudan ma mingist kontekstist siiski ka ise aru saada (kas pole see 2011 aasta Kultuuritolm, kus Roomet esimesena üles astub?) ning hea meelega näeksin rohkem dokfilme just praegu aktiivsetest Eesti muusikatest. Oleks tore, kui üles võetud kontsertmaterjal jõuab laiemasse kasutusse ka oma algsel terviklikul kujul. Lihtne film „Impromptu“ igatahes pole ning kui eesmärgiks on aidata mõista impromuusikat ka tavainimese seisukohast, siis tavainimesena oleksin ma skeptiline. Aga ehk olekski natukene küüniline nõuda filmist, mis räägib improviseermisest (ja on ise ka omajagu improvisatsiooniline), selgeid struktuure või loogilisi kommentaare. Improvisatsioonis analüüsivat mõttetegevust ei esine, ütleb Frith, ning „Impromptut“ vaadates oled sellest vabastatud ka.
Film linastub Sõpruses alates 2. aprillist.
Loe ka Normani blogi: minemisel.blogspot.com