Augustikuise festivalide nimekirja avas möödunud nädalavahetusel Põlva külje all Intsikurmu metsapargis aset leidnud Intsikurmu Muusikafestival. Ester ja Evert panid kirja kõik, mida nägid, kuulsid ja mõtlesid ning Evert pildistas kõik üles.

1. PÄEV

Ester:
Tundus, et valdavale enamusele külastajatele festival väga meeldis ning üldist tšilli nautisin isegi, kuid pean tunnistama, et tagantjärgi valdavad mind kahetised emotsioonid.
Positiivsele poolele võib kanda väga mõnusa toimumispaiga – metsapark oma kauni loodusega, festivaliplatsi vahetus läheduses asuv parkla ja telkla, üldise mõnusalt kulgeva rahuliku meeleolu ja atmosfääri, suure lava hea heli ja ilusa visuaali.
Samas jäi kummitama tunne, et „väikeseks Positivuseks” ristitud festivalil jäi vajaka millestki tõeliselt omanäolisest, korduvalt tekkis mulje, et tarvitseb ainult läbi võrkkiikesid täis riputatud metsatuka kõndida ja näedki Salacgrīva mereranda. Programm oli, kui arvata välja mõned erandid, veidi igavavõitu ja turvaline. Usun, et üheks eristuvaks jooneks võiks edaspidi saada natuke julgema joonega esinejate valik – praegune keskvoolu indipopi ja softroki ülekaal oli üsna tüütu, kuid õnneks õnnestus kavast ka nii mõnigi rosin välja õngitseda. Samas usun, et väikese arengu korral võib Intsikurmust edaspidi kujuneda vägagi arvestatav detail kirevas festarisuves.
Samuti vigiseks väikese lava heli teemadel – eriti esimesel päeval jäi mulje, nagu lava ette oleks mingi summutav kile tõmmatud. Isegi üsna lava ees seistes oli tunne, et laval toimuv jõuab sinuni läbi mingi takistuse. Kuid samas just väikesel laval sündis nii mõnigi festivali kõrghetkedest.
Saabub Edmund Hõbe aka Multiphonic Rodent. Mees, kes viibis festivalil iga bändi esinemise ajal esireas ning kui teda parasjagu polnud, siis ta loetud sekundite jooksul kihutas kohale.
Kahjuks läks esimese päeva vihmasabinate nahka võimalus näha bluesiässasid Andres Roots & Raul Terep – on ju sellise ilmaga nii vastupandamatult mõnus suvekodu kaitsva veranda varjus kohvi limpsida, selle asemel, et kummikud jalga tõmmata ja tilkuvana lava ees muusikat kuulata.

Kuid juba Mauno Meesiti esinemise ajaks hakkasid ilmaolud meeldivamaks muutuma. End vihmavastasest varustusest lahti pakkivad fännid said juba hoopis mõnusamates tingimustes nautida Mauno sensuaalselt minimalistlikke akustilisel kitarril ette kantud bardilaule, mille helikeelt aitas kujundada spetsiaalne eelmise sajandi 40ndatest pärit mikrofon, mille olemasolule lavalt ka eraldi tähelepanu juhiti. Kui seni pole õnnestunud, siis kindlasti soovitan võimalusel Mauno Meesitit ka elavas esituses kuulata – minu hinnangul kõlab Mauno muusika lavalt märksa huvitavamalt kui plaadilt.

Paljukiidetud Läti bändi Triana Park esinemise ajal oli meil hädasti vaja metsapargiga piirnevat metropoli avastama minna, kuid sellest hoolimata jäi kaugemalt kõrva bändi lauljatari särav ja omapärane, lives väga Siiri Sisaskit meenutav vokaal. Festivalimelus osalemise vajakajäämised said aga korvatud juhuslike möödujatena osa saadud võimsast dialoogist:
Poiss: Ah, mina selliseid asju ei usu…
Tüdruk: Aga MINA usun! Me räägime ju ometi meie tähtkujudest!!!

Ilmselgelt oli esimese päeva ja ka kogu festivali tõmbenumbriks kõigi eestlaste lemmik Ewert and The Two Dragons. Oli üsna selgelt aru saada, et nii mõnigi oli tulnud kohale spetsiaalselt nende pärast. Draakonitel oli laval laiendatud koosseis – kaasatud oli ka puhkpilligrupp – ning kalkuleeritud hitisadu võis alata. Lugusid esitati kõigilt kolmelt plaadilt ning rahvast ärgitati kaasa laulma just esimese plaadi nimiloole „The Hills Behind The Hills”

Mu personaalse lemmiku tiitli pälvis me lähistel trepile kõlkuma jäänud asjalikult reibas Pullerits-staila hõreda heleda vuntsi ja suurte prilliraamidega mõnusalt jokkis noorsand, kes ei pidanud paljuks hitile „Good Man Down” hoolsalt kaasa laulda. Nauditavaks nüansiks oli viisi uppumine ühtlasesse jorinasse ja täpselt välja peilitud hetked, mil keegi teine (bänd kaasa arvatud) ei laulnud.

Minu esimese festivalipäeva kõrghetkeks sai aga hoopiski Junk Rioti esinemine, mida ei suutnud ära rikkuda isegi eelpoolmainitud lava ette tõmmatud kilekiht. Nende närviliselt reipale kitarrimuusikale viimasel ajal lisandunud joydivisionlikult tume alatoon muudab selle eriti põnevaks. Antud võrdluse muudavad veelgi reljeefsemaks laulja epileptiliselt tõmblevad tantsuliigutused, mida nähes on võrdlus Ian Curtisega kerge tulema. Ilmselgetest võrdlusmomentidest hoolimata on bändil täiesti eristuv omapära, millele muidugi aitab tugevalt kaasa kergelt äratuntav vokaal. Hoolimata ajakava pärast pabistava korraldustiimi murelikust ilmest, kutsuti Junk Riot fännide poolt häälekalt lisalooks lavale tagasi.
Röövitud trummar

Evert:
Jõudsin läbi raskuste lõpuks Põlvasse nii, et mu autojuht sõitis maanteel tänu hullule hoovihmale kohati 30km/h. Mõtlesin vahepeal, et kas palun peatust ja viskan oma telgi juba tee peal kraavi või teen seda kohapeal ning ööbin hoopis Põlva spordihoone võimlas. Põlvale lähemale jõudes aga ilmaolud muutusid – mida kuplilisemaks maapind muutus, seda ilusamaks ja heledamaks läksid pilved kuplite kohal.
Põlvas autost välja hüpates kuulsin juba ühe kõrvaga, et Kreatiivmootor alustas. Mõtlesin uuesti, kas viskan telgi kohe kraavi, aga otsustasin kohe ka ümber. Päike paistis, ilm oli ilus ja mis siis, et telkla ümber mingeid aedu ega valvet polnud. Harjumatu vaatepilt – aga otsustasin riskida ning õigesti tegin. Telkimiskohaga polnud mingeid probleeme. Telgi sain mõne minutiga üles, kogu väärtuslikuma kraami pistsin omale fotokotti ja nii mu öömaja sinna maha jäi kuni pühapäeva hommikuni.
TelklaKreatiivmootor alustas
Sissepääsu juures (Kus mulle jäi mulje nagu oldigi ainult mind oodatud. Väga sõbralik vastuvõtt igal juhul!) olid mõned inimesed, kes näitasid oma käepaela turvatöötajatele, järjekord oli üsna nullilähedane. Kõik laabus jube hästi, turvatöötajadki tervitasid naerul sui. Mõtlesin endamisi, et oodake parem festivali õhtuni – aga mingit erilist muutust selles osas ei toimunud.

Kui ma olin Kreatiivmootori bändiliikmed üle lugenud ja avastanud enda rõõmuks sünteka tagant ka Mihkel Kleisi, siis hakkas ühtäkki väga tigedalt sadama. Publikum, keda oli juba päris kena väike hulk, pages kohe varju alla, mida pakkusid metsapargi uhked männipuud. Umbes pooled olid ette mõelnud ja koukisid kottidest välja kas vihmakeebi või päikesevarju. Mul polnud kumbagi – seljas oli mingi õhuke kilejope, mis hakkas koheselt vett läbi laskma. Aga kohe kui see juhtuda jõudis, tuli eikusagilt päike välja ja Kreatiivmootori viimased lood kestsid selle saatel. Ning kui bänd veel tagasi kutsuti, siis esitas Roomet Jakapi üksi ühe lisaloo.
Mihkel Kleis
Pealava juurest teise, pisema Oru lava juurde kõndides, et näha kooslust Andres Roots & Raul Terep, sain teha ülevaate kogu festivalialast. Söögikohad asusid kohe nõlvast üles minnes ühes kobaras, nagu ka joogikohad seal vahetus läheduses. Siis jäi üle veel metsa-alune, kuhu oli kogutud kuhjaga võrkkiikesid ja tegevusi lastele. Lavaesisel platsil olid mõnusad traktorijälgedest moodustunud vaod ja nende ees helimehe ja valgustaja telk.
Mõtlesin, et kell 18.00 ilmselt ei lähe veel tantsuks – ja ei läinudki. Kui välja arvata Andres Roots, kes koos oma kitarriga küll paigal ei püsinud ja ka Raul Terepil oli kogu aeg selline nägu peas, et tahaks ka tantsida – aga need kuramuse trummid!

Järgmine esineja, Sus Dungo, andis mõnusalt värske folgilaksu.
Akordion tõmbas kohe tähelepanu ning seejärel järgmisena vägagi kena flöödimängijanna, kelle ette Multiphonic Rodentina tuntud Edmund Hõbe seisma jäi nagu naelutatult. Leedulannad… mmmmm…

TMW-l palju kära tekitanud mees Mauno Meesit astus Oru lavale ühes oma instrumentidega. Ma polnud varem tema sooloprojekti kontserdile mingil põhjusel jõudnud ja mul oli väga hea meel, et sain selle vea lõpuks parandada. Mauno esinemise ajal kasutati väga palju sinist taustavalgust, mõtlesin endamisi, kas sellega püütakse millelegi vihjata. Et mitte minna liiga süngeks, vaheldus sinine valgus mõned korrad kollasega, aga üldine sujumine oli siiski hõrgult külmal ja kargel teemal. Mauno festivali publikule meeldis ja seda oli ka kuulda.

Pealava juurde tagasi tõtates oli kuulda väga vinge kõlaga soundi ning kui ma Ewert and The Two Dragonsi ja Iirise manageri Toomas Olljumiga kokku põrkasin, siis ta soovitas mul Triana Parki natuke tähelepanelikumalt kuulata. Nimelt on Triana Parki muusikat produtseerinud meie oma multitalent Ago Teppand aka Sethh. Tema ongi pannud bändi toimima ja andnud sellele Leedu bändile mõnusa hoo sisse. Triana Parki lauljanna oli muidugi ka väga-väga kena.

Kogu festivali sooja valgusega prožektorid olid ühtäkki koondatud Oru lavale, Odd Hugot soojendama. Lava oli justkui inkubaator, meenutas natuke mugavat Raekoja platsi väliterrassi, kus sa võtad oma mõnusa kokteili ja iiri kohvi ega viitsi mõeldagi selle peale, kas visata veel fliistekk ka peale ja jäädagi sinna magama. Odd Hugo pühkis ära ka varajase uneraasukese, neil on mingi oma energia musitseerides ja lavapealseid mõtteid vahetati justkui telepaatia teel. Ilmselt sellest ka bändinimi.

Millest me räägime? Et nüüd kiljusid lava esiridades nii naised kui mehed? Ning, et kõigil olid sõnad tegelikult peas? Ewert and The Two Dragons oli mõeldud esimese päeva õhtusesse tipphetke ja ta sobis sinna nagu valatult vinti üle keerama. Kõik poldid ja mutrid lausa läikisid, kui bänd lõpuks lavalt maha astus. Quo vadis? Nad suundusid Leetu ja Lätti muuseas, järgmisi kontserte andma. Bändi trummar jõudis mulle vaevu lehvitada, kui ta bussi tiriti, millel hääled juba sees.

Junk Riotis on toimunud aga väike koosseisumuutus ja nad esinesid koos uue trummariga, kes on röövitud bändist Badass Yuki. Riotite endine korraldaja ja trummar Kirill seletas oma lahkumist sellega, et vajab uusi väljakutseid ning katsub varsti moodustada uue ansambli, mis teeks natuke lõbusamat muusikat kui Junk Rioti viimased rajad. Junk Riot on muutunud justkui süngemaks ning paljude arvates ongi see samm just see, mida nad ootasid bändi astuvat.

Norra elektrooniline pop Bendik lõpetas esimese päeva kontserdid. Kes viimase bändi ära suutis oodata, need ei pidanud oma ettekujutuses pettuma. Norra elektroonilist poppi võib väga hästi ette kujutada – ja laval kuuledki täpselt seda, mida ootad. Mina läksin natuke enne lõppu ära, et raske päev lõpetada ja uuega mõnusalt juba üsna pea algust teha. Drummie ja Orava DJ-setti seega kahjuks ei näinud – ei päriselt ega ka unes.

2. PÄEV

Ester:
Festivalidega seonduv püha kolmainsus on teatavasti ilm, toit ja peldikud. Kuna viimastel aastatel on sagenenud peldikute heakorra eest hoolitsemine, siis on üks vaimustav teema põhimõtteliselt tapetud (langetame pea) ja ilmast rääkimine sel suvel on juba liiga naeruväärne. Rasvaste vorstikeste ja vesiste praekartulite siunamise teema on ka päevakorrast maas – festivalid on täidetud sushi, gurmeeburgerite ja muu fäänsiga, kuid Intsikurmu toiduvalikus (kui jätta kõrvale maasika-balsamicojäätis) suutis üks lett siiski jalust rabada. Juba esimesel päeval, keset Mauno Meesiti esinemist, õhkas mu üks sõber järsku Karlssonlikult: „Ega sa ei tunne kaneelikuklite lõhna? Äkki see tädi on juba kukleid küpsetama hakanud…” Selgus, et Insikurmu festivalil lööb laineid Kodukohvik Tillu oma letiga, millele malbe naeratusega tädi tõstab järjest, otse ahjust, kandikuga kuumi kaneelikukleid… mmm.

Teise päeva programmi avas mu jaoks, väidetavalt Madis Aesma poolt „Eesti kõige tagasihoidlikumaks bändiks” tituleeritud, Tartu Popi ja Roki Instituut. Tõsi ta on, seda „ah, mis nüüd meie, me ei oska pillegi mängida” suhtumist olen isegi Tartu bändidelt korduvalt imestusega kuulma pidanud. Kuid, üllatuslikult ka Genka ja Paul Oja viimasel plaadil häält teinud, malbe lauljatari Pille Vilgota hääl sobis Lõuna-Eesti päikselisse pärastlõunasse nagu valatult ning Instituudi poisid-plikad panid kuulajad-vaatajad muusikale kaasa kõikuma küll.

Pehmekõlalist psühhedeelrokki viljelev Leedu Garbanotas Bosistas oli ülimalt targa liigutusena oma väga omapärase välimuse ja häälega laulja, keda ma esimeste lugude vältel naisterahvaks pidasin, igaks juhuks kuhja varjavate pillide taha peitnud, et laval jumala eest midagi põnevat ei toimuks. Sokkis laval viibiv kitarrist korraks unustas end ja tegi paar lendlevat balletisammu, mis korraks elevust tekitas, aga siis meenus talle tema koht ja nikerdas oma pilli kallal vaikselt lavanurgas edasi.
Ning jällegi päästis päeva väiksel Oru laval toimunu. Seal oli koha sisse võtnud Estrada Orchestra, mis tõmbas koheselt oma retrolike jazzgruuvidega inimestel tantsujalad liikuma. Klahvpillimängija, aga ka teiste bändiliikmete, 70ndate seriaalivälimus oli kui kirss tordil. Väikse toreda luuletusena kõlas ka bändi kontserdilõpu reibas enesetutvustus:
„Teile mängisid
Aleksei
Saša, Miša
Vova
ja Ilja!”

Kurtsin oma kirjatüki alguses, et festivalil puudus iseloom. Sama mure kummitas ka Kostja Tsõbulevski (ex-Aides, Iirise taustabänd jne) uut, tuntud muusikutest kokku koondatud, ilmetu nimega bändi Lewski. Muusikaliselt hammustati natuke rokki, natuke funki, natuke siit-sealt, ilus lapp teise, mitte nii ilusa peal… kokkuvõttes kahjuks arusaamatu, näota kompott.

Kahjuks jäi minu viimaseks Intsikurmu festivalibändiks Faun Racket ning Kali Briis ja USA-st kohale saabunud, sugulaste-tuttavate poolt kiidusõnu pälvinud Hypnotic Brass Ensemble jäid nägemata. Õnneks Faun Racketis ka seekord pettuma ei pidanud – laval transis hüpeldes nuppe keerutanud Talis Paide ja nii vokaalset kui ka füüsilist võimlemiskava sooritanud Andres Lõo on olnud seni alati vaatamist väärt ning olid ka seekord.
Samuti nagu eelmise õhtu Junk Rioti tumerokk, sobis ka Faun Racketi intensiivne, kollasel valgustaustal elektromanamine Intsikurmu metsa imehästi ning pani justkui iseenesest kaasa kepsutama.

Evert:
Nii tore on ärgata telgis, mu lemmik tegevuseks on siis veel natuke edasi tukkuda ja alles siis, kui päike lõõskama hakkab, järk-järgult ärkama hakata.
Ajasin ennast siis lõpuks püsti, vaatasin ega telkla ainuke välikäimla pole juba ümber lükatud – see seisis endiselt samuti püstises asendis ja tegin tiiru ümber staadioni, samal ajal hambaharjaga hambaid sügades. Seejärel otsisin seljakotist välja oma kassidega rätiku ja pesemiseasjandused ning võtsin suuna Põlva spordihoone ihukümblemise asutuse suunas. Seal oli koridori põrandaid katmas lainetav vakstu, kohe kõrval ühiskondlik ühikaköök, ainult üks tualett ja kaks dušisegistit seina küljes, millest üks ainult pahises naljakalt ja teine ei tahtnud väga hästi sooja vett anda. Lõpuks ta andis ja ma sain ennast jälle puhta inimesena tunda. Eesruum, kus ma siis täiesti alasti seistes ennast kuivatasin, osutus hetk hiljem tavaliseks läbikäidavaks koridoriosaks, kust pidevalt nii asutuses ööbivad neiud kui ka härrad mööda sõelusid.
Seejärel kohustuslik retk Põlva kesklinna, väljakutele, turule, surnuaeda, võõrastesse hoovidesse. Ja poodi Värskat ostma. Ja Põlva kaubamaja bistroosse hommikusööki hankima, mille menüüst suutsin välja valida kõige ebamaitsvama salati.

Kõige julgemad esinejad laupäeva hommikul, oli noormeestest koosnev bänd nimega Luxemburg. Mõni alles ärkas sel ajal, aga nemad olid laval ja kütsid muudkui kitarriga. Solistil oli väga kirgas punane pintsak seljas ja ma tundsin, et mu silmad hakkavad kohe vett jooksma selle peale. Hakkasidki. Nagu tellitult, tibutas selle peale ka paar tiba vihma ja ma teadsin, et seda on paar millimeetrit kindlasti juurde tulemas.

Järgmisena lendas Oru lavale tehnilise kitarrimuusika kollektiiv The Werg, kes tegi midagi, mis tundus olevat justkui minule suunatud. Võtsin nende laivi algusest lõpuni isiklikult. Intsikurmu metsapargi laululava pakkus suurepärast varjualust.[/imgc] The Werg oli mõnusalt värskendav post-rock ja tänu neile sain oma silmad lõpuks täitsa lahti. Lisaks enda loomingule esitati ka üks lugu Argo Valsi repertuaarist. Midagi rohkemat ma poleks osanud soovidagi.

Järgmisena bänd Tartust, mida ootasin pikisilmi. Mitte maha magada – lubasin endale – ja ei maganud ka. Nägin Tartu Popi ja Roki Instituudi esinemise algusest lõpuni ära ja kogu nende muhe olemus süstis publikusse entusiasmi. Eriti meeldis mulle, kui ansambli trummar bändi asemel hoopis publikumi otsustas tutvustama hakata: „Kuna bändi koosseis on nii suur, et see võtaks terve päeva aega, seega tutvustame hoopis palju hõredamat publikumi: vasakult pealtvaatajate toolirivi servast – Roomet Jakapi koos kaaslasega!"
Roomet lehvitas ja kõik plaksutasid
Liis Ring on nii armas tüdruk. Intsikurmu festivali kontsert toimus tema enda päris nimega, aga rohkem tuntakse tema loomingut varjunimega cirkl. Fännid tundsid ta siiski ära ning juba julgeti tulla ka lavale päris lähedale. Kontsert tekitas mõnusalt rahuliku chill vibe’i ja mingi hetk avastasin ennast võrkkiigest tukkumast.

Garbanotas Bosistase esinemist vaadates mõtlesin sellele, et nii tore on, kui Läti muusika suudab mind, kuigi seni veel küllaltki harva, puudutada. Läti alternatiivmuusika skene on tegelikult täiesti olemas, võimalik, et ka päris suure mastaabiga – aga kas me eestlased teame ka sellest üldse midagi?

Ning üks kodumaine üllatus ka. Olin Estrada Orchestrast küll varem kuulnud, aga ma polnud teadlik, et nad teevad nii professionaalset ja tehnilist ansamblit. Natuke kentsaka ilmega outfiti ja prillide taha oli maskeeritud vägagi professionaalse kõlaga bänd, mis lihtsalt toimis suurepäraselt. Ja saksofonid, viimaks!

Wilhelm oli mulle silma ja kõrva jäänud juba ühelt muusikakonkursilt, aga lives ma nägin esimest korda, kuidas bändi solist Anett seda võimast ja samas nii malbet vokaali teeb. Järgmisel päeval sattusime juhuslikult tema ja bändi bassimehe Jorveniga veel pitsat sööma restoranis, mis asus väikeste käänakutega maantee ääres poolel teel Tartusse ja Tartu Ahhaa-keskusesse seiklema. Soovitan bändide kontsertide kuulamisele lisaks ka bändi liikmetega tutvuda, tihtilugu juhtub, et nad on ka päriselus rabavalt ägedad.

Kõik teavad ju Kostjat või vähemalt on nad näinud Kostja elukaaslast televiisoris. Kostjal oli kunagi bänd nimega Aides, nüüd on ta aga Lewski frontman ja bassist. Kostjal on kindlasti palju häid külgi, ühe juurde peaks vist maanduma – see on ansamblite ehitamine. Bänd on nagu pere, nagu elus organism, mis ei saa hakkama ilma viimase peal ajuta, südameta, hingamiseta… ja mune neil jagub. Lewski on üks kõva bänd, loodan neist veel kunagi kuulda.

Carnival Youth oli bänd, millest ma küll midagi aru ei saanud. Leedu keel sobinuks neile avalikeks kõnedeks samuti paremini, sest kui läks publikuga suhtlemiseks, siis osati küsida vaid "Are you drunk enough?" Või on nad nii diibid naljamehed. Naljapoisid Leedust. Ometi oli neil bänd laulva trummariga. Kahju, et trummari koht oli alati kaugel lava tagaservas. Carnival Youthi trummar oleks võinud olla nii rebel, et sätib oma bassitrummid kohe publikule vastu nina.

Ma loodan, et Faun Racketi Andres Lõo ja Talis Paide eludes on veel asju, mida nad samaväärselt armastavad ja hindavad nagu esinemine. See kirg on omaette klass. Ja nad tõmbavad su kohe kaasa nagu ookeani madala ranniku ohtlik laine – äkki oledki avamerel ja tuul viib su kaasa. Visuaale bänd seekord küll kaasa ei võtnud, aga projekteeritav annab alati veel omakorda lisa – soovitan tähele panna. „Melody Lane” kõlas lisalooks ja ühtäkki tekkis mul kange soov jalgrattaga öises Põlvas sõita. Äkki järgmine kord.

Laupäevase peaesineja, Hypnotic Brass Ensemble aeg oli kätte jõudnud ja seda oli suure lava ees õhus tunda. Põlva metsapargi festivali ala männipuud justkui kõikusid starti oodates. Ja siis see tuli, koos pasunakooriga. Mustanahalistel on ikka teine rütmitunnetus ja nende veres vemmeldab ikka midagi muud, nad kütsid ühe jutiga ikka päris tükk aega, kuni tekkis ebaharilikult pikk paus koos loengu ja plaadireklaamiga. "We are all brothers! We are brothers!" – hüüdsid nad seejärel tükk aega ning siis tuli uus sett tõelist kütet kuni lõpuni välja ja veel kauemgi.

Täpselt südaööl alustama pidanud Kali Briis ootas oma järge, aga aeg tiksus natuke üle. Otsisin ööhämaruses jälle üles need mõnusad võrkkiiged ja jäin sinna mõneks ajaks vaikse tuule kätte puhkepausile. Kali Briis alustas ja neil on mingi imelik glow peal esinemise ajal. Nagu mingi loits. Nad lihtsalt ei saa ilma naeratamata, justkui kõige tähtsam oleks endast jätta parim positiivne mulje üldse. Kas see häiris nende esinemist? Arvan, et ei.

Laupäeva live-materjali lõpetasid gigant rokimammutid, kelle ühine nimetaja on Elephants From Neptune. Nad olid veel energilisemad kui samal laval lõpetanud puhkpilli-mustanahalised. Ma kavatsen välja uurida, mis nende saladus on. Nad napilt kiskusid kogu metsapargi ribadeks ja pistsid nahka kõik, milleni lava pealt ulatusid.
Teadsin, et ei lahku ilma vinüülita – ja sain veel autogrammid ka hõbedase markeriga sinna peale. Ma usun, et vähemalt minu pension on sellega nüüd kindlustatud.
Everti pensionisammas
Enne järelpeo muljeid soovitaks enda söögikogemusi festivalialalt. Kodukohvik "Tillu" taimetee ja saiakesed. Käisin seal kaks korda. Restoran "Riis." Teistega võrreldes kallimad hinnad, aga mereanni-nuudliwok oli suurepärane ja kevadrull veel parem. Natuke suhtlemist ja mind tunnustati lausa kliendikaardiga. Lähen veel. Jäätisekohvik "Jäätis", kuhu ma ei läinud. Müüjannad piilusid sealt pisikesest aknast kogu aeg nii armsate naeratustega, et süda ähvardas seisma jääda. "Renard Coffe Shop." Maitsvaim hapukas espresso, senini kenamatest pisikestest klaastopsikestest. Ja muidugi "Burger Box", kes suudaks vastu panna?

Ja siis oli aeg minna järelpeole Tiks, mis toimus hoopis kolmandas kohas, merchi-leti ja plaadimüügi putka akende peal. Kioski ees oli pisike plats muidugi parimaid pidulisi täis ja sealt ei mindud lihtsalt enne ära, kui joogimüügi kiosk tühjaks oli joodud ja mille aknaluugid siis kaupmehed enesekaitseks kruvide ja akutrelliga kinni kruvisid. Just nii see täpselt juhtuski.

Veel pilte: Evert Palmets: Dysgraphia in pictures