Järjena eelmisele artiklile avaldame nüüd kolm intervjuud Pärnu ja Viljandi kultuurikohtade veduritega. Saatus justkui kummardaks selle müstilise numbri ees ning ka seekord otsustas üks programmijuht (klubi Fookuse esindaja) vastamisest loobuda. Mis seal ikka – lähme siis kaasa ettemääratusega ja avaldame ühe vestluse Pärnust ning teised kaks Viljandist.

Lugemisel tasuks ehk silmas pidada elanike arvu Viljandis (u 17400) ja Pärnus (u 44000) ja võib-olla haugata peale isegi tükike Niineste lühikirjutisest „Ideaalid ja reaalpoliitika“ ning mõelda või tulevikus uurida „kui paljud Tallinna-välised kultuurisündmused või skened seisavad püsti ühe-kahe kohaliku aktivisti najal […] kui palju on mõnes maapiirkonnas kitsama suunitlusega kriitilist massi, kelle huvi muudab sündmused korraldajatele emotsionaalselt ja majanduslikult tasuvaks, nii et tagatud on järjepidevus.“ Siinne artikkel kahjuks nendele ammendavalt vastata ei suuda, võibolla ainult katsub nende küsimuste poole veidi kätt sirutada.

Aga tulles tagasi siinse artikli metodoloogia juurde, siis kõigil küsitletutel oli taas võimalik vestelda silmast silma. Pakkumisest haarasid kinni Pärimusmuusika Aida ning kontserdikoha Korter13 esindajad. Regulaarselt kontserte korraldava kohviku Fellini perenaine otsustas läkitada vastused kirja teel.

Pärimusmuusika Ait väljast
Viljandi Pärimusmuusika Ait
Küsimustele vastas Pärimusmuusika keskuse produtsent Jaan Jaago.

Mis asi on Pärimusmuusika Ait? Kuidas sa seda iseloomustaksid?
Pärimusmuusika Ait tähendab inimesiti erinevaid asju. Minu jaoks on see töökoht. Või täpsemalt, ma töötan Pärimusmuusika Keskuses, mis asub siin ruumides. Ja meie eesmärgiks on edendada Eesti pärimusmuusikat. Selle jaoks korraldame kursuseid, kontserte jne. Väljastpoolt inimestele on see aga kontserdi- ja kohtumispaik.

Kuidas kujuneb välja teie programm?
See kujuneb minu ja Pärimusmuusika Keskuse programminõukogu koostöös. Tegutseme mitmel suunal: soovime, et erinevail huvigruppidel oleks midagi kuulata, näha või teha.

Meil on palju alaseeriaid. Üheks neist on eelkõige väikeste lastega peredele mõeldud "Perehommik Annikaga". Eakamate jaoks seevastu on päevaste kohtumiste formaat, mille tarbeks kutsume kokku eri pärimus- kui ka teistes žanrites tegevaid muusikuid. See on pooleldi kontsert ja pooleldi intervjuu.

Aga väga palju on ka üksikkontserte ja nende puhul me lähtume ikkagi sellest, mida peame vajalikuks rahvale näidata ja kuulata anda. Pärimusmuusika on siiski väga lai valdkond – nii oma traditsioonilistes nüanssides kui ka tänapäevases kontekstis. Näiteks jaanuari lõpus toimub siin „Hiiu kandle talvetrall“, kuhu koguneb terve posu Hiiu kandle mängijaid, kes esinevad koos orkestrina. Niisiis vahel seame fookuse ühele kindlale pillile, elemendile või piirkonnale. Aga siin võib kuulda ka tänapäeva stiilidega sulandatud omaloomingulist pärimusmuusikat, näiteks Maarja Nuudilt või Trad.Attackilt.

Kas kuskile võib tõmmata ka pärimusmuusika puhul piiri? Kas näiteks Metsatöll on mänginud Pärimusmuusika Aidas või juulikuisel festivalil?
Metsatöll on Pärimusmuusika Aidas mänginud küll, aga festivalil vist mitte. Kuna see on juba võrdlemisi raskem muusika, siis on tihti keeruline leida konteksti, kuhu Metsatöll sobituda võiks.

Iseenesest küsimus, kust võiks joosta pärimusmuusika piir, on väga huvitav. Meil ei ole salajast joonlauda, millega mõõdaksime, kas mõne bändi loomingus on 16% või 17% pärimusmuusikat, ja siis otsustaksime, kas võtame kuulatava kollektiivi kavva või mitte. Me lähtume paljuski oma sisetundest: kõik ei pea olema täielikult autentne regilaul vms. Muusika võib lihtsalt olla neist lauludest inspireeritud või vahel annab ka eheda emotsiooni edasi see, kui koosseisu kuulub mõni pärimuspill. Näiteks Mari Kalkun tegeleb praegu valdavalt omaloominguga, kuid vaieldamatult on ta pärimusmuusika artist. Asi peab lihtsalt meie endi jaoks olema kuidagi põhjendatud ja sobituma üleüldisesse konteksti.

Kas võib tekkida ka selline konflikt, et sa sooviksid mingisugust esinejat kutsuda, kuid kardad, et see ei sobiks kuidagi majavaimuga?
See on üks minu töö osa: kui ma midagi väga tahan, siis pean oskama seda maha müüa ka oma kolleegidele ja külastajatele. Aga üldiselt selliseid vastuolusid on väga vähe. Programminõukogu töö ei näe välja nii, et olen üksi pimedas ruumis lambivalgel, mustades ülikondades inimesed istuvad ümberringi ning näitavad pöidlaga kas üles- või allapoole. Kogu siinne töötajaskond on äärmiselt tore ja me saame suurepäraselt läbi. Toimub pidev konstruktiivne arutelu, kas ja miks mingi asi sobib või ei sobi. Kui mõnele ideele isegi vesi peale tõmmatakse, siis suudetakse seda ka hästi ja loogiliselt põhjendada.

Kas rendite vahepeal pinda välja ka täiesti teistsuguste sündmuste jaoks?
Ikka. Sellega tegeleb meie maja administraator, kelle tööalasse kuulub teiste inimestega suhtlemine ja ürituste majja toomine. Maja on väga suur ja ilus – patt oleks lasta sellel tühjalt seista.

Palju on protsentuaalselt rendisündmusi ja palju teie endi korraldatud ettevõtmisi?
Seda on raske öelda, teeme praegu veel lõppeva aasta kohta statistikat. Näiteks jõuluajal on rentimiste osas üldjuhul tempo muust ajast täiesti erinev. Üldiselt on väga populaarseks saanud monoetendused, siin toimub palju jazzkontserte ja muidugi igasuguseid jõulutuure. Ise korraldame vähemalt ühe pärimusmuusika sündmuse nädalas.

Kas saate lisaks toetust ka riigilt ja/või omavalitsuselt?
Meid toetavad paljud. Konkreetselt maja jaoks oleme saanud tuge nii linnalt kui ka riigilt. Programmi jaoks peame taotlema aga eraldi raha peamiselt Kultuurkapitalilt ning Hasartmängumaksu Nõukogult, kuid ka mujalt. Meie võimekus programmi korraldada sõltub toetuste mahust.

Kuidas iseloomustaksid lõppevat aastat Pärimusmuusika Aidas?
Minu jaoks on see olnud väga tore aasta. Tulin algselt siia tööle teisele ametipostile ning abistasin eelmist produtsenti Jalmar Vabarnat. Aga ta otsustas, et hakkab tegevmuusikuks. On väga põnev olnud alguses n-ö kartuleid koorida ja siis näha järjest rohkem seda köögipoolt ja lõpuks ise kokaks hakata.

Viimasel ajal on hakanud mulle huvi pakkuma uue initsieerimine. See ehk ongi olnud kõige rahuldust pakkuvam. Alati ei olegi peamiseks, palju rahvast mõnel sündmusel käib, vaid pigem see, mis pärast edasi saab.

Sügiseti toimub meil Lõikuspeo festival, mis on mõtteline jätk suvisele Pärimusmuusika festivalile. Seal siis esinevadki tihtipeale suvisel sündmusel silma jäänud artistid. Seekord oli seal väga palju uut tüüpi produktsiooni, alates sellest, et Silver Sepp mängis Aida pillil. Ta on tuntud, nagu ta ise ennast oma kodulehel nimetab, trubaduur-fantasist. Lõikuspeo kontekstis mõtlesimegi, et anname talle kätte selle maja kui instrumendi. Kontserdi alguses oli publik siinse kohviku terrassil, Silver ronis korstna otsa ja tagus katuseplekile ning pani ka teised kaasa laulma ja taguma. Siis tulid nad siia kohvikusse, eelnevalt olid siia üles pandud mikrofonid ja looper’id, Silver kilistas klaase ning pani need helid loop’ima. Lõpuks lükkas Silver tuletõrjesignaali tööle, millest sai ka siis nagu majapilli üks osa.

Suvel käis aga meie festivalil suurepärane ameerika viiuldaja Casey Driessen, kes on looper’i-kunn. Mees, kes oli üksi laval, aga küttis, nagu oleks tal terve Snarky Puppy selja taga. See oli võimas, kuidas ta suutis iseennast käivitada. Me leidsime, et võiks talle pakkuda koostööd Eeva Talsiga. Niisiis suvel tutvustasime neid üksteisele. Septembrikuus lendas Eeva Valenciasse, kus Casey praegu elab ja töötab. Seal nad mängisid nädal aega koos (Casey õpetas Eeva Talsile bluegrassi, Eeva Caseyle aga labajalga) ja lõid uut muusikat, mida esitlesid Lõikuspeo festivalil.

Kuidas sulle meeldis?
Väga meeldis. Nende vahel tekkinud keemia oli käegakatsutav. Veebruaris plaanivad nad koos plaadi salvestada. See ongi vist parim, mis juhtuda saab, et oleme aidanud anda majaga impulsi uue ja laheda muusika sünniks.

Kas nimetaksid seda sündmust möödunud aasta hingekosutavaimaks?
See oli võimas, kuid minu jaoks oli tegelikult hingekosutavaimaks Seto Folgil üles astunud Gruusiast pärit Iberi koor. Sellel sügisel oli mul võimalus kuulda neid ka Budapestis Womexi festivalil. Kolmteist meest laval.

Igatahes, läksin neid Seto Folgil pahaaimamatult vaatama, istusin seal ja kuulasin ning üks hetk tõusin enne lõppu püsti ja kõndisin minema. Mitte seepärast, et halb oleks olnud – vastupidi, nende esinemine oli lihtsalt nii hea ja ma kuidagi täitusin selle muusika ilust. Selles oli midagi igavikulist. Mind valdas taoline meeleolu, et kui nüüd maailm otsa lõppeks, siis poleks hullu. Ma tahaksin neid kindlasti ka siia majja tuua ja seda teistega jagada.

Kui sellist muusikat segataks millegi eestipärasega, siis kas see võiks kergesti oma võlu kaotada?
Ma arvan, jah, et nende võlu peitus traditsioonilise lavale toomises, kaotamata sealjuures algimpulssi. Pärimusmuusika ongi ju vanal ajal mängitud lood, mille esitamisel oli kindel eesmärk: töö kiiremaks laabumiseks või pulmas tantsu saateks. Tänapäeval on see muutunud pigem kontserdisaalide muusikaks. Mis ei tähenda muidugi, et inimesed ei tantsiks. Lavalise esitusega kaasneb lihtsalt suuresti popkultuuri külg: valgus sähvib, kõva müdin jne. Mitte, et selles midagi valesti oleks, aga see ei ole ehe ja algne traditsiooniline külg.

Mõned sõbrad, kes käisid viis või kuus aastat tagasi Gruusias, rääkisid ka sealseist meeste pidudest lähemalt: hommikul kohe oli pidulaud kaetud, karahvinid veini täis. Oli üks suur sööming ja elu pühitsemine. Veinijoomise ajal oli lauas tamada, kes paslikul ajal, mis oli päris tihti, tõusis püsti ja rääkis, mille terviseks mehed võtavad. Iga kõne olevat olnud südantlõhestav, emotsioonidest nõretav. Täiskasvanud mehed, pisarad pidevalt helgivad silmis ja emotsioonid pulbitsevad üle ääre. Ja see, kuidas nad laulavad… nii teevad nad seda ka laval. Vähemalt emotsioon on selline.

Hüppan statistika nimel tagasi hästi maiste küsimuste juurde: milline oli aasta kõige ebameeldivaim klient? Mitte nimi, vaid kirjeldus.
Keeruline küsimus. Iga kontserdisaali ebameeldivaim klient on ehk selline, kes tuleb kohale ja on nagu vale mees või naine, valel ajal, vales kohas. Tuleb siia kontserdi kuulamise asemel tegema hoopis midagi muud: töönädala halba laengut alkoholiga maandama vms.

Kellegi tagant reast kostuv jutt ja valjuhäälne kommentaar kontserdile rikuvad õhtu ära nii esineja kui ka pileti ostnud inimeste jaoks, kes tahaksid rahulikult kuulata, aga peavad selle asemel taluma neid ebameeldivusi. Aga õnneks on meil sääraste olukordade lahendamiseks väga tublid saaliteenindajad.

Millisel Eesti kollektiivil tasuks kõrva peal hoida? Kas mõni artist või bänd suutis sel aastal üllatada, avastasid midagi uut?
Äsja albumi välja andnud Lexsoul Dancemachine on väga huvitav kooslus. Mulle meeldib, kui bänd suudab kõik asjad põhjalikult läbi mõelda – või jätta vähemalt sellise mulje – alates oma kontsertidest kuni Facebooki postitusteni. Olen juba pikalt tahtnud nende kontserdile minna, pole siiski mahti saanud. Uusaastalubadus.

2015. aasta parim lugu.
Raske on kogu aasta lõikes sellist valida, aga võib-olla üks lähema aja suurimaid positiivseid üllatusi oli David Bowie „Black Star“. Olen salaja jazzisõber ja tema uus bänd selliste meestega nagu McCaslin, Giuliana ja eriti Monder (üks mu lemmikkitarriste) tegid sellise kõlapildiga palju rõõmu.

2015. aasta parim kontsert?
Juba eelpool mainitud Gruusia meeskoor Iberi Seto Folgil.

Tunnustamist vääriv heli- ja valgusmees.
Helimeestest vääriks esile tõstmist kindlasti Kaur Kenk. Valgusmeestest tooksin välja Kristjan Suitsu.

Milline oleks 2015. aasta unistuste bänd?
Kõik Eesti torupilli mängijad koos – vot seda tahaks kuulda!

Kohvik-restoran Fellin
Fellin
Küsimustele vastas kohviku Fellin perenaine Merit Berzin.

Kuidas kirjeldaksite Fellini? Mis asi see on?
Fellin on Eesti 25 parima restorani hulka arvatud Viljandi kohvik-restoran, kus pakutakse eestimaise hea toidu kõrvale ka head muusikat. Iga nädala teisipäeval toimub siin Viljandi Kultuuriakadeemia ja Jazzliidu koostöös Jazziklubi, igal reedel Kultuuriakadeemia Tudengiduo. Mõlemad on külastajatele tavaliselt tasuta. Paar korda kuus korraldame ka piletitega kontserte.

Mitu sündmust teil keskelt läbi nädalas toimus? Kas kõik oli ainult jazz või leidus ka rahvatantsu ja rocki?
Nädalas on 2-3 sündmust, põhiliselt mängitakse jazzi, Tudengiduo puhul vahel ka pärimusmuusikat.

Mis on programmi koostamisel tähtsaim? Kas saate lisaks ka mingil määral toetust omavalitsuselt ja/või riigilt?
Programmi koostamisel vaatame läbi esinejate sooviavaldused. Kui hakkab silma mõni huvitav ja tasemel muusik, oleme nõus tema kontserti korraldama. Toetust me kusagilt ei saa ja majanduslikult tulus see ei ole.

Milline sündmus oli finantsiliselt tulutoovaim ja milline laastavaim?
2015 oli meile edukas aasta – nii kultuuriliselt kui ka majanduslikult. Kurb on vaid see, et pidime lõpetama kaks aastat toimunud Luuleklubi, mis jõudis käia koos kaheksa korda ja mida külastas kokku seitse luuletajat. Majanduslikult olid need kõige kahjumlikumad.

Tulutoovaim ettevõtmine sel aastal oli Rahvusvahelistel Hansapäevadel üle Viljandi järve asuva Altona pop-up-restorani loomine. See oli tore elamus nii kohvikurahvale kui ka külalistele. Altonasse sai vaid paadiga, purjekaga või matkates ja see lisas ettevõtmisele erilise võlu.

Aasta kõige ebameeldivam klient (mitte nimi, vaid kirjeldus). Võib olla ka fiktiivne koondkuju.
Aasta ebameeldivaim klient oli tüüp, kes sõi leivakorvi ja suhkrutoosid tühjaks, räuskas ja ähvardas teenindajaid ja haises nii hullult, et veel järgmisel päeval pidi ruume õhutama. Nädal pärast tema lahkumist leidsime ta räpase ja haisva jope WC-kapist.

Millisel eesti kollektiivil tasuks kõrva peal hoida?
Epp Kõiv, Maarja Nuut.

Kas mõni artist või bänd suutis sel aastal üllatada, avastasite midagi uut?
Maarja Nuudi arengut on olnud huvitav jälgida, ta on tänaseks oma kontserdid ja pillimängu lihvinud täiusele väga lähedale.

Laura Arum-Lääts ja Kudres Lääts. Foto: Mikk Kirikal.
Korter 13
Korter13 sai alguse Tallinnas umbes viis aastat tagasi. 2013. aastal koliti aga Pärnusse, kus prooviruumist oli oluliselt suurem puudus. Pärnus tegutsemise ajal loodi ka Korter13 kultuurne veebiväljaanne helilaine.ee. 2015. aasta maikuus otsustasid tandemina tegutsenud asutajad suurendada vastutajate ringi ja ühiselt asuti endisesse Pärnu postimajja, kus prooviruumile lisandusid professionaalne helistuudio ja kontserdipaik. Vestlesin Erko Niidu ja Laura Junsoniga, kes olid parajasti Korter13 helistuudios Kali Briisi uut plaati salvestamas. Lisaks neile on Korter13 kollektiivi vedureiks veel Mikk Kirikal ja Korter13 asutajaliikmed Laura Arum-Lääts ning Kudres Lääts.

Mis asi on Korter13? Kuidas te seda iseloomustaksite?
Laura: Pärnu mitteametlik kultuurikeskus. Siin toimub palju erinäolisi sündmusi. Lisaks on meil siin stuudio, proovikas, veebiväljaanne helilaine.ee ja pildistamisvõimalused. Fotosuund on muidugi täielikult Laura ja Kudrese ajada.
Erko: Eesti keeles kõlab see kultuurimaja kuidagi halvasti, inglise keeles seevastu cultural center väga loogiliselt. Kultuurikorrus oleks võib-olla parem.

Kultuurikorrus kõlab tõesti päris hästi.
Erko: Kusjuures Kudres on mõelnud selle nime. Meil on seal all ka kirjas "Kultuurikorrus". Aga lisaks eelmainitule sooviksime siia tekitada ka plaadipoe. Luua õhustiku, mis valitseb Tallinnas Erinevate Tubade Klubis või Telliskivi Loomelinnakus üleüldiselt. Siin majas on veel palju ruume, praegu on nad küll hõivatud, aga ehk saab siin kuidagi enda tegevustega ka laieneda.

Kas olete oma tegevuseks saanud toetust ka omavalitsuselt ja/või riigilt?
Laura: Siiamaani ei ole üldse.
Erko: Siiamaani ei ole, aga uuel aastal tahame teha koostööd Jazzliiduga ja Kultuurkapital on selle jaoks meile veidi appi tulnud. Samade asjadega tegemiseks küsisime ka linnalt raha, et kutsuda siia niiöelda esimese kategooria asju. Ja siis abistas veidi ka linn.
Samas oleme senimaani oma tähelepanu suunanud peamiselt prooviruumile ja stuudiole, sest pidime uues kohas kõik uuesti üles ehitama ja lihtsalt ei jõua kõigega korraga tegeleda.

Kuidas kujuneb välja teie programm? Kas korraldate ise sündmusi või rendite pinda?
Erko: Enamasti me ikkagi rendime pinda. Kui keegi tahab tulla kontserti tegema, siis deal on protsendi alusel, nagu näiteks ka GenKlubis. Olles ise andnud elu jooksul üksjagu kontserte, usun, et konkreetset summat lubades ei pruugi artist viitsida ise sündmust promoda. Aga sellise kokkuleppe alusel on ka esinejal endal rohkem motivatsiooni mõelda mingeid mänge Facebookis, raadios vms. Aga enamasti oskavad ju muusikud endale ise kõige paremini tähelepanu tõmmata.

Kas teil oli sel aastal esindatud vaid jazz või leidus ka folki ja rahvatantsu?
Laura: Meil on üks rahvusvaheline etnoansambel siin käinud küll. Mis nende nimi oligi?
Erko: Jah, tänu Merike Paberitsile jõudis oktoobris siia Eesti Etno ringreis.
Laura: Siis on käinud siin siukest rokki. Või kuidas võiks seda PööLoy GLääNZi ja KÕU-d! stiililiselt liigitada?
Erko: Punk või rock vms.
Laura: Popmuusikat on olnud.
Erko: Ja jazzi. Põhimõtteliselt kõike, mis meile endile meeldib, seda kutsume. See kõlab ehk egoistlikult, aga mu mõte oleks, et külastajad võiksid siia tulla tihti eelteadmisteta, midagi enda jaoks uut kuulama. Et oleks mingisugune hea bränd või standard. Kõlab ehk liig suurelt, aga näiteks klubis Philly Joe’s see minu jaoks nii toimib: ma lähen vahel sinna, ei saa kindel olla, mis seal toimub, aga tean 99%, et saan hea elamuse osaliseks.

Aga kas programmi puhul ongi siis teie jaoks tähtsaim, et asi ka teile endile meeldib?
Laura: Isegi mitte seda. Kuna asukoht on uus ja Pärnus on millegipärast üldiselt raske rahvast kohale saada, siis oleme pigem jälginud ka, et bändil oleks siin enam-vähem mingisugune fännibaas olemas. Me ei ole ka selline kohvikoht, kuhu tuldaks niisama istuma. Rahvas tuleb, kuulab bändi ära ja läheb minema. Selle pärast on keeruline igasugu pakkumisi vastu võtta, sest me ise siiski ei tasusta kollektiive, vaid see tuleb otse piletitulust. Võid muidugi plakatid üles panna ja teha kõiksugu reklaami, aga mõnele sündmusele inimesed lihtsalt ei tule. Muidugi palju oleneb ka sellest, millised muud üritused parasjagu linnas toimuvad.
Erko: Pärnu on kuidagi selles mõttes üsna tough koht ka.
Laura: Siin ei oska alati ennustada.
Erko: Jah. Tegelikult oleme toonud siia Lätist ja Leedust tuttavaid bände ning teinud ühisvastutusel põhinevaid kokkuleppeid. Kui bänd on Euroopa tuuril, siis muidugi oleks neil hea meel, kui saalis oleks palju inimesi, aga nad on õnnelikud ka väiksema publiku üle, et saada midagi tuurikulude katteks, ööbida kuskil jne. Tahaks, et see koht ei paneks uksi kinni kellegi ees ja võiks selles osas olla veidi nagu Genialistide Klubi või Arhiiv Tartus.

Kuidas iseloomustaksite lõppevat aastat? Milline sündmus oli finantsiliselt tulutoovaim ja milline laastavaim?
Erko: Finantsiliselt tulutoovaim on üldiselt olnud ikkagi popmuusika. Laastavaimate kontsertide hulka kuulub peamiselt ikkagi nišimuusika (jazz, mingisugune pärimuskitarrist üksinda mängimas vms).
Laura: Ei ütlekski, et need kuidagi rahaliselt laastavaimad oleksid, vaid pigem moraalselt. Lihtsalt siis on piinlik, et ei ole neid inimesi, kes tuleksid sealt Sugarist läbi pargi siia. Või mõnest muust Pärnu ööklubist.

Milline kontsert on siin vaimselt hingekosutavaim olnud?
Laura: Ma ei tea. Ma olen kogu aeg pileteid müünud ja pole kunagi olnud võimalust saalis kuulata.
Erko: Mulle väga meeldis trio Porteleki-Tärn-Pärnoja. Üks härra läks kontserdi ajal minust mööda ja ütles: "Nii depressiivne. Kas Teil ei tekkinud enesetapumõtteid?" Aga kuidagi ei tekkinud ning minu arust oli see väga-väga ilus.

Milline oli selle aasta ebameeldivaim klient (mitte nimi, vaid kirjeldus)? Võib olla ka fiktiivne koondkuju.
Erko: Lihtsalt peamine on, et see koht oleks vaba igasugusest maneerlikkusest.

Teil on lisaks kontserdikohale siin ka stuudio. Võib-olla oskate nimetada lõppeva aasta põhjal, millisel eesti artistil tasuks kõrva peal hoida? Milline bänd on suutnud üllatada?
Laura: Frederik Küüts kindlasti. Praegu salvestame just ta albumit. Ta on suurepärane! Ja Kali Briisil võite ka muidugi silma ja kõrva peal hoida. Meil tuleb varsti plaat välja.
Erko: Üldiselt on kõik kontserdid ja salvestamissessioonid olnud väga positiivsed ja jätnud meile sellise hea tunde.

2015. aasta parim lugu?
Erko: Tahaks toetada Sander Möldrit ja nimetaksin Eesti parimaks looks seda pala, mille ta tegi saate "Kõlab hästi" jaoks. Go Sander!
Laura: Jarryd James "Do You Remember". See on väga hea lugu!
Erko: On küll.

Aasta 2015 meenutas suuresti aastat… Ja miks?
Laura: Millal me kooli lõpetasime? 2014? (Viljandi Kultuuriakadeemia – toim.)
Erko: 2013. aastal.
Laura: Ja mina 2014. aastal. Sellel õppeaastal pean hakkama jälle kooli lõpetama ja kirjutan oma magistritööd.
Erko: Pooleldi olen Lauraga nõus, aga teine pool minust tahabki jätta sinna need kolm punkti. Nii õpetlikku ja põnevat aastat polegi vist nagu varem olnudki.

Mis on plaanid ja ootused järgnevaks aastaks?
Erko: Et Pärnu inimesed tuleksid rohkem live-muusikat nautima.
Laura: Tahaksin kirjutada muusikat ja uut plaati salvestama hakata ja võtta rohkem aega enda jaoks.

Tunnustamist vääriv heli- ja valgusmees?
Erko: Tõenäoliselt ma ise. (naer)
Laura: Selles majas tõesti Erko, sest kedagi teist meil selle jaoks siit võtta ei ole.
Erko: Nali naljaks, aga maailma mastaabis tunnustaksin Kaur Kenki.
Laura: Kaur Kenk, jah, kindlasti.
Erko: Valgusmeestest tahaks support’ida Andres Tölpi.

2015. aasta unistuste bänd?
Laura: üheks inimeseks peaks kindlasti olema Ago Teppand. Ta on selline tulevikku vaatav mees. Siis mulle meeldiks, kui kitarri mängiks Andre Maaker.
Erko: See oleks päris cool.
Laura: Liisi Koikson võiks laulda.
Erko: Või Kõpper.
Laura: Raske valik.
Erko: Sander Mölder, Kõpper…
Laura: Kuigi Liisi oleks selles võtmes väga huvitav.
Erko: Jaa, miks mitte, ta on viimasel ajal huvitavat stuff’i ka teinud.
Laura: Tõnu Tubli trummidel.
Erko: Jah, Jalmar ja Sandra on unistuste bändis juba olnud.
Laura: Kes veel, bassimängija?
Erko: Marti Tärn ja trummidel võiks olla Kõpper oma pad’iga ja Sander Mölder.
Laura: Aga Tõnu?
Erko: Ahjaa.
Laura: Ta võiks mängida trombooni. Ta võib kõike mängida, isegi kellamängu.
Erko: Sander Mölder, Andres Kõpper, Tõnu Tubli, Ago Teppand, Andre Maaker ja Liisi Koikson.

Loe lisaks: Kultuurikohtade vedurid 2015 – 1 – Tartu, 28-12-2015, Roosipõld