Leslie Da Bass aka Leslie Laasner on valmis saanud oma uue kauamängivaga "Direktor". Isegi enne lugude kuulamist, tundus albumi nimi väga eneseirooniline. Seega, palusin Lesliel täpsustada, mis on peidus selle tajutava iroonia taga ning rääkida lähemalt ka uuest albumist.
Palju õnne uue kauamängiva puhul! Sa Facebookis mainisid, et kirjutad juba ka uut albumit. Sa ei lasegi uuel albumil natuke oma elu elada? Inspiratsioonihoog nii suurelt sees, et parem mitte endale puhkust anda?
Albumitega on see lugu (ma ei tea, võib-olla kõikidel artistidel) – kui valmis saab, siis on sellest selline siiber, et ei taha sellest enam midagi kuulda. Muusikat teha vabalt on mõnus. Mingi hetk peaks selle ka välja andma ja siis läheb asi tehniliseks. See tehnilisus on ilgelt tüütu. Natuke nagu väsitab ja tüütab ära. Muudkui miksi ja kuula ja paranda ja tegele ja tegele ja tegele. Nüüd on plaat valmis ja ei taha sest enam midagi kuulda. Minu jaoks juba ammu läbitud etapp. Seepärast on mõnikord hea teha ots lahti mingi täitsa uue teemaga, et hakkaks idanema mingi uus värskus. See pole tehniline tegemine, vaid uus algus. Selline kõige huvitavam ja mõnusam osa, et ei tea veel täpselt, kuhu see läheb ja mis sest saab. Nii palju võin öelda, et täiesti teine suund võrreldes viimase albumiga. Aga eks paistab, albumi eesmärki ma veel ei sea. Kindlasti ei anna uut täispikka välja varem kui paari aasta pärast. Võib-olla ei teegi täispikka, kes teab. Insipiratsiooniga pole siiani probleeme olnud, elu on piisavalt kirev ja annab mõtteid küll, mida lugudeks vormida. Puhkust anda? Ma kuidagi puhkan töö käigus. Mulle meeldib kohutavalt muusikat teha ja see ongi puhkus. Kui selle tehnilise kammajjaa üle elan, siis on kõik hästi.
Su uue albumi pealkiri on „Direktor“. Kas see on veidi irooniaga pandud pealkiri, et meie edukultust ülistavas ühiskonnas peabki 40ndates eluaastates olema vähemalt direktori positsioonis?
See kõlas kuidagi eneseirooniliselt küll, sellepärast meeldiski. Sõna, mis enese iseloomustamiseks tundub nagu kõige valem, aga ometi ma täna seda olen. Direktor. Ma ei oska öelda, kas nüüd peab olema ühiskonnas 40ndateks direktor, aga minuga on kuidagi nii tahes-tahtmata läinud. Ei saa öelda, et ma ei naudi seda positsiooni, aga siiski on selles ka midagi totrat ja samas ka huvitavat, et asjad on kuidagi ise nii läinud. Ma olen lihtsalt täiega teinud, mida mulle meeldib teha. Samas, ma olen suht laps ja siuke mittetäiskasvanuliku mõttemaailmaga. Emo. Selles mõttes, mäng selle habemevahu, serious pilgu ja sõnaga „direktor“ valmistab mulle omale natuke nalja. Hea direktor küll. Selles sõnas on ka retrokõlksu. Mulle meeldib nõukaaegne direktorikabineti fiiling – naksuv parkett, kõrgläikeline mööbel, suur laud; kapp, millel vimplid, mingi Lenini büst, spetsiifiline lõhn, tuhatoos ja punane telefon, millel ainult üks nupp. Suht fetiš. Direktor. Vat need olid direktorid, mitte mingid minusugused n-ö aart dairektorid, kes kusagil konutavad oma mäkkide taga ja kiibitsevad mingit logo suuremaks ja väiksemaks. Veider sõna, Direktor, meeldib.
Sul selle valemi järgi ju ka hästi läinud. Kunagisest Tartu Kunstikooli pungist on saanud edukas reklaamiettevõtja. Samas, kuulates uue albumi lüürikat on tunda teemasid, mis puudutavad keskeakriisi. Tunned, et see sul käes või on selleni tükk maad aega? Äkki pääsed?
No päris punk ma pole kunagi olnud, ei hakka ennast nende loorberitega ehtima. Pungid teevad mu kadedaks. Ma tahaks ka nii osata. Aga ma ei ole tegelikult. Võib-olla ajus. Aga keskeakriis? Huvitav, milles see kuuldub? Huvitav, miks keskeast räägitakse alati kriisi võtmes? Kriis on ikkagi nagu kriis. Ma ei tunneta kriisi. Miks pole olemas seda perioodi kuidagi haipivat sõna, mis iseloomustaks kuidagi, et oled nagu õnne tipul või nii? See on ju parim, kuhu saab jõuda. Et oled õnnelik nagu väike notsu. Et imestad iga päev, millega sind on õnnistatud. Et imetled kõrvalt seda, mida enamus kutsub halliks olemaks aga sulle tundub, et peab selle eest tänulik olema, sest see on lõbus. Naljakas. See ongi elu. Miks kriis? Ma olen õnnelik nagu debiilse näoga eesel sünnipäevapostkaardil. Ma siis vist pääsen?
Su eelmise albumi sõnad olid inglise keeles, nüüd oled jälle eestikeelsete lugude juurde tagasi pöördunud. Kas see on puhas juhus või käivad sul tujud hooti, et mõned lood kõlaksid eesti keeles paremini, teised jällegi inglise keeles?
Lood tulevad, kuidas juhtub. Aga viimaste albumitega võtsin natuke teadlikumalt selle suuna, et teen ühe inglisekeelse ja siis jälle eestikeelse kauamängiva. Mõni teises keeles lugu lipsab ikka peale, kui tundub, et täispikale võiks sobida. Nii ka seekord, üks inkakeelne. Aga muidu jah, see tuleb täitsa, kuidas juhtub. Ega ma pole teab mis inglise keele fill ja hääldamisguru, aga inglise keeles laulda on pagana mõnus. Sellest ennegi räägitud. Eesti keeles saab jällegi teisiti ehitada. Hea, kui on võimalik nii ja naa.
Žanriliselt on „Direktor“ jällegi väga mitmekesine, on kuulda nii hip-hopi, d’n’b kui ka indie mõjusid. Kas sa teadlikult ei taha end ühe stiiliga piirata? Ühes stiilis jääks mänguruumi liiga väheks?
Eklektika on minu keskmine nimi ja keskmine sõrm. Selles nii head kui halba. Ma ei taha ennast korrata. Ma ei oska teha ühte lugu 12 korda järjest. Seetõttu kujuneb nii, et järgmine valmiv lugu tahab olla midagi muud kui eelmine. Ja nii ta läheb. Kokku saab paras kirju asi, millel siiski vist on mingi ühine nimetaja. Kuulajad ja kriitikud on selle vähemalt leidnud. Ma ise olengi loomult hästi eklektiline, teen kõike läbisegi. Näiteks, söömist alustan tihti magusast hoopis. Selline ma lihtsalt olen ja kui see muusikas ka kiirgab, siis kuidagi loomulik. Keeruline on lugude ritta panemine tervikuks ja veel keerulisem on singlite valik, sest need ei väljenda tervikut. Samas on jällegi valikut. Teen nii nagu tuleb.
Kui ma ei eksi, siis lugusid kirjutad sa ju täiesti üksi. Kas sa vahel n-ö bändi õhkkonnast puudust ei tunne või on selleks teised projektid?
Jah, lugusid kirjutan täitsa üksi. See on mingis mõttes ka sundvise. Mul pole sellist aega full bändi kokku kutsumiseks, et albumit salvestada. Seepärast kirjutan-fantaseerin kõik lood üksi valmis ja siis bändi abiga taaselustan need lood laividel või stuudios. Eelmine album oli tehtud bändiga stuudios. Uus album taaskord kodusalvestus ja täiselektroonika. Mulle meeldib nii ja naa. Bändiga stuudios on väga šeff vegeteerida. Samas meeldib, et mul on võimalus, minna X-hetkel kohe arvuti taha ja hakata lugu tegema. Selle asemel, et ajada mehi mööda linna taga ja panna paika mingeid ajaplaane, et kõik kokku saada. Iga bändimees teab, kui keeruline see on ja mis aeg sinna kulub. Olen saanud elus kõike teha ja proovida ja teen seda ka edaspidi.
Mis seis HU?-ga üldse on? Kas praegu lihtsalt pausil või on kõik nii hõivatud, et raske on kokku tulla ja uut muusikat kirjutada?
Kõik küsivad, mis HU?ga juhtunud ja miks me laiali oleme läinud vms. HU? on täiesti elujõuline. Teeme vaikselt uut albumit, uusi lugusid ja varsti anname neid ka kuulda. Kuidagi on ülelüldine muusika üleküllus loonud inimestes tunde, et kui aastakese hoiad kõrvale, oled nagu surnud ja lõplikult kadunud. Mingis mõttes on muidugi raske leida aega, et teha bändi. Bert ja Hannaliisa ja teised bändiliikmed elavad ka teist elu ja teiste projektidega, aga siiski leiame selles HU? asjas ikka nii palju elujõudu, et teeme edasi. Meil on suhteliselt suur fännibaas ja nõudlus täiesti olemas, et me peame olema ja tegema.
Ma pole ammu su kontserdile sattunud. Kas sa plaadiesitlus live’l keskendud ainult uuele albumile või on plaanis lugusid ka eelmistelt plaatidelt? „Touch’i“ ja „Nights by open windows’i“ lood jäävad vist pigem minevikku?
Ikka uuemat ja vanemat. Ilma teatud lugudeta ei saa ja ei lasta minema. Sel reedel pooled lood uuelt albumilt ja pooled vanemad. „Touch’i“ pealt ei tee, aga „Nights’i“ pealt küll.
Räägi kontserdist ka. Millega publikut reedel üllatad?
Ei kujuta ette, milles võiks üllatus seisneda. Kindlasti on lahe koht. Popidiot ja DJ-d on kindlasti ägedad ja ma katsun ka tasemel esineda. Astun üles suht harva, aastas mitte rohkem kui 3-4 korda ja proovin nii, et need korrad oleks siis ägedad. Mis siin muud ikka pungestada. Loodetavasti uus materjal meeldib inimestele ka peale mu enda. Omal tegelt ammu siiber juba. 🙂
Traditsioonilised küsimused ka: mida sa viimasel ajal väga palju kuulanud oled?
Mootorratta häält läbi kiivri. Lihtsalt elajalikus koguses.
Mis on su lemmik seitsmes rada?
Morrissey – "I Am Hated For Loving" (Vauxhall and I).