Rokiklubi Tapper avas oma 8. hooaja, kiire arvutuse järgi kogunevad seega raudteetagusesse tehasehoonesse rokisõbrad juba aastast 2007. Sel puhul esinesid ansamblid Odota, Aghor, Forgotten Sunrise ja Paean.
Rokiklubi Tapper asub Tondi raudteejaama, endise Kalevi kommivabriku ja Kellu-ehistuskooli vahelisel alal. Tapperi ees on suur pooleldi tühi plats, kusagil kõrval on auto remonditöökoda ja veel mõned sarnase teenuse pakkujad. Esimest korda on seda klubi päris keeruline üles leida, seda enam, kui lähed sinna jalgsi ja oled juba natuke "sooja" teinud. Vilunud rokkaritel kindlasti seda mure pole, nad teavad sinna otseteed: trammi lõpp-peatuses tuleb maha minna, kõndida mööda raudtee äärset rada edasi kuni ühel hetkel tuleb üks keskmise kõrgusega kivimüür ületada, soorituse käigus ilmselt käriseb midagi seljas.
Seejärel võib orienteeruda juba muusika järgi, halli tellismaja seinad kumisevad sumedast müdinast – astud uksest sisse, ronid teisele korrusele ja oledki kohal.
Esimesena astus üles Odota. Odota ei ole mingi Soome bänd ("odota" – "oota" (soome k.)), vaid meie oma Jarmo Nuutre doom-metal projekt. Jarmol on korraga väga palju käsil, nii et tema tegevusi pole vist võimalik kokku lugeda. Tema bändide nimekirja kuuluvad hetkel peale Odota veel Blood Pavilion ja Hjem.
Mida teha kui bändiliige on rivist väljas? Aghor esines seekord ilma bassistita, bänd selgitas olukorda hüüdega: "Mitte kunagi ärge tehke sporti! Rrrrgrrraaah!!!" Bändi bassimees vaatas natuke kadeda pilguga esinemist publiku seast. Head paranemist!
Viskasin vahepeal klubile pilgu peale. Esinemise ajal on baarijärjekorras alati rahvast, mingil müstilisel põhjusel keeldutakse ka oma "boksist" (istumise alast baari vastas – toim.) lahkumast – keegi pannakse sinna vist valvesse ja lava ees käiakse rokkimas kordamööda.
Rokiklubi Tapper asub ühe endise tööstushoone teisel korrusel, kontserdisaal on piisavalt suur, et mahutada mitusada rokitaati. Helikvaliteeti on investeeritud, helimees teeb oma tööd siira armastusega – ma pole kunagi kuulnud, et keegi nurisenud oleks. Põrandakate lainetab siin-seal, garderoobi numbrimärgid on paberteibiga üle teibitud ja neile on käsitsi uus number peale kirjutatud, baarist saab kärakat, WC lõhnab nagu peab (lehk ulatus eesukse juurde) – Tapperis on kõik olemas korraliku rokielamuse saamiseks.
Kolmandana läks peale Forgotten Sunrise. Enne kontserti korraldati järgmine rituaal: kõigepealt hakkas kõlama intro, siis toodi lavale väike suitsev viirukianum, mis lõi hetkega meeleolu ja kõigi ninad pöördusid korraga lava suunas. Ning just siis, kui sa hakkad selle kõigega harjuma, lendab bänd sellise energiaga lavale, et oht on ümber kukkuda. Üks noormees istuski keset saali toolil.
Anders Melts kasutab ära esmalt kogu lavapinna, seejärel jätkab ta rünnakut kusagilt saali teisest otsast publiku tagant.
Viimasena jätkas Paean täiesti ulmeliselt ägedalt kõlava death metaliga. Nende viimane plaat on saanud väga häid arvustusi ja ma üldse ei imesta, kui kohaliku progressiivse death metali latt on sellega lakke kinni raiutud.
Kas Tapperi hooaja avaüritus erines kuidagi tavapärasest nädalalõpuüritusest? Vist küll, teenindav personal oli lahkelt naeratav ja värske ilmega, uksest sisse astudes tervitati kõiki tervitusnapsuga täpselt nii palju, kui sa suutsid sisse-välja astuda ning millalgi esinejate vahel tantsisid müstilised tütarlapsed ühe veetleva tantsugi.
