Mul on hea meel, et saan teile tutvustada ägedat duot nimega Sädelev Kass, kelle kohta võib öelda kunstikallakuga folktroonika-ansambel.
Eesti Kunstiakadeemia taustaga ansambli liikmed Eerik Kändler ja Elerin Velling rääkisid mulle, mismoodi nende elud täpselt muusika ja kunstiga läbi põimunud on, miks tuleb muusikat teha ennekõike iseendale ja kuidas kõik sellega seonduv eriti põnevaks ajada. Jutt algas kohe täitsa algusest – ansambli tekkeloost ja esimestest avalikest kontsertidest alates kuni albumi välja andmise ja uue muusikavideoni, mis on lähiajal koos hoolikalt läbi mõeldud lisadega ilmumas.
1. aprillil esineb Sädelev Kass Tallinn Music Weeki Rada7.ee esitluskontserdil klubis Sinilind.

Sädeleva Kassiga vestlesin Sinilinnu kohvikus nädalake tagasi. Esiplaanil näha ansambli esikalbum "Muusika".
Sissejuhatuseks üks nipiga küsimus: olete te rohkem kassi-inimesed või koera-inimesed?

Eerik: Mina olen kassi-inimene, mul on ka kodus praegu kaks kiisut!
Elerin: awww… Mina olen ka kassi-inimene.
Eerik: Kassid on palju normaalsemad, nad oskavad ise õues käia. Koertega on liiga palju ehitamist.

Sädelev Kass – kust selline bändinimi?

Elerin: See on inspireeritud ühest mu väiksest sõbrannast, kes õppis lasteaias ära naljaka laulu, mille tekst räägib ühest limonaadist mehest, kellel oli limonaadist habe ja limonaadist loss, selles lossis elas siis limonaadist või karamellist kass – ühesõnaga, see kass siis seal muudkui tantsis ja tantsis ja tantsis… See hakkas kuidagi kummitama, tuletasime sellest limonaadi ja kõike muud magusat ülistavast laulust nime Sädelev Kass.
Eerik: Jaa, see laul hakkas meid kummitama. Ja kui juba kass, siis ikka sädelev!
Limonaadikass Sädelev Kass. Kontsert Von Krahlis.
Kuidas Sädelev Kass sündis? Tegutsete algusest peale kahekesi?

Eerik: Bänd sündis kuidagi folgibänd Mantra Gora kõrvalt, aastal 2010. Mingid ideed ja lood tekkisid juba siis, panime need ikkagi kirja ja salvestasime ära, aga me ei esitanud neid Mantra Gorana. Esialgu polnud otseselt plaanis uut bändi teha, aga mingi mõte kogu aeg susises.
Elerin: Mantra Gora pole küll otseselt kusagile kadunud, aga bändiliikmed on kuidagi oma tegemistega hõivatud. Mantra Gora ja Sädeleva Kassi vahepeal oli meil tegelikult veel üks bänd, mille nimi oli Ruubik Kuubik.
Materjali oli niivõrd palju – kõik sai algul kodustes tingimustes arvutisse söödetud ja alles seejärel hakkasime higistama ja mõtlema selle kallal, kuidas seda kontserdil esitada. Seetõttu oligi meil alguses nii palju elektroonikat ja loopereid laval – kõike niisama lihtsalt kahepeale välja ei vea. Aja jooksul on vaikselt paika loksunud, et püüame elektroonikat võimalikult optimaalselt kasutada ja võimalikult palju ikkagi ka päriselt teha.
Eerik: Minu jaoks ka väga lahe väljakutse ja pidev putitamine. Rada7.ee showcase’i jaoks proovime live-trummimasina käima saada – me ikka kogu aeg areneme.
Kasutame live-loopimise süsteeme. (Kas nagu Pastacas? Veits nagu Pastacas lives jah.) Põhiline alustala on sisse salvestatud elektroonilised rütmid-trummikäigud, need käivitatakse lives ja keeratakse kajad peale, looper on seotud kitarriga läbi arvuti – saan sellega ka bassisaundi kätte. Elerin tegeleb vokaaliploki ja looperiga. Niimoodi ehitamegi kihte peale.
Elerin: Isiklik helimees võiks meil küll olla!
Eerik: Helimeest ja life-coach’i oleks tõesti väga vaja. Ja isiklikku vetelpäästjat. Aga esinemiste jaoks pole seni kolmandat liiget vaja olnud, lavad pole nii suured olnud. Mõnel esinemisel on meid saatnud tantsija – muusik Marilyn Jurman Alice Imedemaal-stiilis suure kassipeaga. Võib-olla räägime ta meiega 1. aprillil Sinilinnu peole kaasa.
Elerin: Midagi loomingulist muutub alati koos meiega, huvitav peab olema. Tehnika, kava, kostüümid… kunstiinimesed oleme ju ikka.
Eerik: Äkki mõni pensionär? Keegi võiks laval vana kirjutusmasinaga kõik üles kirjutada "klõpa-klõpa-klõpa" – stenograafi on meie bändi vaja. Hiljem saaksime siis hädaldada selle põhjal, mis ta kõik üles kirjutas.Sädelev Kass filmikriitiku ja melomaani ning plaadifirma Trash Can Dance omaniku Trashi sünnipäeval Von Krahlis
Tallinn Music Weekil pole te enne esinenud. Mis on teie strateegia, kuidas delegaatidele silma ja meelde jääda?

Eerik: Hakkasin ka nüüd mõtlema sellele – täpselt see ongi ju kogu ürituse point. Ainult õnnele ei kavatse me lootma jääda, kui nad on ikka siia tulnud selleks, et kohtuda muusikutega, siis proovin ikka mõnel lipsust haarata – või mille järgi nad ära tunnebki? (Selgitan, et kaelakaardi järgi kõige mõistlikum – Eerik ohkab kergendatult.)
Elerin: Muusikat oleme seni teinud ikkagi enda jaoks, kuid siin on tõesti vajalik täitsa uus lähenemine. Uued tutvused ja rahvusvaheline huvi ei teeks sugugi paha – oleme kindlasti avatud kõigele ja seejärel teeme oma valiku. Meil pole olnud ei manageri, pole mõelnud ka Eesti Laulule ega muudele konkurssidele eriti. Igasugu uksi on, mõned võivad esialgu jääda suletuks. Kui ma mõtlen Tallinn Music Weekile, siis minu jaoks tähendab see eelkõige uusi tutvusi. Plaadifirmat me esialgu ei otsi.
Eerik: Samas oleks hea kui järgmise albumiga keegi aitaks, võiksime eesmärgiks võtta kullast vinüüli välja andmise – seda võiks keegi sponsoreerida. Sädelev vinüül, glitterit ka veel sisse!
Aga eks püüame õiged inimesed üles leida, ootame ära delegaatide nimekirja, mis meil natuke juhinduda aitaks. Ja seejärel peab jaksama pidutseda nii laval esinemise ajal kui ka järelpeol. Kasutame tossupomme ja lassot.

Kuidas esinemisi leidnud olete? Või leiavad esinemised hoopis teid?

Eerik: Oleme mõlemad Eesti Kunstiakadeemia taustaga ja meil on bändiga koos õnnestunud väga palju kunstiprojekte teha või siis esineda erinevatel kunsti või teadusega seotud sündmustel. Näiteks eelmisel aastal oli väga lahe, et kunstnik-fotograaf Saskia Fischer oli meie mussi kusagil kuulnud ja võttis meiega läbi Facebooki ühendust ning uuris, kas soovime teha kaastööd tema poolt välja antava fotoraamatu projektiga. Kirjutasime selle jaoks spetsiaalse loo, EKA galeriis toimus näitus ja seal ka esinesime.
Elerin: Ega me kunagi väga palju ise pushinud ei ole, rohkem ikka tuttavate kaudu siit ja sealt. Näiteks eelmise suve Uue Maailma päevadel esinesime pealaval, aga 2013. aastal korraldasime ise selle festivali ajal tänavakontserdi. Kahe maja vahel oli telk, üks kõlar ühe akna peal – teine kõlar teise akna peal, vaip muru peal, kellegi käest ei küsinud ja kõigile meeldis.
Eerik: Pulli pärast käisime ühes pulmas ka suvel. Täitsa võõrad inimesed kutsusid, nad olid meid kusagil kuulnud.
Elerin: Jaa! Kuna meil ühtegi optimistlikku pulmavalsi lugu polnud, siis tegime ühe kaveri ka. Meil ju enamus lugusid on ikka teemadel "oh, elu on raske" või "kruusateed ja mudaaugud on meie armastuse vahel" jne.
Eerik: Pulmaesinemine oli väga kihvt kogemus tõesti, aga oleme teinud ka maratonkontserte. Tartus esinesime ühel meie bändiga seotud 3D-piltide näituse avamisel, seal tutvusime uute inimestega ja seejärel kutsuti meid kohe Soome edasi esinema. Sealses pop-up galeriis kütsime kaks päeva järjest hommikust kuni hilisõhtuni.
Elerin: See oli ühe kunstniku galerii-ateljee, mis ühtlasi oli ka tema elukoht. Me esinesime seal ning ruumi keskel oli siis suur voodi, kus ka ööbisime. Kui meie käest küsiti, et kas see voodi on osa näituse kontseptsioonist, siis tuli neile öelda, et ei, siin me lihtsalt magame. Järgmisel hommikul alustasime otsast peale. Me mõnikord paneme ikka täiega hullu!
Teaduskohvikus esinesime ka, Eeriku isa on teadusajakirjanik Tiit Kändler. Koos Priit Ennetiga korraldasid nad endises Teatrikohvikus foorumilaadseid sündmusi, kus teadusuudised jutustati inimestele neile arusaadavas keeles. See toimus korra kuus. Tiit Kändler kirjutas meile iga kord ühe jutu ette, mille meie muusikalise kavaga esitasime. Nii sündis näiteks meie lugu "Universum."
Eerik: "Ilmaääre" sõnade autor on kirjanik Helvi Jürisson, temalt oli vaja sõnade kasutamiseks luba küsida. Helvi on vanem proua, Peeter Volkonski ema, tal e-maili aadress puudub ja oli vaja otse helistada. Jokutasime sellega tükk aega, kuni Peeter Volkonski ühel hetkel hoopis mu isiklikule numbrile helistas ning küsis, kas ta saaks minu emaga rääkida. Ta pole mulle varem kunagi helistanud ja need kaks lugu polnud kuidagi omavahel seotud. See oli nii imelik kokkusattumus, et mõtlesin, kas ta teeb oma arust nalja? Muidugi ei teadnud ta sellest meie bändi tekstiloa küsimisest midagi.
Elerin: Üldiselt kirjutan mina sõnu, aga osade lugudega on paras peavalu olnud. Kui kasutame teiste luuletajate ja teiste autorite tekste, siis EAÜ vahendusel läheb see eriti kulukaks. Millest on kahju, sest see viib igasugu loomingu neist inimestest kaugele. Isegi kui need luuletajad pole EAÜ liikmed, ka siis peetakse mingi summa kinni. Miks? Juhuks, kui ta äkki ühel hetkel ühineb?
Eerik: Ning mitte vähem tähelepanuväärne on meie plaadi väljaandmise lugu. Nüüd võib vist rääkida, sest seda maja pole enam. Telliskivi O-hoone eelviimasel korrusel asus 2013. aastal meie proovikas. Meie plaadi "Muusika" esitluse tegime seal hoones, ühes suures saalis illegaalselt. Maja oli siis juba lagunenud ning pooltühi, pooled ruumid olid lukus ja valve all ning mingil määral kasutuses, aga ülejäänu oli vandaalide poolt täiesti segi pekstud. Klaasikillud vedelesid kõikjal ja talvel undas sees tuul. Koristasime siis suure sammastega saali nii puhtaks, et maas sai istuda, lakke riputasime katteloorid ja valgustid, tegime ikka täitsa omanäolise ürituse seal. Proovika kolisime välja siis, kui maja järgmine päev hakkas juba "koppa saama".
Elerin: Kui me midagi teeme, siis reeglina oma töö pealt me kokku ei hoia. See on low-budget kunstiteema: oludega kohandumine ja improvisatsioon. Meile meeldib asju omamoodi teha! Proovikad vajavad eraldi peatükki.
Eerik ja Elerin oma esinemisemaskides, olenevalt ilmast lisanduvad siia mõnikord juurde neoonvärvides kummikud.
Proovikate peatükk.

Elerin: Proovikatega on meil väga ägedalt läinud. Esimene proovikas asus EKA katusekambris (Eesti Kunstiakadeemia peahoone endises asukohas, A. Laikmaa ja Gonsiori tänava nurgal – toim.), mida jagasime bändiga Music For Your Plants. Mõelge ise – EKA katusekamber kuulus meile, väga palju sai seal katusel hängida. Kahjuks ka seda maja enam pole.
Eerik: Aga selle proovika lõpp algas sellega, et meie vastasaknasse, Viru Keskuse viimasele korrusele, tekkis jõusaal. Oma proovikast saime täpselt vaadata, kuidas inimesed seal trenažööride otsas jalgratastega sõitsid.
Elerin: Järgmine proovikas asus siis Telliskivi tänava punases O-hoones, mida just värvikalt kirjeldasime. Ka sinna tekkis teisele korrusele lõpuks spordiklubi, seejärel läks ülejäänud osa majast lammutamisele. Nüüd asume Heina tänaval ühes puidutöötlemisega seotud vabrikukompleksis, kus jagame ruumi koos Bracketsi ja ansambliga Uus Energia. Kõigepealt tuleb jälgida, millal spordimehed tulevad vuhtima, see on märk, et peame jälle hakkama asju pakkima – täitsa huviga ootan, mis siis meie praeguse proovika asemele kerkib.

Kirjeldage oma esimest kontserti.

Eerik: Kas esinesime mu ema keraamikanäitusel Nõmme Raudteehoones?
Elerin: Üks esimesi avalikke esinemisi oli kohe Vabaduse Väljakul. Meie kaootiline esinemine langes väga hästi kokku ühe samal ajal toimunud performance’iga. Mul oli näole joonistatud neli lisasilma ja performance koosnes kahest kostümeeritud ilma peata tüübist, kes siis veeretasid kahekesi ühte ülisuurt pead mööda väljakut ringi.

Rääkige tulevikuplaanidest.

Eerik: Nelja looga EP tahame välja anda, materjal on nii peas kui laiv-versioonina olemas… salvestada on veel vaja.
Elerin: Aga selleks on vaja kõik väga läbi mõelda, kõik peab väga paigas olema! Tegelikult on lugusid isegi rohkem, need on vaja purki püüda. Meil tuleb video ka, see on hetkel pooleli. Suvefestivalid on ka tulemas.
Eerik: Sellega hakkamegi nüüd tegelema järgmiseks, tahaks ikka kusagile listi ennast saada.

Millega te tegelete, kui te pole parasjagu Sädelev Kass?

Eerik: Mina töötan vabakutselise graafilise disainerina. Ühemehe business. Minu aeg läheb praegu illustratsioonidele, mu isa kirjutas teaduseteemalise lasteraamatu, millele tuleb kõvasti visuaalset sisu.
Elerin: Mul on Viguratoorium, tulin sellega eelmine suvi kapist välja. See on visuaalse kunsti teema – miksin kokku muusika, videod, luuletused, maalid, joonistused, animatsioonid ja kõik muu, mida teinud olen. Eelmisel sügisel esitasin seda Austrias, Grazis, ühes pop-up galeriis, praegu saate hea ülevaate Facebooki vahendusel. Viguratoorium on vigurite laboratoorium.
Viguratooriumi boss Elerin ja ühemehe bisnesguru Eerik. Poodiumil paistab Sädeleva Kassi lavaesinemise tehnikakraam. Selle foto pildistasin mõned aastat tagasi.
Oma fännide peale mõtlete ka – särgid, kleepsud ja plaadid tegite ise?

Elerin: Siiditrükk on meil käpas, Mantra Gora 400 albumit trükkisime iiristehnikas kõik ise. Sädeleva Kassi särgid on viiekihilised, iga värvi jaoks eraldi siiditrüki raamiga. See on ikka täppisteadus, et kõik raamid täpselt õigesse punkti langeksid. Selle raamisüsteemi leiutasime me ise.
Eerik: Need on eriti peened, Soomest tellisime spets progresseeruvad värvid, mis UV-valguse käes helendavad. Järgmiseks paneme palderjanitabletid müüki.

Nimetage oma lemmik seitsmes rada?

Elerin: 2002. aastal andis Eeriku üks vanem bänd, Somnambuul, välja plaadi, sealt seitsmes lugu on "Liivakell." Selle ansambli käekäiku ja bändi arengut sain kõrvalt näha, et kuidas kõik toimib. Aegade alguse verstapost, väga tähenduslik. Kuid kuna seda lugu internetis pole, siis paneks kirja hoopis The Killsi "Black Balloon".
Eerik: Kiasmos "Bent", see on muuseas eriti mõnus Islandi bänd, KEXP live-versioon on eriti toreda biidiga.

Sädelev Kass Facebookis – kõik viited bändi tegemistele ja ka tulevastele seiklustele leiate sealt.
Rada7.ee esitluskontsert 1. aprillil, klubis Sinilind.