Tallinn Daggers esitles oktoobri alguses, klubis Snakehouse, oma kaveritest koosnevat EP-d "Feed Your Head!" – see esinemine pidi aga jääma bändi kuueaastase elutee viimaseks.
Rikkusin hauavaikust ja leppisin Daggersite frontmani Ardo Kiviga kuupäeva kokku kiire usutluse jaoks. Rääkisime bändi minevikust, olevikust ja tulevikust. Jah, rohkem ikkagi minevikust.
Ardo, mäletad sa Tallinn Daggersi kõige esimest esinemist?
Jaa, mõtlesin sellele just täna. Esimene live oli Pedassaare Robotaanika Park festivalil 2009. aasta suvel. Meie esimene esinemine oli küll täielik crap, aga väga lahe siiski. Robotaanikal esinesime veel järgmisel aastal uuesti, siis filmisime üles ka muusikavideo "Island Phi Ley". Teatud perioodi iseloomustab see video ülihästi. Täpselt seda me taotlesimegi: Kaberneeme rannaääre liivaplats, koos lava ja mõnusa valgustusega, oli ideaalne esinemiskoht koos sinna kuuluvate suviste meeleolude kulminatsioonidega. See sai täpselt sellisena jäädvustatud, nagu pidi.
Bändis olime siis kahekesi koos Joosep Volkiga elektroonilistel trummidel. Tema tehtud on ka "Flesh Parade" video, mis osutus täielikuks hitiks ja on siiani meie kaugelt kõige enam vaadatud muusikavideo. Need algusaastad olid üldse põnevad, väga paljud bändi puudutavad asjad juhtusid siis spontaanselt ja saavutasime üsna kiiresti teatud edu. Ilma, et oleksime seda konkreetselt planeerinud.
Island Phi Ley video: Reimo Õun & Elina Kasesalu
Peale Snakehouse viimast kontserti palusid aega pingelanguse seedimiseks, nüüd nädalake hiljem saan sind lõpuks küsitleda. Võtad vist esinemist päris tõsiselt?
Peale kontserti vajan tõesti lebotamise hetke. Ikka tulevad inimesed kiitma, õlale patsutama ja jutustama kui äge see kõik saali poolt paistis. Ma pole selline, kes nüüd päris mediteerima ära kaoks, aga meelsasti istuksin tõesti natuke backstages nii, et ei peaks kohe tähtsat juttu ajama hakkama. Seal see tavaliselt ka ebaõnnestub.
Enne kontserti on ettevalmistus minu jaoks olulisem, tahaks kamba kõik liikmed ikka varem kokku ajada ja mingid hetked nende kõigiga koos veeta ning mitte nii, et keegi neist alles taksos kohale kiirustab viimasel minutil – see tekitaks minus sellise naljaka juhusliku tunde. Ma ei tea, kuidas teistega need lood on, me pole sellest rääkinud, aga tundub, et koos veedetud aeg toimib ning lavale astudes tahavad kõik endast parima anda.
Millal toimub Tallinn Daggersi järgmine kontsert?
Ei toimugi! Kui ma olen seda lubanud, siis andke andeks, aga olin kas purjus või eufoorias. Need kaks on natuke sarnased nähtused. Ma ei oska ette näha olukorda aasta pärast ja ma ei taha ka midagi lubada. Ma ei tea ka seda, kas keegi ootab üldse mingeid lubadusi või kas kedagi üldse kotib mu bänd, sest mul pole mingit otsest sidet fännidega. Tallinn Daggers jääb praegu igatahes talveunne ja selle liikmed tegelevad oma asjadega edasi. Kes Tartus, kes Stockholmis, kes tegeleb üldse mingi viie asjaga korraga, kellel tegelikult oma tegemiste kõrvalt üldse vaba aega napib – nad kõik korraga ühte ruumi kokku koguda pole olnud lihtne ülesanne. Mina olen ikka endiselt motiveeritud ja õnnelik, aga ka natuke väsinud.
Lisaks oled ka oma bändi manager, mis põhjusel? Kas poleks olnud lihtsam keegi palgata?
(Ohkab) Hea küsimus… tõenäoliselt meeldib mulle kontroll kõige üle. Näiteks pole ma kunagi olnud sunnitud mõnd kontserti andma, olen saanud väga mõnusalt ise valida nii, et kellegi palk ei sõltu sellest. Lisaks on manageri, kellega võiks hea klapp tekkida, kusagilt heinakuhjast otsima minna väga raske. Pealegi võiks hea manager ise oma bändi otsa "komistada". Ühegi sellise tee meie omaga lihtsalt ei ristunud ja otseselt ei olnud ka lisajõu vajadust: kontserdipakkumisi oli kohe alguses küllaga ja paljudest pidime loobuma. Öeldi, et neist tasub ikka kinni võtta, sest pakkumisi mingil hetkel enam ei pruugi nii palju tulla, mis oli ka tõsi. Paar kontserti kuus sobis väga hästi, ma ei kujuta ette ennast igal nädalalõpul esinemas. Võib-olla küll oleks tulnud kasuks õigel hetkel kusagil välismaal veel esineda, lisaks meie Soome mini-tuuridele ja Läti Positivustele. Soome sattusime küllaltki juhuslikult läbi tutvuste nende bändidega, kellega mõnel väliskontserdil lobisema sattusin – tavaliselt see õlle kõrvale lobisetud jutt ei vii kusagile, aga meiega võeti selles osas siiski ühendust.
Samuti plaadifirma lepingud, ka TD albumid oled self-release’inud Love Foreveri märgi alt?
Ka siin pole mingit erilist reklaami taga olnud, Raadio 2-st kaugemale me reklaami tegemisega pole jõudnud. Olen küll mõne plaadifirmaga kontakteerunud, saatsin kraami mitmele poole laiali kui esimest albumit tegime, aga tollal nendega miski ei klappinud ja otsustasingi siis ise Love Foreveri luua. Tegin hullu eeltööd, uurisin ka näiteks Kohviraadiost, et kuidas see ikkagi täpselt töötab ja olin ülikeeruliseks masinavärgiks valmis kui selgus, et see on tegelikult imelihtne. Oli vaja lihtsalt vormistada üks pseudo-ettevõte, kuhu koguneksid kõik arved ja saime keskenduda hoopis võimalikult hea materjali loomisele. Kõlab natuke egoistlikult, aga see andis jälle vabaduse teha seda, mida sa ise tahad. See ongi olnud eesmärk, teha bändi for fun.
Kas armastus on igavene? See on "jah" või "ei" vastus.
Muidugi… Jah.
Viimasel livel te kõiki hitte ei mänginud, paljud põhilood jäid kavast välja.
Teatud lood toimisid kõige paremini vanas esituses, koos elektrooniliste trummide ja Joosep Volkiga nende taga. Mõne loo peale tagantjärgi siiski mõtlesin, aga otsustasime vanad lood välja jätta, keskenduda värskele EP-le ja viimasele albumile, mis on ka juba oma kuulajaskonna leidnud.
Kui võtta ükskõik milline artist peale AC/DC ja Iron Maideni, siis kuue aastaga on loomingus muutusi kõigil ja see on päris tavapärane, et mõningad hittlood jäävad repertuaarist välja. Nagu ka kõik plaadid ei saa tulla samasugused, bänd ei peaks ennast loominguliselt kordama – tuleb leiutada ikkagi midagi uut. Mulle meeldib esitada seda, mis parasjagu tuleb. Kalkuleerimiseta on muusikategemine rohkem stressivaba, pole mõtet liiga kauaks peatuma jääda küsimuse juurde: "Kuidas seda nüüd nii teha, et ma meeldiksin vanadele fännidele ja ei tekitaks pettumust uutes?" Ma olen selle karjääri jooksul käinud erinevates kohtades muusikaliselt ja visuaalselt ning ei tunne pettumust – oma saund on saavutatud ja see on olnud minu jaoks huvitav ride. Pole olnud ka erilist negatiivset vastukaja, vana hea kraam on albumitele talletatud ja neid lugusid on mõnus kuulata, aga kuus aastat järjest ma "Flesh Parade’i", "Not a Sin’i" või "Evol and Rockets’it" mängida ei suudaks.
Küllap need, kes Tallinn Daggersi alles nüüd avastavad, imestuvad natuke, kui jõuavad meie varajasema loominguni. 
Kõlakad su uuesti projektist on jõudnud minuni, kas tahad rääkida?
Ma ei armasta tühja rääkida, see võiks olla põnev teema millest rääkida, aga iga asi omal ajal. Kui mul on midagi ette näidata, siis ma ei jäta seda oma teada. Võib-olla mõne aasta… mõne aja pärast.
Tallinn Daggersi liikmed läbi aegade:
Ardo Kivi, Joosep Volk, Rein Fuks, Paul Sild, Birgit Pauklin, Aap Odres, Taavi Aavik, Rainer Meinart.