Lätlaste death metal legend Neglected Fields esines nii Kilkim Žaibul kui Hard Rock Laagris. Mõlemad korrad profilt ja kaasakiskuvalt, pärast 7-aastast vaheaega.Foto: Kristel Sergo
Balti riikides käib teatud alaväärne nutulaul asja juurde – Euroopa Liidus meid ei kuulata, venelased kiusavad ja üleüldse. Olgu, kuidas on, suviste raskemuusikafestivalidega on küll kõik kolm Balti tiigrit üsna jõuliselt end regionaalsele kaardile kirjutanud: Eesti Hard Rock Laagrile on Leedul vastu panna koguni kaks festivali, imelikul kombel üsna üksteise järel toimuvad Kilkim Žaibu ja Devilstone, millest esimest õnnestus sel aastal ka külastada. Lätlaste analoog, Metalshow Open Air pani 2010. aastal pillid kotti. 2008. aasta majanduslanguse kontekstis pole põhjust kaugelt vaja otsida. 2010 jäi majanduskriisi tõttu vahele ka Eesti Rabarock, hiljem otsustati siiski veel kaks aastat jätkata. Olgu selle teema lõpetuseks öeldud, et lätlased üritavad vaikselt taas pildile tulla – selle aasta juulis toimus ka festival nimega Zobens un Lemess, kus kõik esinejad (kui iirlaste Celtachor välja arvata) olid endisest Nõukogude Liidust, suurim nimi ukrainlaste Nokturnal Mortum ja fookus üsna selgelt folgiteemal.
Kui vaadata selleaastast Leedu Kilkim Žaibut ja Eesti Hard Rock Laagrit, siis on teatud erinevustest hoolimata mõlema puhul selge, milles seisneb nende tugevus. Kuigi mõlemad võtavad endale muusikaliselt teatud vabadust vaadata metali poolt seatud raamidest pisut kaugemale, et pakkuda vaheldust ja lasta seeläbi metalbändidel ka omas slotis ehk veidi vabamini hingata, on selge, et need on subkultuurifestivalid, kus kehtivad teatud käitumisreeglid ja kirjutamata kood. Mida ma silmas pean? Mitte seda, et mõdu peab jooma sarvest ja rääkima mörinal või mida iganes kollase ajakirjanduse poolt üles köetav sensatsionalism iganes võib välja mõelda. Pigem seda, et nii Leedus kui Eestis (nende aastate jooksul) ei ole ma vist näinud mitte ühtki vägivaldset intsidenti. Rahval on teineteise suhtes respekt, mis tuleneb ilmselt suhteliselt sarnasest muusikalisest eelistusest ja teatud tolerantsist ekstravagantsema välimuse ja muu sarnase suhtes, mida ehk laiem mass võiks veidraks (et mitte öelda ohtlikuks) pidada. See on korraldatud teadjatelt teadjatele ja see arusaam toimib. Kontrastiks meenub Metallica kontsert 2006. aastal Tallinna lauluväljakul, kui täpselt minu ees puhkes karm kaklus umbes 30 mehe vahel, mis oli küll sel hetkel märksa huvitavam laval toimuvast. Juhusliku seosena meenus samal hetkel, et Sportland oli sinna kontserdile pileteid jaganud mingi kampaania käigus… Tulemus selliste afääride puhul selgelt näha ja õppetunniks ehk see, et valimatu vaipturundus on nišikama muusika puhul pigem kahjulik.
Kui vaadata Hard Rock Laagri ja Kilkim Žaibu programmi, siis on märgata erinevust nii bändide valikus kui valimise taktikas. Kahepäevane Kilkim oli oma rõhu pannud selgelt ühele viimasele tugevale peaesinejale, kelleks oli Triptykon, Eestis pigem mitu erinevat headlinerit – Candlemass, Caliban, Anaal Nathrakh ja Shining, kes võiksid kõik olla festivali peaesinejad. Ilmselt maksis Triptykon rohkem, kui ükski neist eraldi võetuna, aga seevastu oli Leedu muus programmis liiga palju suvalist, et mitte öelda lausa halba värki. Näiteks ungarlaste Dalriada, mis on puhtmehhaaniline, läbi harjutatud folk metal ilma igasuguse emotsioonita, ehkki väga täpse lavalise liikumisega.
Candlemass on küll lubanud uue muusika avaldamise lõpetada, aga laivis on nad endiselt kõrgklass. HRLi suurim laiv-elamus.Foto: Kristel Sergo
Leedukad olid hea naabritava kohaselt lisanud programmi ka kaks Eesti bändi. Kuna jõudsin vaid teisele päevale, siis tean vaid kommentaaridele toetudes, et esimesel päeval pidi kell kaks öösel esinema Thou Shell of Death, aga Skyforger jäi oma programmiga poolteist tundi hiljaks ja estohhide kontsert toimus peale kolme. Teisel päeval oli Aghor esinemas vastupidi kell üks päeval ja peale mõne loo vältel kestnud saundiprobleeme tuli ka nende laivil natuke teine minek sisse, kuid oleks tahtnud ca 15 minutit pikemat setti, mis on festivalidel ikka vahel probleem.
Seevastu pakkus tõelise laksu Balti kultuurivahetuse teine ots. HRLil esinenud Leedu avant-bläkk bänd Au-Dessus, kes suutis hoolimata päikesepaistest ja kella kolmesest esinemisajast mõjuda üsnagi ohtlikuna. Eks see Leedu ole alati üks bläkikants olnud. Kui Kilkim reklaamis end veel 2012. aastal lausega Biggest Baltic Folk Pagan Black Metal Festival, siis käesolevaks aastaks oli sellest saanud Biggest Baltic Ancient Traditions and Metal Music Festival, aga särgid olid enamasti siiski mustvalged, sakiliste logode ja sarviliste sõnumitega. Lisaks black metalile on nende kaubamärgiks loomulikult folgindus. Kilkimi telklaagri osa oli kohati nagu keskaegne teemapark – seppadele, ehtemüüjatele ja muudele käsitöölistele sekundeeris korralik LARPi stiilis kiivrite, mõõkade ja kirvestega meeste võitlusturniir, kus tüübid löödi ikka vahepeal niimoodi pikali, et nad sealt tükk aega oma jõududega püsti ei tulnud. Eesti võitlejaid miskipärast osalemas ei näinud, maavõistlus käis põhiliselt Läti ja Leedu vahel. Folk ja black metal sobivad Leedu kontekstis ideaalselt kokku, sest on ju mõlemad viisid vastanduda riigis valitsevale tõsikatoliiklusele. Leedu oli omal ajal Euroopas viimane ristiusku pööratud maa (alles 1387) ja selle raske võitluse vimm tundub seal endiselt üsna elujõuline olevat, väljendudes siis satanismis ja paganluse erinevates vormides.
Kilkimi peaesineja Triptykon võiks ideoloogia järgi kuuluda ju samuti bläkiteema alla (muusikaliselt küll tegelikult üsna napilt ja meelevaldselt sinna liigitatav). Eelnenud spekulatsioonid sellest, kas nad ka Celtic Frosti lugusid mängivad või mitte, sai vastuse üsna kiirelt, sest avalugu oli Celticu “Procreation of the Wicked” esimese plaadi pealt ja järgnes veel mitu CF lugu ja isegi üks Hellhammeri träkk veelgi kaugemast minevikust. Triptykoni laivi ajal aga ilmnes üks asi, mida ka Balti vennasvabariikide inimesed ise on öelnud, et rahvas on näiteks Leedus (ja kuulu järgi ka Lätis) ikkagi kraadi võrra uimasem kui Eestis. Ümberringi vaadates reageeriti üsna tuimalt ja kiiremate lugude ajal (kasvõi Celticu “Circle of the Tyrants”) tegeldi heviaeroobikaga a la crowdsurfing, millel tundus ka muusika nautimisega üsna vähe pistmist olevat. Ei käinud neil kehast läbi see kõik kuidagi. Kokkuvõttes oli võimalik saada üsna hea laiv-elamus, kui hoida silmad laval ja mitte eriti ringi vahtida. Bläkiarmastust näitas ka festivali üks teine peaesineja, Belgia veteranid Enthroned, kes müdistasid üsna jõuliselt ja tempot vahetamata oma setist läbi, mõjudes kokkuvõttes hästi, kuid ehk veidi igavalt. Neid on võimalik septembris igaühel ka Eestis ise üle vaadata. Avapäeval esines ka šveitslaste Bölzer, mille mittenägemisest on tõeliselt kahju. Igatahes soovitan tutvuda.
J.M.K.E. "Külmale maale" taasesitusest sai selgeks, kui kiire ja tehniline see 25 aastat vana plaat ikkagi on. Bänd ei jõudnud vahel lugudele järgi.Foto: Kristel Sergo
Ka Eesti HRLi lainapis on bläkk olnud (ilmselt korraldajate muusikaliste eelistuste tõttu) õnneks alati prominentsel kohal, ja nii ka seekord. Avapäeva lõpetaja Anaal Nathrakh sõitis ikka väga jõulise müdinaga rahvast üle. Nii muusikaliselt kui laulja Dave Hunti sõnavõttudes meenutasid nad oma sõpru ja teist Birminghami bändi Napalm Deathi, mis on küll igast asendist kompliment. Bläkiteema päeva üllataja oli aga ilmselt Shiningu frontman Niklas Kvarforth, kes on esinenud väga misantroopsete üleskutsetega hävitada maailm ja sooritada enesetapp. Laval muundus ta aga supersuhtlejaks, kes naeratas avalalt, nautis selgelt kogu laivi (kuigi parem käsivars oli talle omaselt üleni verine, sest tal on kombeks end enne laivi lõikuda) ja suhtles hiljem pikalt ka tara äärde kogunenud fännidega, tehes nendega koos pilti ja jootes pudelist neile viskit kurku.
Eesti asjadest jäid mõned silma ja mõned teised olid kuidagi kõrgetest ootustest veidi allpool, aga tuleb kokkuvõttes öelda, et otsus valida bände veidi laiemalt, mõjub festari õhustikule hästi, meelitab kohale ka muud rahvast, aga ei lõhu siiski ära ideoloogilist tervikut. Forgotten Sunrise võitis kindlasti kõige rohkem sellest, et neile oli antud metalifestivali kohta üllatavalt hiline mängimisaeg. Usun, et iga tumedama muusikaga tegelev bänd võidab sellest, et väljas on pime ja valguse ning tossuga on võimalik manada esile vajalik atmosfäär. Nii ka nüüd ja toimis väga hästi. Teise päeva järel tekitas tugevamat vastukaja uuesti üheks korraks (?) kokku tulnud klassikaline Tallinna death metal bänd Aggressor, mille laivile oli küll raske midagi ette heita. Väga head simpel lood ajast, kui ei kardetud lihtsaid käike, super rasvane saund, veatu kokkumäng ja full control laval. Silmad ette enamusele peale 20-aastast vaheaega. Selle loo pealkirja jõudis ka fraas nende lisaloost, kaverist vene metalbändi Korrozia Metalla loost “Russian Vodka”.
Ka siin Radaseitsmes on öeldud häid sõnu veel nii mõnegi esineja kohta, kellega mu isiklikud muusikalised eelistused ehk nii väga kokku ei lähe (ja kõigist ka rääkida ei jõua), nagu trad-heavy Wolf, progemetallistid Threshold (ka uuesti Eestisse tulemas) ja death-miski-core bänd Caliban. Muusikaline varieeruvus on oluline ja igaüks nopib programmist oma asjad välja, vaatamist oli taas kõvasti ja mulle isiklikult ehk ka seni kõige rohkem meeldinud Hard Rock Laager, sest päike paistis kogu aja, ilm oli soe ning pakutavat toitu oli seekord tuntavalt rohkem kui varem. Kogu vaib oli kuidagi täpselt paigas ja programm ei kiskunud igavaks nagu siiski Leedus kohati juhtus. Ahjaa, Leedu programmist jäi veel kõrva Läti “torupilli- ja trummibänd”, folk-kollektiiv Auļi, mis tõi sellise tribal techno festivalide fiilingu rokiüritusele ja mõjus väga hästi. Nad on küll mitu korda Eestis käinud, nii Seto kui Viljandi folgil näiteks, aga kui on vaja vaheldust, siis võiks programmis päris hästi toimida. Eesti programmist tahaks veel ära mainida rootslaste Alfahanne, kelle enda nimetatud Alfapocalyptic Rock meenutas mulle miskipärast GG Allinit, sõbrale kõrvalt aga vana Kanada thrashibändi Slaughteri demosid.
Tundus, et PAEANi laiv-esitlus ei jõudnud plaadi headusele päris järgi. Korralik töö, aga täismulje saamiseks soovitaks neid siiski kodus kuulata.Foto: Kristel Sergo
Mõned soovitused:
Esiteks muidugi mõlemat üritust külastada! Kilkim toimub järve, HRL jõe ääres, Leedus on võimalik ka vesijalgratta ja mingi vana maalilise viikingilaevaga mööda järve ringi sõita. Mõlemal üritusel saab muru peal istuda (siinkohal tahaks tervitada kõiki Soome asfaldi- ja tartaanifestivale, you know who you are) ja side loodusega on üldse tervitatavalt tugev. Suvefestival võiks ikkagi meenutada mingil määral ka suvepuhkust ning see on väiksemate festivalide puhul kindlasti eeliseks.
Teiseks olid Kilkimil kasutusel bränditud paksemast plastmassist õlletopsid, mille eest pidi euro panti andma. Selle tulemusena ei pidanud õlut jooma odavast pehmest plasttopsist vaid sai end ikkagi suhteliselt inimesena tunda. Topsid ei jäänud laokile, prahti ei tekkinud ja päeva lõpus võisid ühe euro eest endale selle topsi meeneks koju kaasa vedada. Väga hea süsteem, äkki tasuks ka Eestis kaaluda? Õllevaliku tingib Eestis ilmselt festivali nimega seotud lepingupunkt (Saku ainuvalitseb), ega siis ei jäägi üle soovida muud, kui ehk ka Sakule jõudu lõpuks ometi mõne päris (mitte vee) maitsega õlle väljajuurutamisel. Leedulastel voolas platsil kümmet sorti Dundulist, mis igale Saku õllele sama osavalt pähe teeb kui mõni sarvedega ja habemega hamefolkar Leedu telklaagri sügavusest.
Avalehel ujub rahval Calibani laulja.
Artiklis kasutatud fotode autori Kristeli pilte leiate lisaks tema blogist:
Hard Rock Laager 2015 I päev
Hard Rock Laager 2015 II päev