Intervjueerisin Judas Priesti Rob Halfordi ja Glenn Tiptonit kümme aastat tagasi, 2005. aastal, nende eelmise Eesti-visiidi aegu. Isegi aeg oli sama. Priesti kontsert oli 1. detsembril ja ma mäletan vestlust Tony Blairi teemadel, kes oli samal ajal Tallinnas ühepäevasel visiidil. Mäletan ka, et nad kiirustasid mind küsimustega takka, kuigi aeg ei olnud väga piiratud. Eks sellest võis välja lugeda teatud rabedust ja ilmselt ei olnud nad tol hetkel ka ise oma staatuses päris lõpuni kindlad – 2005 tähistas ju comeback-plaati koos legendaarse laulja Rob Halfordiga, kes oli bändist vahepeal 11 aastat eemal olnud (1992-2003). Toonasele plaadile “Angel of Retribution” on tänaseks lisandunud veel kaks albumit ja kuigi nende loominguline kaar ei küüni ehk mõne teise hevisauruse kõrgustesse, on need soliidsed teosed, mille üle ei pea riiulis häbi tundma. Seekord, 10 aastat hiljem, on mul toru otsas hoopis teistsugune, selgelt enesekindlam Halford. Seekord pean hoopis mina teda tagant kiirustama, et lõpetame mõttevahetuse ja hakkame asjaga peale.
Kuidas elu tundub?
Kõik on korras. Valmistun siin kohvrit pakkima, et taas lennukile asuda ja Priesti-masinale hääled sisse lüüa.
Inimesed räägivad teie kontserdist siin üsna palju, nii et ilmselt võetakse teid hästi vastu.
See on suurepärane! Üritasin siin meenutada, kui palju aastaid sellest möödas on, kui me Eestis olime. Üsna tükk aega tagasi, mulle tundub.
Kümme aastat.
Uskumatu!
Kui vaadata teie viimaste albumite nimesid – “Angel of Retribution”, “Nostradamus”, “Redeemer of Souls” – siis tunduvad need edasi andvat teatud pööret müstika poole. Kas olete sellega nõus?
See võib niimoodi paista küll. Kuigi ma pigem arvan, et see on kokkusattumus. Kõik need plaadid ja nende nimed on meile endile väga olulised. Eriti “Nostradamuse” aeg oli bändi karjääris unikaalne, kui püüdsime muusikaga teha midagi sellist, mida me varem ei olnud proovinud. Ja loomulikult, see rääkis ju Nostradamuse-nimelisest prohvetist, kes ennustas tulevikku oma müstilisel viisil. Ma mõistan, millele sa tahad viidata, aga eks Priesti mõni klassikaline periood võiks ka siia alla sobida. Kui ma mõtlen plaatidest nagu näiteks “Sad Wings of Destiny” (1976), siis võiks ka seal näha teatud sarnasust teemas. Ka “Angel of Retribution” oli muidugi märkimisväärne album, sest see markeeris mu naasmist Judas Priesti ja selle plaadiga oli nii, et me ilmselt üritasime kuvada teatud sihikindlust, eesmärgipärasust selle plaadi nimega. “Kättemaksuingel”. Seal oli seos “Sad Wings of Destinyga” nagu ka meie viimasel plaadil “Redeemer of Souls”, mille kaas on tegelikult sellest vanast albumist inspireeritud.
Metalis on alati teatud elemente, millel on olnud seoseid fantaasiamaailmaga ja mida võiks interpreteerida müstilistena. Eriti mõned lood “Redeemer of Soulsil”, esimene, mis mul pähe tuleb … näed, ei tulegi praegu nimi meelde. See, kus minnakse Egiptusesse, shifting sands … “The Secrets of the Dead”! Sellised teemad annavad palju materjali sõnade kirjutamiseks, mis on Priestis minu töö. Et anda loole vajalik tekstuur ja atmosfäär.
Pariisi terrorisündmustest on möödas vaid loetud päevad. “Redeemer of Souls” tundub kuvavat sarnast meeleolu meie päevade lõpust siin maailmas. Valitseb umbes samasugune õhustik nagu 1999. aastal, enne aastatuhande vahetust. Kuidas see kõik teid mõjutab?
Me olime loomulikult kohutavas šokis nagu ilmselt kõik inimesed siin planeedil. Eriti, kuna osa Pariisi rünnakutest oli suunatud metal-kogukonna vastu. Inimesed läksid lihtsalt õhtuks välja kontserdile, et veidi muusikat nautida ja tulemuseks selline traagiline ja mõttetu elude raiskamine. Teisalt tuleks aga ka arvesse võtta muusika tohutut ravitsemisjõudu. Esimene asi, mida ma nägin Pariisis toimumas, oli see, kui muusikud läksid tänavale ja mängisid klaverit ja viiulit. (Davide Martello mängis tiibklaverit Bataclani klubi ees järgmisel päeva peale rünnakut – T.P.). Kui vaadata neid jubedaid tragöödiaid maailmas, olgu siis terrori või sõdade põhjustatud, on muusika ikkagi paranemise keskmes. Muusikal on toetaja ja julgustaja roll. See sisendab usku ja tugevdab kogukonda. Muusikuna näen muusika rolli ka nüüd väga olulisena, et inspireerida inimesi tegema elus konstruktiivseid, positiivseid asju.
Me ei suuda veel tänini toimunut päriselt mõista, sest selline tegu tundub täiesti … naeruväärne.
“Redeemer of Souls” on oluline plaat ka selle poolest, et see on esimene, kus ei osale üks teie asutajaliige, kitarrist K.K. Downing (lahkus bändist 2011). Teil on tema asemel uus kitarrist Richie Faulkner. Kuidas see muutus on teile mõjunud?
Tahaksin öelda, et see on ikkagi sama bänd, ja ei tahaks siinkohal vähendada Richie väga olulist panust bändi. Me vist üritasime ka “Redeemer of Soulsiga” taas tugevdada kõige seda, mida me armastame Judas Priesti, selle bändi juures, mis on juba aastakümneid tegutsenud. Võtta kokku kõik need elemendid eelnevatelt albumitelt, millest me osalt juba ka rääkisime. Richie ühines bändiga Priesti-fännina ja lisas oma kitarrimänguoskuse juba tuttavatele dimensioonidele meie loomingus. Aga uue mehena on tal ilmselt umbes sama olukord, kui siis, kui tuuakse uus mängija jalkameeskonda. Mäng on sama, kogemus ka, aga esitus ja tulemus võib olla veidi erinev. Richie panus bändi on üsna eriline ja “Redeemeri” tegemine oli väga hea kogemus. Ei suuda ära oodata, kuna me lookirjutamistiimina taas maha istume.
Richie on “Redeemer of Soulsil” kaasautorina kirjas lausa iga loo juures.
Jah, me tahtsime olla kindlad, et seda märgataks. Et ta pole lihtsalt üüritud lavamuusik. Mõnikord kutsutakse muusikuid hired gun’ideks (palgasõduriteks), ma küll ei tea, miks. Me tahtsime anda signaali, et Richie on Judas Priesti püsiliige ja tema roll bändis on tugev ja kindel.
Kui vaadata Judas Priesti kümmet viimast aastat, siis tundute te just praegu olevat sellised … heas vormis ja enesekindlad. On teil olnud ka mõni eriti keeruline periood selle bändi ajaloos?
Ma arvan, et meil on väga vedanud. Meil on olnud hea karjäär. Me pole küll alati seilanud rahulikes vetes, see olekski liiga lihtne. Ma arvan, et miski ei peaks elus olema liiga lihtne. Alati peab asjade otsa komistama ja neid ümber lükkama ja neid taas üles korjama; nii suhetes iseenda, perekonnaliikmete kui sõpradega. Elu pole mingi kerge teekond, ja ei saagi selleks kunagi, hoolimata inimese päritolust, elukutsest või ümber toimuvatest sündmustest.
Enesekindlus on aga väga oluline voorus. Enesekindlad inimesed suudavad korda saata häid asju. Kui sa oled passiivne … umbes nagu paavst Franciscus on passiivne … See mees on minu silmis tõeline tugevuse kehastus. Ta on enesekindel, aga mitte selle kõige juures kuidagi brutaalne või agressiivne. See on päris huvitav, kuidas näidata enesekindlust nii, et see ei muutuks kellelegi lämmatavaks. Enesekindlana on võimalik konstruktiivsena korda saata nii mõndagi. Minu meelest on sarnane muutus leidnud aset ka Judas Priestiga aja jooksul. Sul peab olema usku endasse ja oma võimetesse muusiku ja loovisikuna. Seda jagades ehk kandub see üle ka teistele. Metalis ei ole võimalik kergelt astuda. Pead panema oma hevisaapad jalga ja jätma jälje.
Kas te arvate, et oleksite endiselt siin ja praegu Judas Priesti koosseisus, kui te poleks võtnud bändist kümneaastast vaheaega?
Ma ei tea, eks see on pigem selline hüpoteetiline küsimus, aga ütleksin küll, et praegu tähendab Priest minu elus rohkem kui kunagi varem. Ma tunnen seda laval ja oma bändiliikmeid vaadates.
Lugesin kuskilt, et teil oli aastaid tagasi mingi mõte anda välja black metal plaat. Mis sellest ideest sai?
Jaa! Mulle väga meeldiks seda teha. Ma olen lihtsalt uudishimulik selles osas, millega ma võiksin hakkama saada. Minu sõbrad selles maailmas – Dani Cradle of Filthist, Ihsahn Emperorist, Cannibal Corpse’i tüübid, sõbrad Immortalist – nende muusika tõmbab mind tõeliselt ligi. Selles ekstreemmuusikas on mingi vaib, millesse võib päris ära kaduda.
Kas te mõtlete agressiivsust?
Minu meelest ei ole see muusika eriti agressiivne. Kuulamise ajal rahustab see mind pigem maha. Kõlab veidralt. See lihtsalt puudutab teatud närvi ja on kogemusena mingis mõttes transtsendentaalne. See ei aja mind vihaseks või vägivaldseks ega midagi sellist. Tunnen mingit puhast ühenduspunkti selle muusikaga. Ma ei tea, miks – veider, aga ma armastan seda. Ilmselt on ka sul oma bucket list elus tegemata asjadest, nagu meil kõigil. See on kindlasti minu listis. Tahaksin sellesse vette pista oma jala … varba, metallist küünega varba. Kasvõi ainult üheks looks.
Kas see tähendab, et jälgite uut metal-muusikat ja seda, mis seal toimub?
Ma püüan. Toimub nii palju asju, et on keeruline teada, mis on mis. See on ilmselt kurja interneti üks headest külgedest: kõige selle muusikaga on võimalik tutvuda. Kõigel sellel on väärtus, aga lihtne on pead kaotada.
Hea kuulda, et see teile endiselt huvi pakub.
Jaa, ma olen lihtsalt uudishimulik kogu selle muusika vastu ja ma arvan, et see on muusikuna täiesti loomulik. Tuleb hoida pea lahtisena ja püüda ka üle piiride minnes kombata muud muusikat ja leida midagi, mida väärtustada ja mis võiks sind ka inspireerida.
Mul on nüüd üks Rada7 standardküsimus. Mis on teie lemmik “Rada7”?
Mis mõttes? Et nagu seitsmes lugu plaadil? Ma olen endiselt täiesti võlutud viimasest Black Sabbahti plaadist. Mul pole seda endaga kaasas ja ma ei saa järgi vaadata, milline oli seitsmes lugu, aga ma armastan absoluutselt igat lugu sellel plaadil nii, et see oleks minu pakkumine!
Black Sabbath – “13”, seitsmes lugu: “Damaged Soul”