Kui sind kutsutakse Forgotten Sunrise ja Freakangeli ühise bändibussiga Narva, siis minu esimesed soovitused on: pühi pisarad ära ja võta värske paar aluspükse kaasa, sest Narva on täiega lahe! Nii kirsid kui sirelid juba õitsevad kevadiselt, Narva jõeäärne promenaad on just täpselt alates Narva linnusest kuni sõudebaasini (mis ühtlasi kannab ka nime "Narva sadam") väga kenasti renoveeritud ja korrastatud, muru on kõikjal roheline (aga majad on küllaltki räämas), narvalased on väga sõbralikud ja kui sa ütled neile "privet!", siis nad ütlevad sulle "ohoo!" ning küsivad kohe, kas oled tallinnlane. Ja kuna oli reede õhtu, siis pargid, majade hoovis asuvad pingid ning promenaadiäärne oli õllejoojaid täis. Võtsin isegi ühe Krušovice’i kotist välja, et paremini üldpilti sulanduda.

Lisaks oli kontserdi toimumisekoht (Narva art club "Ro-Ro") üks viimase aja sürrimaid kohti, kus ma olen käinud. Saal on nii pisike, et mahutab ainult 40 inimest, sisaldab kahte 6-meetrist kunstpalmi, vähemalt 10km köit, mis on kolme klubisaali tasapinna vahel piirdena rippumas, hulganisti pisikesi lauakesi, maalinguid ja muidugi seinavaipu.






Ja tuli välja, et narvalased on väga industriaal-roki lembelised. Saal pudenes kohe alguses kenasti täis. Hoopis teistlaadi rahvas jäi allkorruse baari istuma. Kui ma seal õllejärjekorras seisin, siis lisaks kohapeal tarbimisele osteti ka kaasa järgmist kaupa: kast õlut, pool pudelit "Metaxat", liiter "Vana Tallinnat" ja hulganisti plastikust joogipitse. Tundmatu etiketiga viina (valati ca 200ml kenasse klaaskannu) ja kaks korda 1,5L kohalikku vaadiõlut "Narvia", mida ka mina proovisin… aga tuli välja, et see on selline hägune ja punakat-pruuni värvi väga kahtlase hapu maitsega vedelik, justkui koduõlu. Kogu selle kaubaga nad suundusid otsejoones jõe äärde.


Mida Narvas süüa? Kohale jõudes tegin väikse ringi, aga huvitavamad kohad olid kas kellaaja tõttu või siis juba jäädavalt suletud. Selveri juures oli avatud Peetri Pizza, aga see ei ahvatlenud kuidagi – tahaks ikka midagi, mida kohalikud hästi teha oskavad, midagi slaavipärast. Kas siis borši, korralikku seljankat, dolma-laadseid rulle või lepjoškasi (neid ma tegelikult juba alles hiljuti sain), aga sellist menüüd ma ei leidnud – lõpuks ootasin kuni Freakangeli live lõppema hakkas ja läksin allkorruse baari lihaga pelmeene ostma ning kobisin nendega jõe äärde, kus ootas mind ees üks vaba ümmargune laud koos toolidega. Jäin väga rahule, värskete käsitööpelmeenide eest maksaks isegi rohkem kui 2,50€. Einestamise taustaks kõlas juhuslikult Lambada – mida mängiti parasjagu Ro-Ro vastast, väikese hüti-laadsest klubist, mille nime ma enam ei mäleta. Enam absurdimaks minna ei saa, mõtlesin.

Öösel ajasime punasele rendibussile uuesti hääled sisse ja suundusime Tallinna tagasi.