Kui ma lugesin uudist, et ansambel Uus Energia plaanib oma uue EP välja anda vinüül-formaadis, hakkasid mu kõrvad liikuma. Panin seejärel Soundcloudis nende lood mängima ning siis vajus mu suu vähehaaval lahti. Vajutasin kätega oma lõua paika, võtsin ühendust bändi soolokitarristi Hannes Metsaga ja leppisin kokku aja paari küsimuse esitamiseks.
2. aprillil sättisin sammud Pelgulinna, puidutöötlemise lõhna täis tehaseruumi, kus kusagil-kusagil nende prooviruum asub. Küsimustele vastasid bändi boss ja asutaja Kristjan „Dr. Dub“ Niinemägi, Hannes Mets ja hiljem meiega liitunud ansambli efektimeister Mariliis Rannama. Kuna ansambel on väga suur, live-situatsioonis on liikmeid kaheksa, siis diivan polekski suutnud neid kõiki korraga ära mahutada.

Uus Energia bändi prooviruumis.Foto: Evert Palmets
70ndate Jamaica ja kaasaegse Tallinna vahel on distantsiks esiteks 45 aastat ja seejärel 8935 km, kuidas sünnib dub-bänd Eestis, ilmselt mitte põlistest regilauludest?

Kristjan: Armastusest selle muusika vastu. Bänd tekkis aastal 2009, mil toimus ka esimene kontsert. Ega algul ei saanudki suurt aru, mida ma teen, kuni lõpuks tuli see „heureka“-hetk ära, kui rütmiskeemile pihta sain. Valge rokiühiskonna inimene on ikka 2. ja 4. takti peal, reggae biidi asetus on teine, 3. taktil. Peale seda hakkas kõik ülesmäge minema.
Hannes: Bassimees Kristjan on meil jootekolbi-mees ka, ainult basskitarrist ei piisa, efektide ehitamine oli väga oluline panus. Ilma sireenideta ei saa kuidagi hakkama. Põhiline, mis teeb reggaest dubi, ongi efektide kasutamine tööriistadena ja instrumentidena. Kui reggae on Jamaica "sült", siis dub on Jamaica punk!

EP plaanite anda välja 12” vinüüli peal? Kui kaugel on eesmärk?

Kristjan: Stuudiotöö on peaaegu lõpuni tehtud, ainult natuke on vaja veel timmida. Ja muidugi vinüülile, alla selle ei tule kõne allagi!
Hannes: Vinüül on kõige ilusam muusika arhiveerimise ese, mis peab õigel käsitlemisel vastu aastasadu (Kristjan lisab: kui ta ära ei põle). CD ei ole vastupidav ja lindid ikka liiga vanakool igapäevaseks kuulamiseks.
Kristjan: Tehniliselt pole vinüül ka kõige parem formaat. Näiteks vinüüli ei saa ajada nii valjuks kui digitaalset helikandjat, sageduse ala on kitsam ja seal on veel palju miinuseid laser-plaadi ees. "Studio Live Dub" albumi andsime välja CD-l ja kui arvata, et keegi laserplaati omale ei soovi, siis meie albumid on küll läbi müüdud. Järgmine tuleviku-album on plaanis välja anda juba full-analog-audio stiilis nii, et ei kasuta valmistamisel mitte ühtegi digitaalset seadet.
Hannes: Eelmise albumi salvestasime Peeter Salmela stuudios, kus teistel stuudiomeestel oleks nii mõnigi põhjus vesistama hakata ühe või teise hardware’i üle, tal on audio analoogselt salvestamiseks vajalik tehnika olemas.
Kristjan: Aga praeguse vinüüli valmimise osas anname varsti teada, kus te täpselt hoogu anda saate.

Värskest singlist ka, kuidas sujub koostöö J.O.C.-i ehk Päär Pärensoniga? Kunagi tegi te bändis häält ka daam nimega Faye Houston, kuidas te tema leidsite?

Kristjan: Faye’ga oli lahe seik, ta oli kunagi, sellises kohas nagu Art Cafe, meie kontserdil publiku seas. Mingil hetkel astus ta kutsumata lavale ja hakkas laulma. Ajal, mil ta Eestis elas, andsime temaga seejärel ikka päris mitu kontserti, lisaks ka kahetunnise „maratoni“ Hiiumaal, ühel Hannese poolt korraldatud muusikafestivalil.
Hannes: Tartu kontsertidel, näiteks Genialistide klubis, on mitu korda juhtunud, et publik hakkab kaasa laulma isegi lugudele, mis tegelikult on instrumentaalsed.
Genialistide klubi sissepääs Tartus.Foto: Evert Palmets
Kristjan: Ja Päär Pärensoni ehk J.O.C.-ga sujub nii hästi, et sõnad on tal juba järgmisele loole valmis ja need tuleb ainult stuudios sisse laulda, aga sellest ka hiljem, oodake singel ära. Päär on meile väga sobiv vokaal – ta on nii ammu teemas sees, Def Räädu aegadest saati.

Kui raske on sellist suurt, orkestri mõõtu ansamblit kokku ajada?

Kristjan: Kõigepealt peabki vist tänama Rada7.ee lehekülge, mille foorumi abi oleme bändiliikmete leidmisel mitu korda vajanud. Liikumist on tõesti küllaltki palju olnud, kõige rohkem on meil vahetunud vist trummarid. Muudkui koolita neid, eksju. Soolokitarristiks oli meil vahepeal Hannese asendajana Ekke Västrik näiteks, ajal, mil Hannes Inglismaal raha teenimas oli – aga Ekke on väga andekas asju läbi hammustama ja temaga läks ruttu.
Hannes: Mina sattusin bändi trummar Andrus „Karu“ Talvari ajal, vahetult peale kontserti, mis toimus Pikal tänaval asunud kohas nimega East. Mind Kristjan väga välja koolitama ei pidanud ja ega ma eriti õppust ei võta ka.
Kristjan: Ega Hannes ei ole selline tüüpiline skank’i-vend, ta jagab küll väga hästi matsu ja on hea „üldpildi maalija“, aga skank’i-juurikat tal pole ja selleks on meil hoopis Aleks. Skank on rütmi-osakonnas, kus sa kordadki pidevalt ainult paari akordi ja selle täpsus on dubi jaoks väga oluline. Skank’i mängustiil on väga täpne, see vajab kõvasti distsipliini ja harjutamist.
Mariliis aga sattus meie bändi hoopis bändikaaslase Piia kaudu. Piia sai omale sünnipäevaks mini Korg-süntesaatori ning, et seda rakendada, pakkusime talle välja, et ta võiks bändiga liituda. Piia siis seejärel kutsus Mariliisi ühte ilgelt suurt analoog-sünti mängima, see käis kuidagi naljaka kaarega. Puhkpillidega on alati kõige keerulisem olnud, sest paralleelselt törtsutavad nad veel nii ühes kui teises kollektiivis ja proovidesse on neid päris keeruline kutsuda…
Mariliis (kes vahepeal uksest sisse astus): …aga nad oskavad meil väga hästi improviseerida ning kontserdid õnnestuvad alati väga hästi. Bändi unistus tegelikult on power-horn: kolm puhkpillimängijat, kellest üks oleks professionaal.
Uus Energia bändi prooviruumis.Foto: Evert Palmets
Kristjan: Bändi bossina ütlen, et see pole parim variant, kui puhkpillid lugudega kokkumängu päris soovitud tasemel ei tee. Bändil on teatud faasid juba läbi, pigem teeks korralikku stuudiotööd. Enam ei ole eesmärk ka anda võimalikult palju kontserte. Arenguruumi on meil veel palju ja tahaks siinkohal südamest tänada Peetrit, kes oma stuudios on see mees, kelle jaoks on tähtis jõuda perfektse tulemuseni. Veel oleks meil väga vaja korraliku plaadifirma lepingut, sest kui ise plaadi välja annad, siis esimene probleem tuleb juba seoses levitamisega. Nii kallis on mingite portsjonitena vinüüle levitada, aga plaadifirmal on see kellavärk töökorras ja müügiga seoses on kulutused kordades väiksemad.
Mariliis: Dub ei ole muidugi ka parim müügiartikkel, inimesed ajavad väga tihti meid segi hoopis dub-stepiga ja kujutavad seda ette kui arvutiekraanil tekkinud muusikat. Aga me oleme 8-liikmeline orkester, päris muusikainstrumentidega.
Kristjan: Dub-muusika mõju on tänapäeva pop-muusikas pidevalt sees sellegipoolest. Ja publik tegelikult armastab meid, eriti vene publik siin Tallinnas ja siis Tartu, ning Viljandi publik üldse. Lõuna värk ikka.

Kus teid järgmisena näha saab?

Kristjan: Kuna meil erinevad bändiliikmed on suve alguses maailma peal laiali ja reisimas-puhkamas, siis kutsuks kõiki huvilisi meie kontserdile Leetu, Yaga festivalile, mis toimub 30. juuli – 3. august.

Viimasena kohustuslik küsimus. Lemmik seitsmes rada?

Kristjan: Dennis Bovell "Floods Of Tears", albumlt "Mek It Run".
Mariliis: Mr Bungle, "Golem II: The Bionic Vapour Boy", albumilt "California".
Hannes: Nirvana, "Territorial Pissings", albumilt "Nevermind".

Uus Energia Facebookis
Uus Energia Soundcloudis