Pühapäeva õhtuks kogunes Rock Cafesse, The Orbi kontserdile, sümboolne kamp vanemaid ja nooremaid inimesi. Alustuseks tegi muusikat kärsitutele varajastele Joel Tammik. Muhedalt oma laptopi ja süntesaatori taga glitch-fieldrecording-ambienti sättides, tundus see väga mõnus pühapäeva õhtusse.
Tasapisi kogunes saali rohkem inimesi ja varsti oligi põhibänd laval. Soliidses eas härrad hakkasid oma ambient-house-techno‘t mängima, kuid esimesed lood tundusid kahjuks väga mannetud. Heli oli vaikne ja lood algasid ja lõppesid kuidagi õnnetult. Samas oli näha, et laval oli neil vähemalt kaks korda lõbusam kui pooltel saalis viibijatel. Mingil hetkel silmasin Raul Velbaumi lava lähistel liikumas ja miskipärast lootsin, et ta karjuks midagi ja ehmataks korra bändi ja kuulajaid, kuid viisakas Raul kadus eemale. Olukord siiski paranes ja peale paarikümmet minutit on heli valjemaks keeratud ja lood hoogsamad ning nende vahel ei tekkinud enam pause. Publik nõksutas ka vaikselt kehi, mõned filmisid agaralt, aga ei kuulnud ei aplausi ega karjeid. Nii jäigi tunne, et lava peal on hoopis mingi parem pidu ja reede, mitte pühapäevaõhtune kaamos.