Foto: Andrus Rähni
Tauno Nava: Ma võtsin esimese, aimasin, ja oli. Lapsepõlv, ütleme nii. "Master of Puppets", "Orion". Kogu plaati sai ikka hullult käiatud. Siis, kui noored poisid vaatasid, et ooh, mine pekki, mis käigud!
Sven Varkel: Mina otsisin veidi, vaatasin Iron Maideni plaate, et äkki kuskilt ikka leiab, aga kõik on mingid sellised…
Mitmed koos: Fillerid või???
Sven: …pooletoobised lood. Mitte fillerid, ei saa ju öelda nii nende vanade kohta, aga ikkagi „sellised”. Näiteks Iron Maiden ’83 ("Piece of Mind" – toim.), "Trooper" on viies lugu, hitt, aga seitsmes oli mingi Quest for midaiganes… ("Quest for Fire" – toim.)
Kõik koos: Filler?
Sven: No filler jah. Aga siis ma leidsin Dio, mis ta oli ’87?, "Dream Evil", seal on see (laulab)" I could have been a dreamer, I could have been a shooting star" (ehk lugu "I Could Have Been a Dreamer" – toim.).
Egert Vandel: Mina vaatasin Dio "Holy Diverit", seal on "Invisible", aga see ei ole nagu see. Siis vaatasin "Rainbow Rising", seal pole üldse kuradi seitsmendat lugu, ei mäletanud, et nii vähe lugusid seal oli.
Sven: Ega me ei tea veel, kas ta üldse küsib lemmikut seitsmendat lugu.

Olen Heraldi prooviruumis, kohal on peaaegu terve bänd – ainult trummar Jaan Liinat on saadetud äsja valminud "Masina" plaatide järgi. Kuulan nimetatud artiste ja mõtlen, et ma olen ikka üpris vale inimene selle bändiga intervjuud tegema. Hevi ei ole väga minu teema. Lihtsalt mingi hetk sattus taas plaadimasinasse Trash Can Dance’i kogumik "Talv", kus teiseks palaks on Heraldi eelmise plaadi "Gaia" pealt pärinev "Tuline teras". Kuna hommikuti oli pidevalt kiirevõitu, sai sama kogumik järjepanu mängima pandud ja pean tunnistama, et seda lugu sai lausa mõned korrad kordama pandud. Kui Sven Varkel kirjutas ja andis teada, et uus plaat on ilmumas, siis mõtlesin, et ju lihtsalt saatus. Tuleb minna. Aga see hevi. Mul on tunne, et eesti keeles on hevil lausa eraldi tähendusväli. Saate ju aru, kui ütled „metal” või isegi „heavy metal”, siis see ei ole ju päris sama, mis „hevi”?

Sven: Heavy metal, vähemalt minu arust ja meie bändi jaoks, on ikka selline vanakool. Selles mõttes vanakool, et eeskujud on vanakooli bändid ja ise oled ka vanakooli mees (kuskilt kostab naer). Mõni on siin juba 40 täis ja mõni saab kohe. Vanakool tähistab minu jaoks seda klassikalist heavy metalit, enne 90ndaid ikka ja pigem enne 85ndat.
Tauno: No ta on pigem ikkagi 70ndate lõpp ja 80ndate algus.
Sven: New Wave of British Heavy Metal, Judas Priest ja Iron Maiden. Meie muusika on kah, ega me ei salga, natuke sarnane. Kas teadlikult või alateadlikult, aga nii ta välja kukub.
Egert: Eks see kindlasti seostub ajaga. Ehkki paljud bändid ju tegutsevad alles, on ta samas muutunud kõvasti modernsemaks. Priesti "Jugulator" – väga tigeda saundiga oli, aga pole klassikaline hevi enam.
Sven: Meil on ka veidi tigedama saundiga, droppi häälestatud kitarriga ja see annab sellist modernsemat kõla. Me pole päris mingis ajastus kinni, aga meie eeskujud pärinevad sealt.
Tauno: Eks meil kõlab seda speedi ja thrashi ka ikka läbi. Ja kindlasti üks asi on puhas vokaal – metalis on igasugust, see puhas vokaal läheks sinna klassikalise hevi alla.
Meelis Endla: Nagu Manowaris, isegi kajasid pole pandud, eriti puhtalt laulab, aga see võimsus on vaat et suuremgi veel.
Sven: See eristab ka kindlasti. Kui nüüd hakata Eesti hevibände kuulama, siis ega sellist, kus lauldaks nüüd väga puhta vokaaliga, ütleme, nõudlikke partiisid, laia ulatusega, madalalt-kõrgelt-igalt poolt, neid väga polegi. Ja kuskil on piir – me rögisema ei hakka, meloodiline muusika ikkagi. Kuidas kellegi jaoks muidugi! Mõni vanaema kuulab: „Ai, mis kuradi pirin see siuke on!”.
Tauno: Tänapäeva vanaemad on ka muidugi muutunud. Minu klassiõde, minust vaid paar kuud noorem, sai vanaemaks.
Sven: Sinu klassiõde sai vanaemaks??? What the fuck?
Tauno: Just. 76 sündinud, sama vana kui mina.
Sven: Misasja? Vanaemaks???

Kas siit konflikti ei teki – on hästi konkreetne kujutelm, et õige hevi on „selline” – kuidas seda muusikat teha, mis selles uut on? Kas on mingi tunnetus, kaugele minna tohib ja kaugele mitte?

Sven: Tead, meil ei ole vist kunagi neid kaugele minemise probleeme olnud, sest me oleme kõik nii põmmpäised, et teeme loo valmis, siis on ikka tavaline hevilugu! Keegi ei ole tulnud, et kuule, prooviks nüüd elektroonikat. Selles mõttes me oleme kokku leppinud, tegelikult me oleme isegi rääkinud sellest, et teatud piirid žanriliselt ikkagi on.
Tauno: Keegi nagu väga ei tahagi…
Egert: Jah, ega ei peagi olema konkreetne kokkulepe, lihtsalt selline punt on koos, kel on ühtne arusaam.
Sven: Mul on Soundcloudis elektroonikat ja ma aegajalt ma teen mingeid suvalisi katsetusi, aga ma tean, et neid vendasid pole mõtet selle jutuga tüüdata. See tuleb kuidagi nii välja, kui need viis tüüpi kokku saavad.
Egert: Kas Kotkas ka ei maininud seda, kui sai teada, et nö heliloojaid on mitu? Et kolm meest teevad, aga väga sarnase kõlaga?
Sven: Võib ka ajaloolistel põhjustel kirja panna, et Egert, mina ja Tauno põhiliselt kirjutame hetkel lugusid.
Tauno: Mell hakkab alles kirjutama – kui sahtlid saavad täis, siis ei saa enam sinna panna.
Sven: Kõige noorem liige ka veel! Aga meie kolme lood ja ei saa öelda, et nüüd tohutult erinevad lemmikud, aga ikkagi kõlab erinevust – Egert rohkem hevi ja Tauno rohkem thrashi ja Metallicat ja Zakk Wilde’i…
Egert: Me omavahel ikkagi tunnetame erinevaid stiilinõkse. Näiteks kui Sven teeb loo, siis ma umbes aiman, mis see võib olla, mingid šnitid. Taunol tuleb selline thrashi teema sisse, selline lahtine… ma ei oska seda seletada.
Tauno: Eks ta kuskile sinna speed metali poole kisub ka…
Sven: Jah, Taunol on sellised kiired ja keerulised käigud. Ja erinevus ka see, et kui Tauno teeb loo, siis tema tuleb tavaliselt rifiga ning mina teen viisi ja Egert lisab soolosid-asju. Lugu kujuneb alles. Mina teen peaaegu valmis demod, mul on hästi konkreetne ettekujutus. Trummid-värgid on arvutis valmis tehtud. Tulen siia ning ütlen, et lugu on selline ja kui keegi möliseb, siis ma olen ilgelt solvunud! Aga ma olen õppinud natukenegi kompromisse tegema – me jõuame kaubale. Ja Egertil on selline, vahepealne.
Egert: No kuidas tuleb, mõned kiiremad, mõned aeglasemad.
Sven: Egertil on see, et ta tuleb sõnadega ka, ta on selline teadusemees. Mina oma lugudele teen ka sõnad ja vahel Tauno lugudele. Aga Egert tuleb enda sõnadega. "Amanita" näiteks eelmise plaadi peal, selle plaadi peal "Masin", mis meil esimene singel oli. "Foobia" on ka Egerti lugu.
Tauno: Põhiliselt on Sveni sõnad. Eelmise plaadi peal oli veel ka Kalveti sõnu.
Sven: Nö Taaka ka. Kalveti taaka.

Aga kas outfit on ka oluline? Ma mõtlen, et Priest tuli, Soho geibaaridest inspireeritud nahk seljas jne. Siin on teil ketsid pigem…

Sven: See on meil praegu tsiviilriietus! Mina selles mõttes ei oska eriti kaasa rääkida, mina ühinesin bändiga 2009, siis need vennad olid juba üheksa aastat kütnud. Öeldi, et pane nüüd lõhkised teksad ja vest. Siis natuke ka appgreidisime, õigemini, tuunisime ühtlasemaks. Aga vat see lõhkised teksad ja värgid, on kõik selline thrashi teema.
Tauno: No speed metali ajastu ka ikkagi.
Egert: Glämmis ka natuke…
Sven: Glämmis olid ikka nahad ja rohkem liibuv kraam.
Egert: Maiden oli ka vahepeal selline, see oli päris kole ajastu.
Sven: Ma arvan, et Dickinson on need pildid kõik ära põletanud, kus ta retuusides on.
Egert: Kollased retuusid ja ketid on külje peal!
Tauno: Bon Jovi pidi siiamaani kahetsema, et lasi omale kunagi keemilised lokid teha!
Meelis: Nüüd ei ole kellelgi, Europe lauljal ka ei ole enam ju?
Sven: Me oleme mingeid paralleele tsikliteemaga ka tõmmanud, meil on sõpru ka tsiklimehi.
Tauno: Minul ikkagi kajastub, noh, mis ma võisin olla, 14-15, siis vaatasid, vanemad härjad käisid lõhkiste pükstega ja nende vanakooli kõrgete kossukatega. See oli „vau”! Siis sai hakatud laividel käima, 326 ja mis siis oli. Eks ta sealt kuskilt tuli endale.

Foto: Meelis Endla, kes isegi pildil

Õnne võib vist soovida, et 15 aastat täis. Millal see täpne kuupäev oli?

Tauno ja Meelis segamini: 1. aprill oli… sai vist kokku lepitud.
Egert: Seal oli see teema, et keegi kurat ei mäletanud. Aga kuna 1. aprill on vist Haraldi nimepäev, siis me mõtlesime, et las siis olla 1. aprill.
Sven: Aga siis meil on juba 15 täis! Sujuvalt läks mööda see – meil on stuudios nii kiire, kõik möllasime siin.

Ja siis muidugi õnne uue albumi puhul. Seletage veidi palun uue plaadi kõlapilti.

Sven: Ma tegelikult kirjutasin juba uudise, sinna ma ikka punusin sellist teksti sisse!
Egert: See oli selline tekst, et ma vaatasin üle ja mõtlesin tükk aega. Otsustasin, et no las ta siis olla! Muidu on see teema, et no aga kirjuta siis ise ja ma mõtlesin, et ega ise ei oska ka kirjutada.
Sven: Meil ongi see teema, et mina hullult näen vaeva. Olen see aktivist, kirjutan midagi valmis, möllan ja teen ja kujundan ja siis keegi ei viitsi eriti meilinglistis vastata. Mina olen see, kes istub päevad otsa arvuti taga, töö selline, teised vennad ei ole, ainult Egert vahel midagi vastab. Siis on nii, et kui tahad teistelt tagasisidet, et näiteks mingi asi vaja trükki saata ning kui keegi ei vasta, siis persse raisk, ei meeldi – tee ise!
Tauno: Vahel on, jõuad koju, vaatad mida värki – terve lehekülg meile!
Sven: Bändilistis käib hull elu, põhiliselt muidugi minu ja Egerti poolt, aga jah, võin seda kirjutatud teksti tsiteerida…
Egert: Mis ei ütle kõlapildi kohta tegelikult midagi…
Sven häirimatult: Selle ma sain ikka ära öelda, et Jaan oma kirvena tooresse rümpa paugutava soolotrummiga… (kõik naeravad). Seal oli see point, et me ise salvestasime, siin tegime trummid ja asjad kõik sisse. Kitarrid tegime Egerti nö pööningustuudios ja Kristo Kotkas miksis. Kui "Masina lugu" esimest korda miksist tuli ja ma kuulasin seda soolotrummi mütsu seal, siis mul kuidagi ilgelt kangastus, kuidas sellise suure kirvega lööd tooresse pakku. See oli siuke pauk, et tundsin, kuidas see käis ihust läbi. Tihti ei juhtu, et muusikat kuulates ihukarvad püsti tõusevad, aga see miks pani küll nii, et külmavärinad tulid peale. (Keegi vist vaatas imelikult, Sven talle: Ise rääkisid ju sama!). Kuid see on ainult ühe korra, pärast harjud ära, aga hästi hea tunne oli. Aga kõlaliselt on minu arvates hästi selge kõlapildiga. Teadlikult, kõik tahavad, et hästi valju oleks, aga me sihtisime, et kõik oleks kuulda ja hästi läbipaistev oleks.
Meelis: Ükspäev panin Queeni "Greatest Hits" peale, seal on kõik nii vaikselt tegelikult, aga dünaamika ja ruum… hoopis mõnusam kuulata.
Egert: Algne idee oli, et tahaks sellist vanakooli saundi, ilma, et me oleks tegelikult kuulanud üle, et mis see tähendab. Et oleks lahe. Siis kuulasime lõpuks enda miksi, kus kõik on paista, kuigi noh, üpris modernse saundiga, eks me ise ka keerasime. Ja kui hakkasid seda võrdlema, mis Kotkas tegi, ja võtad näiteks "Number of the Beasti", siis kuuled, et ikka kuradi sitt saund – ikka ei tahaks päris vanakooli saundi!
Sven: Neil vanadel asjadel on väike nostalgiakomponent, aga kui võrdled ikkagi tänapäevase miksiga, siis…
Tauno: Seal võib see ka olla, et need miksid on tehtud vinüüli jaoks.
Sven: No muidugi. Tihti see nö headuse tunne tuleb sellest, et üks on kõvem, aga isegi kui paned vaikseks ja teed levelid samaks… Aga oskab keegi veel selle kõla kohta midagi öelda?

See võib olla ka üks sõna. See on „selline”. Milline?

Sven: Minu jaoks on need äkki „erk ja terav”?
Egert: Ma ütleks „elus”.
Tauno: Ma ütleks ka „elus”, kui võrrelda veel vana plaadiga. Tulemus on enda jaoks parem.
Sven: Ja ma võin veel teile kõigile öelda, et ma olen päris palju salvestanud igast Skriimsilmade ja asjadega ning mina pean seda enda osalusel parimaks salvestiseks. Seda juttu räägivad muidugi kõik bändid alati, et uus plaat on parem! Saad aru, on see Loudwire, Slayer seal ja Kerry King. See Slayer ausalt öeldes hakkab mind närvi ajama. Päriselt ka, esiteks nende suhtumine pillimeestesse, et teeme ikka sellele Gary Holtile pakkumise ja räme bisnessmäni jutt. Ja see ei ole see, et Kerry King nüüd ühe korra seda räägiks. Kogu aeg ja ta teab seda, et tal ei püsi need mehed seal. Raha pärast mitu korda tülli ja Lombardo mitu korda välja visatud. See ei kõlba kuskile! Ja siis selle plaadi kohta ikka räägib, et oi kui kõva ja me olemegi Slayer ja mingis mõttes peamegi tegema seda, mida fännid ootavad. See on teatud mõttes täielik allaandmine, et sa isegi ei püüa enam loominguline olla.
Egert: Et enam ei julgegi.
Sven: Täpselt. Saad aru, et kuseb selle rahakoti pärast nii kõvasti, kui ei julge üldse midagi proovida. See minumeelest ei ole ka õige. Mis meisse puutub, siis me oleme muidugi kõvad katsetajad! Tegime selle albumi peale ühe erakordse loo, üks on akustiliste kitarridega, kujutad ette? Ja seal on didgeridoo, mida mängib Baltimaade parim noor metsasarvepuhuja Jürnas Rähni!
Meelis: Vist üks kõvemini haritud metsasarvepuhujaid ka nüüd juba.
Sven: Me tegelikult ei ole enne nii kasutanud akustilist. "Amanitas" ja laivis oleme kasutanud akustilist, efekti mõttes, aga nüüd üks lugu ongi ainult akustilistega – Tauno lugu "Tühised teooriad".
Meelis: Minu meelest ka "Foobias" on mindud vokaaliga… ütleme nii, et Egert, kelle lugu see on, on ilmselt piisavalt King Diamondit kuulanud?
Sven: Seal on vokaal tõesti selline King Diamondilik.
Egert: Teatraalne.
Sven: Hästi mänguline, seda on fännidel võibolla isegi huvitav-üllatav kuulata.
Egert: See on täpselt niimoodi, et okei, see oli küll nagu imelik või siis, et noh, see oli imelik! Seda saab kahte moodi vaadata. Ei olnud turvaline lugu.
Sven: Kui turvalisuse seisukohast vaadata, mõeldes kõla ja käike, siis ütleme nii, et mulle meeldib, kui inimene elu jooksul areneb. No see on sama Slayeri jutt – pole mõtet vana rauda taguda, natukene pead ennast ikka ületama iga asjaga. Vokaali suhtes on seal päris vihaseid partiisid, kõrged ja pikad noodid, ikka väljakutsed ja rasked.
Tauno: Väljakutsed hakkavad olema laivis eriti…
Sven: Ja teine asi on seal kitarrisoolod. Meil on seal sellised duubelsoolod – hästi kiire soolo, poole mängib üks ja poole teine. Selline Priesti värk, meil on albumi ümbrise vahel isegi kirjas, et sealt nüüd Egert ja sealt Tauno ja fänn, kes loeb, saab jälgida. See on meie väike kaabukergitus Priestile ja vanadele bändidele, kes sellist asja teinud.
Meelis: Vanasti sai ikka plaate kuulatud nii, et vaheleht käes ja sõnad ees.
Sven: See oligi selle pärast, et endal oli selline mälestus ja see oli lahe. Endal igal juhul väljakutseid oli, me ei läinud lati alt läbi. Jaani hetkel pole, ei saa teda taga rääkida, aga ilgelt keerulised trummid on. Refräänis vahepeal mängib tomme niipidi ja siis naapidi ja jälle kolmandat pidi, ülikiiresti ja ülitäpselt, mitmes kohas hästi palju hätimängu.
Egert: Tehniliselt tõesti natuke ületame ennast. Aga samas, ütleme stiililiselt, kui siin arenemisest rääkida, siis noh, me ei ole nagu bänd, mis maailmale midagi väga uut pakub. Me oleme sellega leppinud ja teemegi seda, mis endale meeldib. Me ei mõtle seda, et me peame nüüd midagi leiutama.
Sven: Avangardismiga me selles mõttes teadlikult ei tegele. Me teeme eesti keeles ja meil see ambitsioon välismaale kuskile jõuda… noh, meie jaoks oleks tore, kui saaks mõned kontserdid teha, aga me ei unista Ameerika tuurist.
Tauno: Illusioone ei loo.

Nimilugu uuelt albumilt. Video filmitud Heraldi proovikas, täiesti ise tehtud, isegi kaamerat hoiti kordamööda.

Kuulasin just intervjuuks valmistudes eelmise plaadi intervjuusid. Seal küll Sven rääkis, et Töllu tuules purjetate kõvasti.

Tauno: Nüüd on kõigil lapsed, nüüd on olukord muutunud.
Sven: Aa, nüüd võib sellest rääkida, et meil on kõikide albumite vahel täpselt 5 aastat. See on pikk aeg ja me ei ole muusikaäris. Me ei osale. Me oleme hobibänd ikkagi. Võtame asja rahulikult.
Egert: Me ei püsi ka kogu aeg pildis. 5 aastat sa ei püsi ühe plaadiga pildis. Ja kuna see vanakooli hevi on ikkagi väga nišiteema…
Tauno: Me võime ka koosoleku teha ja uuesti hääletusele panna, kas me peaksime…
Sven: Stiili muutma või? Albumeid tihedamalt tegema? Aga see "Gaia" läks hästi käima ja Tölluga tegime koos mingeid asju, sealt need jutud ilmselt tulid ka. Läkski kõik väga hästi, aga siis see hoog rauges ja siis me hakkasime uusi lugusid tegema. Samal ajal Egert ja mina ja veel mõned said isaks. Sinna see aeg läks. Eelmisel aastal, oktoobris võtsime jalad tagumiku alt välja ja hakkasime tõsisemalt tegelema. Tegemisprotsess oli ka ilgelt valus ja vaevaline, ei ole siin professionaalsed muusikud. Kõik tööinimesed ja siis teed nii, kuidas jõuad.
Egert: Lisaks veel see, et otsustasid ise teha. Sellega kaasneb see, et sa ei ole stuudios, kus sa konkreetselt see päev sellest kellaajast selleni lindistad ja raha tiksub. Siis hakkas venima – istud kodus arvuti taga, lindistad mingid asjad sisse ja siis ongi, et ah, täna võibolla ei viitsigi ja aega on ja mis siis ikka juhtub. Teine asi on see, et siis hakkad rohkem kuulama. Mängid sisse ja mõtled, et kurat ei tea ning proovid ja katsetad. Stuudios mõnes mõttes hea, siis vähemalt helimees või produtsent, emba-kumba, ütleb, et väga hea, keeper, selle peale ise ka, et ahah, okei. Üksi oled, siis hakkad kõhklema-kahtlema.
Sven: See vastutuse võtmine päris huvitav, et otsustad, et see partii nüüd jääb….
Egert: Jagatud vastutus on tunduvalt parem.
Sven: Üksi ei ole kellegi otsa vaadata, et jätame nii või? Võibolla bändid seepärast võtavadki produtsendi, et saaks vastutuse ära veeretada?
Egert: Ta suunab ka, aga kindlasti.

Peate oma eestikeelset wikilehte ka siis muutma, seal oli kirjas, et ainus Eesti professionaalne hevibänd.

Sven: On seal kirjas nii?
Egert: Vat ma ei tea, kes selle üldse tegi?
Sven: Ma ei tea, kes selle wiki tegi, peaks üle vaatama.

Ma arvan, et Varkeli käsi mängus, ta oma leht ka väga põhjalik.

Sven: Ma ei ole kirjutanud! Ma tean, see tekkis pärast mu sooloalbumit, 2007 või millal see tuli. Ma vaatasin üle, ma vist parandasin seal mingi asja ära, aga mina ei kirjutanud ja ma ei tea, kes kirjutas. Aga mis puutub professionaalsusesse, siis ära saa valesti aru – suhtume professionaalselt, me ikka üritame showd professionaalselt teha ja lisada sinna püro ja tulevärki, aga me ei ole elukutselised, me ei teeni leiba sellega. Me teenime… saia.
Egert: Võtame vorsti leiva pealt ära sellega.
Sven: See ei ole meie sissetulekuallikas…
Egert: …pigem väljaminekuallikas.
Sven: Aga Ameerika tuuri unistus võib ju ikka olla.

Albumi "Gaia" vaheleht. Metaltron võitlemas Gaiaga, Besat irvitab taustal. Autor Kait Kübar.

Paari sõnaga sellest "Masina" loost endast ka palun. Promotekst oli nagunii Sveni tehtud, aga sõnad on Egerti omad, seega räägi sina parem, millest see lugu räägib.

Egert: Kuidas seda nüüd öelda siis. Mõte oli rääkida minevikust kuni tänapäevani, kuidas toimib suur masinavärk, mis kuidagi toimub kõikide väikeste inimeste kohal ning kus me oleme tegelikult osa. See julm masinavärk, mis roomab inimestest üle. Sõjad, tänapäeval loomulikult propaganda ja siis raha. Sõnad tegin enne Ukraina sõda, see käärib maailmas ammu-ammu.

Kas plaadil on kokkuvõtvalt ka üks teema?

Egert ja Sven korraga: Ei!
Sven: Kontseptsiooni otseselt ei ole.
Egert: Ja ei olnud ka eelmisel. Valisime ühe loo, mille puhul mõtlesime, et sellel teemal annaks teha laheda kujunduse.

Aga kust-kuhu need teemad kõiguvad?

Egert: Kõiguvad enam-vähem lõbusatest tsiklisõitmiselugudest kuni seenetegemise lugudeni kuni… Ühiskonnakriitiline on vist vale öelda "Masina" kohta, lihtsalt, nendib tõika, kuidas asjad on.
Sven: Selle ühiskonnakriitikaga seoses – selle bändiga oleme poliitikast end teadlikult taandanud. Tegelikult ma tahtsin veel lisada, et me oleme hoopis Eesti ainus professionaalne katastroofibänd. "Amanita" on seenemürgitus, "Adrenaliin" on põhimõtteliselt üledoosist, "Kauged linnad" on tsikliõnnetused, "Gaia" on looduskatastroofid…
Egert: Me oleme mõelnud, et peaks ühe kontserdi tegema, kus saab öelda, et järgmise loo me pühendame mingi maavärina ohvritele, järgmise loo pühendame kõigile kaevuritele, kes on maa all…
Sven: Jah, uuel plaadil on neljas lugu "Kalliskivi". Naise vanaisa oli kaevur, aga põhiline inspiratsioon tuli eelmisel aastal Tšiilis toimunud rämeda kaevandusõnnetusega. Lugu sellest, kuidas mehed jäävad maa alla kinni ja on rämedalt despereeritud seal ja üritavad välja saada.
Egert: Aga meil on ta ikkagi Eesti võtmes.
Tauno: Fantaasia teema natuke.
Sven: Seal üks meie tuttav diktor loeb uudist, kuidas Estonia kaevanduses juhtus õnnetus. Nii, "Masinast" rääkisime. "Meister" on minu lugu, see on filosoofiline natuke. Mulle kangastub selline vana guru, nagu Kill Billi teises osas, kelle juures jüngrid käivad ja kes oma tarkust edasi annab, enne kui ta ise lusika nurka viskab. Tühised teooriad, no see on kosmiline teema.
Tauno: Tundub olevat nagu elu mõtte filosoofia, aga ei oska öelda, mis see on.
Sven: See on nagu nii suur pilt, metatasand on nii kõrge (üldine naer). Kui võtta "Gaia" plaadikaas, kus Metaltron on maakera peal ja kuskilt planeedi tagant vahib Besat, siis see räägib veel suuremast pildist, kus mingi käsi seda juhib, kuidas see hooga üle linnutee liigub ja kõik minema paiskab. Umbes sellise taseme jutt (ajab teda ennast ka naerma). Järgmine, "Tühjust täis", räägib mingisugusest tüübist, kes ilgelt – see on natuke autobiograafiline (teised naeravad) – mammona järgi rabab ja arvab, et surilinal on suured taskud, mis tuleb täita ja kõik teise ilma kaasa võtta. "Fööniksit" võib minu meelest pidada heviklišeeks – fööniks tõuseb tuhast (kõik naeravad). "Ussipesa" on isiklikel kogemustel põhinev, see on naistest. Kusjuures meil muid lugusid pole, mis naistest räägiks, kasvõi allegooriliselt. "Hõbe ja kuld" räägib sellest, et tuleks hoopis suu kinni pidada, mitte lobiseda nagu mina. "Kahe näoga mees" jäi "Gaia" albumilt välja. Ta ei saanud erinevatel põhjustel küpseks. Me ise ei olnud selleks valmis ja arranžeering ei loksunud paika, aga nüüd me võtsime ta kätte. Egerti ja Tauno lugu ning minu sõnad.
Tauno: Selle looga katsetasime igati pidi.
Egert: Positiivne oli see, et nö helilooja ise otsustas – ei olnud see, et helimees või keegi ütles. Ise otsustasime, et fuck it – jääb välja, küll see aeg tuleb. Ja grammigi ei kahetse.
Sven: See on kõige kiirem lugu, mis me kunagi teinud oleme. Hull udjamine.
Egert: 220bpm on vist see kiirus.
Sven: Nagu vanakooli Priesti "Painkilleri" kiiremad lood, hoogne lahmimine. Albumi viimane lugu. Alguses mõtlesime küll, kas selline kiire lugu sobib viimaseks looks. Võibolla paneks näiteks "Tühised teooriad", see on see akustiliste ja didgeridooga lugu, et siuke hea leebe. Aga kuulasime ise ja kui keegi jätab plaadi kordama, juhuslikult, kui tänapäeval juhtub selline ime, siis lõppeb see kiire lugu, läheb feidiga välja ja hakkab "Adrenaliin", mis on ka kiire lugu. Et päris lahedalt läheb see ring. Et väga soovitan jätta plaat ketrama.
Egert: Heviklassika oleks ikka, et lõppeb ballaadiga. 90ndate alguses mingid bändid tegid kogu aeg nii, et lõpus oli rahulik lugu.
Sven: Kui "Tühised teooriad" jätta lõppu, siis ta oleks kuidagi eraldiseisev ülejäänud albumist. Ma tahtsin täiega, et ta oleks albumi keskel ja selle osa. Ja ta ongi, sobib sinna. Lõpus olles oleks nagu välja jäänud üldisest pildist. Ballaadiks muidugi on teda palju nimetada, meil armastuslugusid otseselt ei ole.
Egert: Aga loo lõpus läheb akustidega raiumiseks.
Sven: Didgeridoo tuleb ka, see teeb hästi kurja saundi sinna. Väga vinge, me olime ise ka üllatunud, et see didgeridoo huilgamine-ruigamine nii hästi sobib.

Aga lüürika ikkagi läheb nagu muusikagi, ikka sinna kuskile hevikujutelma auku, et natuke mütoloogiat, natuke sotsiaaliat ja naisi ning natuke saab ikka kuskil rauda taguda…

Tauno: Draakoneid on vähe!
Sven: Ai, aga ämblikud on ja hirmud! Lugu "Foobia" jäi enne vahele.
Egert: Ei no see on jah, noh, lugu foobiatest (kõik naeravad). See ongi minupoolne kummardus King Diamondile.
Sven: Me sellised mehed ei ole, kes väga oma hingevalust laulaks. Kellel seda hingevalu ikka tänapäeval väga võtta on. Mis siin salata, elu on sitaks hea Eestis. Olgem ausad – ei ole väga midagi nuriseda, kui natuke tööd teha on. Siukest valu on vaja, siis saad sellise eriti hingestatud asja. Aga meie puhul see ei ole teema ka – rokid täiega laval, vennad raiuvad kitarri ja siis paned rämedalt hingestatud asja… Pigem ikka siuke poweri värk. Labaseks Manowariks, noh ses mõttes labaseks, et ülipealiskaudset teksti ajada… me ikka üritame mingi mõtte sisse punuda, et päris tühja ei jaura.
Egert: Ma saan Manowari nišist aru ja nad teevad sinna juurde tõsise näo, aga see ei istu. Tõesti, meil on ka sellised naljakad lood kohati, aga lihtsalt muigega. Minu meelest asi peab lõbus olema.
Sven: Ja oskus enda üle naerda on selle asja juures kõige tähtsam.

"Masina" plaadikaas.Pilt: Kaspar Tamsalu

Sven: Kas sa "Masina" albumi kaanepilti oled näinud? See on digimaal, selline tüüp tegi nagu Kaspar Tamsalu ja siin ongi siis see Masin. Meil on tegelikult terve mütoloogia, me võime saladuskatte all ära rääkida, kui sa kellelegi ei räägi. Ühesõnaga, see plaatidel korduv irvitav tüüp on raudjumal Besat. Meil on muide Besat Records ka, registreeritud ja ametlik plaadifirma. (Võtab "Gaia" plaadi välja, kus viitab esiplaanil olevale tüübile:) See on Metaltron!
Egert: See on siis selle raudjumala hääl, taust pärineb eelmise plaadi loost "Metaltronist".
Sven: Käsilane!
Egert: Kalveti panus oli eelmise plaadi peal "Metaltron" lugu, tema sõnad seal siis.
Sven: (Uus plaat käes:) Selle plaadi peal on Metaltron see vikatiga vend. Siin Rooma ja ei tea, mis ajastu sõdureid niidab. Hull värk! Ja Gaia teooriat sa tead kindlasti. Vana siis võitleb Gaiaga ja see ahv irvitab seal taga. Ilmselgelt natuke ikka keel põses teeme seda, päris Manowari ei pane selles mõttes. Seda ikka tead, kust see Besati nali on tulnud?
Egert: Kui tegime kuue looga plaadi, "Heavy Metal Wakes the Beast", siis andsime ta Eestis ise välja. Siis võtsid hiinlased ühendust, ütlesid, et neile meeldis ja tahaksid ise ka selle välja anda. Hiina väike plaadifirma. Mõtlesime, et tasuta promo, keegi lihtsalt teeb normaalselt plaadi ja mõtlesime, et miks mitte. Lindistasime neli lugu juurde, hiinlased tegid siis valmis kõik ja oli tiptop. Ilgelt šefi plaadikujunduse tegid, sealt tegelikult tuligi kogu see stiil – üleüldised elemendid tulid sellest Hiina esimesest kujundusest. Siis nad saatsid meile kõik tekstid, mis plaadi peal on, vahelehed-asjad. Vaatasime üle, parandasime vead ära, saatsime tagasi, kõik oli tiptop. Aga mida nad ei saatnud, oli plaadi enda trükk, kettapilt. Ja me ei mõelnud ka, et seda ei ole. Ja ükspäev tüüp saadab meili, et kuulge, lahe, plaat on tehasest väljas! Tal oli selline pilt tehtud, et plaadid olid kaarena tõmmatud ja siis vaatasime, et Heavy Metal, Heavy Metal, Heavy Metal, Heavy Metal Wakes The BESAT! Plaadi enda pressi peal oli Besat, mitte Beast. Mõtlesime, et täiesti peetis – ei ole võimalik selline asi. Kirjutasime, et kas proovipartii või midagi, aga ei, terve pakk, mitu tuhat või mis neid seal valmis oli. Siis hiinlane hakkas kuskil enda promotekstis udutama, et Besat tähendab midagi ja pidigi nii olema. Samas, see kunstnik pani sinna taustapildile naerunäoga hevimehe, mis meile ilgelt meeldis. Umbes nagu Dio "Holy Diveri" pealt on mingi mees sinna taha pandud. Ja siis me mõtlesime, et see on siis see Besat ja teine on Metaltron – see "Masina" kaane peal vikatiga ja "Gaial" too kanajalgadega tüüp.

Hiinlastele ka saadate uue plaadi?

Sven: Jajah, hiinlastele võiks saata selle promo templiga, et ärge palun koopiaid tehke. Aga me mõtlesime küll kusjuures.
Tauno: Kust me teame, palju meil plaate Hiinas ringluses on?
Sven: Tegelikult oleme me miljonärid. Ainult me ei tea seda.

Uue plaadi saad endale kontserdil bändi enda käest, kel on ka muud põnevat kraami (näiteks bänditeemaline ohutusvest!). Füüsilisi koopiaid saab ka näiteks Nailboardi veebipoest, digitaalselt leiab iTunesist, striimida saab Spotify’st.