Abandoned Elysium on metalbänd, kes, paljudele üllatuseks, pani üsna kindlameelselt kinni eelmise aasta Noortebändi võistluse. Erinevalt enamikest noorbändidest ja ka paljudest Eesti teada-tuntud muusikalistest kollektiividest, hiilgavad nad suurepärase lavaolekuga, milles on tunda veendumust ja väga head omavahelist klappi. 1. aprillil on see noor progressive-metal bänd avaesinejaks Tallinn Music Weeki Rada7.ee esitluskontserdil klubis Sinilind. Juba täna, 11. märtsil, võistlevad nad aga Wacken Metal Battle’i poolfinaalis, klubis Rockstar’s.
Foto: Tanel Laidna
Teiega vist seni ei olegi ilmunud põhjalikumat intervjuud, rääkige palun alustuseks lahti oma taust – kes te olete, kas omate näiteks muusikalist haridust, kas olete olnud enne muudes bändides (paluks mitte maha vaikida põhikoolis tehtud punkbände), millised on eeskujud ja lemmikbändid jne?
Kevin (kitarr): Metalmuusika haaras mind esimest korda siis, kui olin umbes 5-aastane ning isa ostis Metallica 1997. aasta „Reload“ kasseti. Seda kuulates tekkis mul eriline kirjeldamatu tunne, mis on ka siiamaani säilinud. Kitarri olen algusest peale kodus ise õppinud läbi kuulmise, Youtube’i videote vaatamise ning väga mitmete erinevate bändide kaverdamise (nooremana Metallica, Pantera, Bullet For My Valentine, As I Lay Dying, System of a Down, Slipknot jne). Kitarri olen mänginud praeguseks üle kümne aasta. Esimese oma loo algusest lõpuni kirjutasin 12-13aastaselt, praeguseks olen kokku kirjutanud ligi 150 lugu. Loo kirjutamise all mõtlen ma kogu instrumentaali: kitarr, bass, trummid, backtrackid, vahest ka vokaali meloodiad. Kui aega üle jääb, siis tegelen ka trummide mängimisega rockbändis nimega Cortical White. Trumme mängin eelkõige sellepärast, et ennast veel rohkem arendada muusikakirjutajana.
Esimese bändi tegime koos sõbraga, kui olin 13-aastane, tol ajal panime rõhku eelkõige kaverite mängimisele. Esimene tõsisem projekt, kus tegelesin ka muusika kirjutamisega, oli Viljandi metalcore bänd Lies Of A Dead Witness, kus kohtasin ka meie praegust vokalisti Karli. Veel lõime paari sõbraga 2011. aastal ühe metalcore projekti nimega Fall To The Flow, kus mängisin trumme. Akustilisi projekte meeldib mulle ka teha, sõber Taneliga käime mõningatel sünnipäevadel ja muudel üritustel mängimas meeleolumuusikat.
Viimastel aegadel on instrumendi mängijatest mind kõige rohkem inspireerinud Tosin Abasi (Animals As Leaders), Mario Camarena ja Erick Hansel (CHON), Thundercat, Misha Mansoor ja Mark Holcomb (Periphery), Marc Okubo (Veil Of Maya), Michael Keene (The Faceless), Trent Hafdahl (After The Burial), Robby Baca ja Cameron Maynard (The Contortionist) ning siinkohal sai ka põhilised lemmikbändid ära nimetatud.
Karl (vokaal): Muusika sai minu jaoks koduseks juba kuskil 6-aastaselt, kui avastasin onu sahtlitest Iron Maideni plaate, kelle energia ja artwork köitsid mind koheselt. Mida aega edasi, seda rohkem hakkas mind huvitama laulmine ja erinevad vokaalistiilid, mis puudutasid erinevaid muusikažanreid nagu hip-hop, rap, punk, pop ja metal. Kui välja arvata hiljutised laulmistunnid ja vokaaliõpetajad, siis olen õppinud ainult ise kodus internetisügavustest erinevaid tehnikaid ammutama. Mäletan, et hakkasin arendama growl– ja scream-tehnikat, pannes lihtsalt kodus oma lemmikloo käima ja hakates kaasa karjuma. Gümnaasiumi alguses tekkis Viljandis bänd nimega Lies Of A Dead Witness, kuhu ma sain võimaluse minna vokalistiks ning kus ma sain ka tuttavaks meie kitarrist Keviniga. Bändid, mis minu nooruspõlve kujundasid olid Slipknot, Good Charlotte, As I Lay Dying, Buckethead, Terror, Bring Me The Horizon, Suicide Silence, Whitechapel, Avenged Sevenfold, Him, The Rasmus, Cradle Of Filth, Yin Yang Twins, Busta Rhymes, Jay Z. Viimasel ajal kõige rohkem inspireerivad mind muusikat tegema sellised lauljad ja bändid nagu Ian Bearer (Rings Of Saturn), Corey Taylor, Chester Bennington, Winston MCcall (Parkway Drive), Phil Bozeman (Whitechapel), Tame Impala, Marcus Bridge (Northlane), Spencer Sotelo (Periphery), Daniel Tompkins (Tesseract), Hacktivist.
Peale Abandoned Elysiumi laulan ka bändis Horror Dance Squad, kus vokaal on hip-hopilikum.
Arthur (bass): Juba noorest saati on meeldinud rockmuusika ja erinev raskem muusika. Mäletan 6-7aastasena üks esimesi albumeid, mis mulle väga meeldis, oli Deep Purple’i album „Purpendicular”. Aastatega arenes maitse edasi heavy-metali suunas, kuulasin bände nagu Black Sabbath, Iron Maiden, Manowar. Enne välismaale kolimist hakkasin basskitarri õppima Saue muusikakoolis. Kui aga sai kolitud Luksemburgi, hakkasin ise kodus edasi õppima.
Mida edasi ma arenesin, seda rohkem otsisin tehnilisemaid ja huvitavamaid bände ja muusikat, mida järele mängida. Nii kujuneski armastus raskemate žanrite vastu nagu tech death metal, progressive deathcore jne. 15-16aastasena astusin ka esimesse bändi Diatribe, mille repertuaar ja muusika sarnanes paljuski mõttes vanakooli Metallicaga – kiired rifid ja lühikesed lood. See bänd oli üpriski popp, võitsime koolibändide lahingu ning andsime ka päris mitu kontserti. Minu teine bänd oli Decipher, mis oli kõvasti tehnilisem ja progresiivsem. Meil oli üks lugu, mida me panime kokku pea 5-6 kuud ning mis oli lõpuks üle 9 minuti pikk. See bänd avardas mu muusikamaitset väga suurel määral.
Peale keskkooli lõppu tulin aga tagasi Eestisse ja hakkasin uut bändi otsima. Ma ei kuulanud otseselt sama muusikat, mis Karl, Kevin ja Sander ega olnud alguses eriti suur Abandoned Elysium fänn. Kui aga sai tehtud koos esimene proov, siis ma olin jalust rabatud, kui tehniline see muusika on ja kuidas iga mees oma asja nii hästi teab ja teeb. Nüüdseks olen kasvanud ühte selle bändiga ja leidnud parimad kutid, keda tahta ning kui kool või töö stressi tekitab, siis tean alati, et on olemas üks asi, mis mind rõõmsaks teeb – bänd.
Sander (trummid): Alustasin 11-aastasena õpinguid laste muusikakoolis Türil. Alguses liikus asi väga aeglaselt, aga ühel hetkel võeti mind Järvamaa orkestritesse ja ansamblitesse. Sealt sain väga tugeva põhja alla ja olen tänaseni tänulik selle eest, et kui ka esinemistel korralikult komistasin, siis kutsuti ikka uuesti mängima. Üsna kiiresti jäi neid komistamisi ka vähemaks, sest tahe mängida oli suur. Muusikaline ampluaa on ka just tänu erinevatele koosseisudele üpris lai, võib öelda lausa, et barokist rokini ja mõlemast otsast veel veidi kaugemalegi. Gümnaasiumi ajal tegin koolis bändi – natuke punki ja natuke funki, rohkem siiski rokki – ja sealse tuttava kaudu sain ka Abandoned Elysiumi. Lõpetasin Türi muusikakooli ja nüüd õpin TTÜs (IT) ja Georg Otsa nimelises muusikakoolis (rütmimuusika, löökpillid). Kogu selle teekonna vältel, mängides üha uusi muusikastiile, hakkasin neid ka kuulama ja siiani kuulan üpris laialdaselt väga erinevat muusikat.
Miks Elüüsium hüljatud on? Kangelasi ei ole enam või on nad lahkunud?
Abandoned Elysium ehk „hüljatud paradiis“ tähendab metafoorina peegeldatuna meie tänapäevast maailma, kus pealtnäha ilus ja hea paik on tegelikult sõja, tööstuste ja inimestega lämmatatud, ehk see maailm hävitab ennast iga päevaga üha rohkem ja see võib viia mingi hetk apokalüpsiseni.
EP "Unmasked" kujundus, autor Uku Randver.
Miks valisite täpselt sellise suuna metalis? Mulle tundub, et progressive-metal on üks neist stiilidest, mis suunab põhitähelepanu tehnilisele aspektile, mitte ideoloogiale?
Idee luua bänd Abandoned Elysium sai alguse 2012. aasta kevadel, kui kitarrist Kevin oli leidnud meie jaoks uue, väga meeldivalt inspireeriva suuna kirjutamaks muusikat, mida võib nimetada ka omanäoliseks või progressiivseks muusikaks. Seejärel võttis ta ühendust laulja Karliga, kellele see idee väga meeldis ning nad lõid bändi. Varasemalt oldi inspiratsiooni ammutatud ja proovitud väga erinevaid muusikastiile, kuniks leiti see õige oma teema. Progressiivseks võib ka meie muusikat nimetada, kuna ei ole ühte kindlat teemat, mis lööks seina ette meile iseendile, vaid mõte seisneb pideval enesearendamisel nii tehnilise pillimängu oskuse mõttes, kui ka lugude kirjutamise osas ja ka mugavustsoonist väljumisel. Progressiivsus ei peegeldu ainult meie muusikas, vaid see on elustiil, pidevalt areneda, juurde õppida ning liikuda täiuslikkuse poole.
Millest räägivad te laulusõnad? On sinna peidetud mingeid eriti maailma kõigutavaid ja põhjapanevaid sõnumeid?
Karl: Kirjutan alati lüürikat asjadest, mis on selles maailmas problemaatilised, toon sõnumis välja kas probleemi või lahenduse, kuidas saaksime oma elu siin paremaks kujundada, olgu seda siis kas negatiivses võtmes või positiivses. Üleüldiselt tahan inimestele jätta lüürikas kergeid vihjeid, mis panevad mõtlema.
Osalete konkursi Wacken Metal Battle poolfinaalis, mille võitjal on võimalus esineda Wacken festivalil? Mida konkursi võit teile tähendaks, on ju tegemist absoluutselt legendaarse festivaliga? Vaatasin, et võistlusel on välismaine žürii, kes kohalike olude ja jõujoontega ilmselt peensusteni kursis ei ole, mis te arvate, tuleb see teile kasuks või kahjuks?
Nagu öeldud, siis on tegu tõesti legendaarse festivaliga ja kuna me oleme juba algusest peale üritanud vaadata ka väljapoole Eestit, siis see oleks meile tõesti väga suur võimalus ennast tõestada. Arvame, et võit oleks väga suur au. See, et žürii on välismaine, tuleb loodetavasti pigem kasuks, sest kõik on võrdsel joonel. Loeb ainult see, kes paremini live‘s mängib ja sellega me oleme suutnud juba end tõestada.
Noortebänd 2015 võitjad
Üks konkursi võidutiitel on teil eelmisest aastast juba taskus – võitsite Noortebändi konkursi. Miks te üldse otsustasite Noortebändi konkursist osa võtta? Arvestades, et teil on juba ikkagi mitu plaati välja antud ja vähemalt metalskenes juba koht kätte võideldud, siis miks te arvasite, et Noortebändi konkurss teile vajalik on? Ja kas lõpptulemusena oli osalemine õige otsus (lisaks sellele, et loomulikult on äge midagi võita)?
Tahtsime midagi, mis kinnistaks meie nime Eestis ning Noortebänd tundus selleks ideaalne võimalus. Kui me poleks noortebändi võitnud, siis vaevalt meid nii hästi tuntaks kui nüüd. Kui peavoolumeedias oleks kirjutatud bändist nimega Abandoned Elysium, ilma, et sinna ette oleks kirjutatud Noortebänd 2015 võitja, siis ma arvan, et huvi meie ja meie muusika vastu oleks märksa väiksem.
Lõpptulemusena oli see hea otsus, mis andis üllatavalt palju kogemusi ja kätte ka tunde, milline on muusiku "igapäevatöö", kus tuleb varahommikul end üles ajada ja minna raadiosse ning televisiooni intervjuud andma, lisaks samal päeval veel kontserti andma. Noortebänd oli meie jaoks väga tähtis ja kogemusi täis võit.
Kahjuks on valdav liin nn noortebändide puhul, et isegi kui salvestus kõlab paljutõotavalt, siis laval vajub kõik koost ning väga harva näeb vastupidist. Teie salvestatud kraam on mind seni täiesti ükskõikseks jätnud, laval toimunu aga rabas jalust. Kas olete nõus, et olete pigem nn livebänd ja tunnete ennast laval eriti hästi või on eesmärgiks ikkagi sama power ka lindistustesse saada?
Oleme väitega suuresti nõus! Kuna prooviruumides või laval kokku mängides on juba kõvasti rohkem kogemusi, siis on lihtsalt julgem mängida suure rahvamassi ees koos, kuna kaasa elav rahvas annab ka meile niipalju energiat juurde, et seda hakkab meist välja kiirgama. Sellist olekut nagu laval on, ongi raske stuudioruumis saavutada. Siiski oleme vähemalt ise üsna rahul ka meie seniste salvestustega ja arvame, et nii lood ise tulevad järjest paremad kui ka kõlavad plaadil järjest paremini. Sest kuigi oleme juba kaugele jõudnud, teame, et minna on veel kordades rohkem.
Samuti ootab teid nüüd ees esinemine Tallinn Music Weekil, aga seda sugugi mitte turvalisel metal-showcase’l, vaid Rada7-me rõhutatult eklektilisel esitluskontserdil. Kas ootate seda pigem hirmu või põnevusega ja kas olete valmis sukelduma pea ees muusikatööstuse haide sekka suhteid looma või pigem jääte esimene kord vaatlevale positsioonile? Ning tegelikult sama veider kombo ootab teid ees ka suvisel Intsikurmu festivalil, mis on seni ikkagi pigem selline indie-pillerkaar (au korraldajatele muidugi siinkohal)? Kipub ju muusikamaailm tegelikult kummalisel kombel üsna skenepõhine ja sellest lähtuvalt konservatiivne ja alalhoidlik olema.
Meile on seni väljakutsed meeldinud ja võtame uusi avasüli vastu. Arvan, et üritame juba esimene kord olla rohkem kui pelgalt vaatajad ja katsume luua võimalikult palju uusi kontakte. Esimese korra tõttu tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha, aga seda me ei karda!
Pigem ikkagi põnevusega kindlasti. Ka noortebändil olime nii öelda võõrastes vetes oma muusikamaitselt ja skenelt, aga rahvas võttis meid vastu erakordselt hästi. Usun, et ka TMW-l tulevad meid meie fännid kuulama ja leiame ka uusi fänne. Mis puutub Intsikurmu festivali, siis kindlasti “big thumbs up“, et nüüd kutsutakse ka laiemas ampluaas erinevaid bände mängima ning oleme kindlad, et sellest tuleb väga huvitav kogemus.
Oleme kindlasti valmis uuteks koostöödeks erinevate inimestega muusikatööstusest ning avatud erinevatele pakkumistele. Kuna oleme bändi teinud juba mõningat aega ning saavutanud nii üht kui ka teist, olekski loogiline samm edasi minna, saades kas siis plaadileping või leida mänedžer või promootor, kes oskaks meile organiseerida tuure ja otsida esinemisi ka Eestist väljaspool.
Noortebänd 2015 finaalFoto: Maris Savik
On teid lähiajal veel mingid põnevad väljakutsed ootamas?
Tulemas on Wacken Metal Battle, mis saab olema päris huvitav, auhinnaks siis pääs Wackeni festivalile, nii et on, mille nimel pingutada. 24, märtsil esineme Beyond the Structure’i ja Rattleriga Rockstar’sis. 1. aprillil TMW Rada7 Showcase. 30. aprillil astume üles Emphasis nimelise bändi albumi esitluspeol ning suvel on meid kutsutud esinema Viljandisse, üritusele nimega Tehaserock, mis leiab aset sellises huvitavas paigas nagu Viljandi lennutehases. Samuti on tulekul 5. augustil Instikurmu Festival, kus astume üles pealaval.
Teil ilmus 2014. aastal debüütalbum ja eelmisel aastal EP „Unmasked”, kas on oodata varsti ka uut täispikka albumit? Miks otsustasite vahepeal EP, mitte kohe teise täispika albumi kasuks?
Esimene album on ise miksitud ja masterdatud suhteliselt algsete võtetega. EP-ga läksime core skenes tuntud produtsendi Sander Sadami juurde, kes teeb oma asja väga hästi. Tahtsime proovida, kuhu see välja võib viia, kui keegi teine meie muusikat produtseerib ja aitab seda salvestada ning tulemusega oleme rahul.
Uue albumi instrumentaalmaterjali on kitarrist Kevin tegelikult juba pool aastat tagasi valmis kirjutanud, ideid tuleb koguaeg peale ja lood sünnivad inspireeritud seisundis väga kiiresti, hetkel tegeleme periooditi instrumentide salvestamisega. Uus album tuleb teistsugune ja omanäolisem nii meloodilise, tehnilise, kui ka produktsiooni poolest ning kui hästi läheb, võib seda oodata selle aasta teises pooles. Kuna uuema aja progressive-metal skenele on omane, et iga artist salvestab ja produtseerib oma muusikat ise, siis sel korral võttis produtseerimise ohjad oma kätte Kevin. Ise salvestades ja produtseerides on kindel, et asi tuleb täpselt selline nagu bänd ise tahab, mis ongi kõige tähtsam, kuna eelkõige kirjutatakse ja salvestatakse muusikat enda pärast ja tahetakse luua just selline emotsioon, mis endale on sümpaatne.
Sattusin täna videolõigu peale, kus Roger Waters võttis üsna vihaselt sõna striimimisteenuste ja muusikatööstuse suunal. Kuidas te ise neile küsimustele vaatate ja kas teil on olemas kujutelm, kuidas te ise tahaksite oma bändi tegemistega edasi minna?
Eks kindlasti on üha raskem muusikatööstuses elatist teenida, eriti nüüd digiajastul. Sel teemal on ennegi sõna võetud, näiteks Lars Ulrich Metallicast Napsteri vastu võideldes, kus samamoodi oli laulud üles streamitud ja võimalus neid alla laadida juba enne laulu avaldamist. Me leiame suures pildis striimisteenused tõesti kahjustavad selliseid maailmakuulsaid bände ja artiste nagu Roger Waters ja Metallica. Need artistid on ka näinud, kuidas vanasti muusikatööstus toimis, kui palju tõi raha sisse albumite müük. Need ajad on nüüd möödas ja nüüd teenivad enamus bände peamiselt siiski kontsertide andmisega.
Samas meie bändi vaatepunktist, Spotify ja teised striimimisteenused annavad meile võimaluse oma muusikat rohkem maailmale kajastada ja fänne leida. Me ei loodagi raha teenida läbi interneti videote vaatamiste või laulu kuulamiste pealt, vaid lihtsalt soovime oma muusikat maailmaga jagada. Kui sul on head fännid, ning metalmuusika fännid on ühed lojaalsemad fännid üldse, siis palju suurem võimalus raha teenida läbi muusika ja bändiga ära elatuda on kickstarterid ja taolised saidid ja ettevõtmised, mis toetavad bändi otseselt 100%. Keegi meist ei tee seda bändi raha pärast, vaid puhtalt oma mõnu ja nägemise järgi, unistuseks sellest ära elatuda ning inimeste meeli lahutada laval esinedes.
Kevad on saabumas ja meil on siin varemgi olnud juttu erinevate muusikute aiandushuvidest (näiteks siin ja siin) – mida te sel kevadel külvata ja istutada plaanite?
Loodus meeldib meile väga, kuid aiandusega ei tegele meist veel keegi, võibolla kunagi tulevikus, kunagi ei tea. Kuid nagu eelnevalt sai mainitud, oleme uue albumi seemne hiljuti mulda istutanud ja ta kasvab päris usinasti.
Lemmik seitsmes lugu?
Kevin: Chon „Knot”, albumilt Grow. Soovitan kindlalt kõigile chill-tüüpidele, kellele meeldib maksimaalne tehnilisus clean-kitarri peal.
Karl: Northlane „Leech” – väga andekas bänd Austraaliast, kes sulandab ambienti ja metalit ning kelle atmosfääri loomise oskus teeb silmad ette väga paljudele sinnapoole pürgivatele artistidele.
Abandoned Elysium Bandcampis.
Rada7.ee esitluskontsert 1. aprillil, klubis Sinilind.
Wacken Metal Battle Estonia poolfinaalid 11. ja 12. märtsil, klubis Rockstar’s.