1. aprillil annab Tallinn Music Weeki raames kaks kontserti Taani, psühhedeelse saksofoniga vürtsitatud, mürarokiansambel Narcosatanicos. 2012. aastal Århusis tegevust alustanud lõõgastumishuviliste kollektiiv on lühikese tegutsemisaja jooksul saavutanud üsna suure tähelepanu, olles juba esinenud mitmetel Euroopa olulisematel muusikafestivalidel. Ansambli liider, kitarrist Tobias Holmbeck vastas Tallinna kontserdi eel Rada7 lugejate raugematu uudishimu rahuldamiseks ka mõnele teemakohasele küsimusele.
Ansambli nimi tekitab juba iseenesest mõningaid küsimusi. Kust see nimi pärineb ja kuidas selle ümber ansambel tekkis?
Nimi ise on viide terminile, mida kasutati (lisaks teistele) ühe konkreetse narkokummardajate sekti kohta, mida 1980. aastatel juhtis Mehhikos Matamoro linnas Adolfo Jesús Constanzo.
Meie valisime selle nime endale uitmõtte ajel juba aastaid tagasi. Meie jaoks see töötab, aga see on siiski kõigest nimi.
Kes Narcosatanicos praegu mängivad ja kui palju koosseis aastatega muutunud on?
Tuumik ei ole kunagi muutunud, kuigi me oleme aastate jooksul teinud koostööd mitmete külalismuusikutega. Ansamblisse kuuluvad Zeki Jindyl – saksofon ja vokaal, Mikkel Stenholt – basskitarr, Victor Kim – kitarr ja vokaal, Kasper Skotte – kitarr, Tobias Holmbeck – kitarr ja vokaal, Johannes Krøyer – trummid.
Te elate Taanis Århusi linnas. Kas kohalik muusikamaastik on toetav või on on teil lihtsalt olnud piisavalt annet ja õnne, et sealt välja murda?
Århusis on muusika mõttes üsna elujõuline underground. Osa sellest on hea ja osa mitte. Kuna Århus on Taani suuruselt teine linn, siis on seal bändi tegema hakates ilmselt natuke suurem tõenäosus ka “pildile pääseda”.
Mis võiks olla läbimurde näitajaks sellise underground müraroki bändi jaoks nagu Narcosatanicos? Kas teil on see juba õnnestunud?
Me oleme väga tänulikud selle eest, et meil on olnud võimalus erinevates riikides kogeda väga erinevat publikut, kohtuda heade inimestega ja esineda festivalidel nagu Roskilde ja Eurosonic, mida me varem võimalikuks ei pidanud. Siiski oleme me aru saanud, et “läbi löömine” eeldab seda, et me peame muutma oma suhtumist ja tegema kompromisse, mida me teha ei taha. Meie jaoks, nagu ka paljude teiste muusikute jaoks, seisneb edu sellel alal pigem selles, et me teeme lihtsalt nii head tööd kui võimalik.
Kas te saate kõik olla täiskohaga muusikud või peate ära elamiseks ka päevatööd tegema?
Suurem osa meist õpib hetkel ülikoolis ja üldiselt üritame me rahaga seotud osad oma elust loomingust lahus hoida, et meie loomealaseid valikuid ei saaks mõjutada keegi peale meie endi.
Millised on olnud teie suurimad mõjutajad muusikalises mõttes?
Nimekiri inimestest ja ansamblitest, kes meid on mõjutanud, on päris kirju. Mõned neist oleks näiteks: The Stooges, Brainbombs, Swans, Suicide, Can, Fire!, This Heat, Krzysztof Penderecki, Glenn Branca, Amon Düül, The Lounge Lizards, Sun Ra, Scratch Acid, Big Black ja paljud, paljud teised…
Kuidas on lood narkootikumidega? Paljud bändid üritavad seda küsimust ignoreerida, kartes reaktsiooni, mis ausa vastusega kaasneda võib. Milline on teie bändi “narkopoliitika”?
Meie narkopoliitika on mõistlikult leebe. Mõned meist on aastate jooksul olnud mõjutatud ulatuslikust hallutsinogeenide ja stimulantide tarvitamisest ja suur osa meie loomingust on salvestatud narkootikumide mõju all… Samas on meil bändiliikmeid, kes ei tarvita üldse narkootikume. Meie seisukoht on, et kui sinu elustiil ei muuda sind päris kapsaks või ei ole bändile koormaks, siis tee, mida kuradit sa iganes tahad.
Mis bände sa ise viimati kuulanud oled või mis sind viimasel ajal meeldivalt üllatanud on?
Täna olen ma kuulanud selliseid artiste nagu Oxbow, Yosuke Yamashita, Aluk Todolo, Peter Brötzmann, Glenn Branca, Xiu Xiu, ja Akio Yashiro. Osad meist olid hiljuti väga meeldivalt üllatunud, kui külastasime Kopenhaageni ansambli Spines kontserti. See oli väga lahe.
Narcosatanicos teeb praegu korraga kaht erinevat albumit. Räägi meie kuulajatele pisut sellest. Miks te otsustasite ühe plaadi asemel korraga kaks välja anda?
See ei olnud meil kavas, ausõna. Me oleme teise plaadi salvestamisega samaaegselt juba pikka aega kolmanda plaadi jaoks lugusid kirjutanud ja nüüd on selge, et need kaks plaati saavad olema üksteisest päris erinevad, seega ei ole neid mõtet koos välja anda.
Kuidas teie muusika sünnib?
Meie lähenemine on tegelikult üsna lihtne. Ideed saavad tavaliselt alguse kitarripartiidena, kuhu kallatakse peale hunnik teisi pille järjepidevusetus kaoses ja siis hakatakse seda viimistlema, kuni tulemus töötab ja lugu on hea mängida. Või siis kuni selle hetkeni, millal me kaineks saame ja selle hulluse prügikasti viskame.
Milline on olnud teie suurim või meeldejäävaim esinemine?
Meil on olnud mitu esinemist, mis meie endi jaoks on päris meeldejäävad. Näiteks 2015. aastal esinesime me Kopenhaageni kesklinnas ühes suures kirikus ja samal ajal toimus õues väiksemat sorti terrorirünnak. Oleme esinenud täiuslikul ööl Tšehhi mägedes ja tohutusuurele publikule Roskilde festivalil. Need on ilmselt kõige olulisemad.
Ja milline on olnud see etteaste, mille tahaks unustada?
Ausalt öelda pole neid palju olnud, aga meilgi on juhtud õhtuid, kus kõlarid põlevad läbi, üks meist saab laval olles peapõrutuse, soojendusbänd unustab öelda, et jagatud backline koosneb ainult lõppvõimu kõlaritest, kontserdikorraldajad üritavad rahadega üle lasta jne. Seda kõike on suurem osa ringi tuuritavaid muusikuid kogenud.
Parim rada7?
Ma ei kujuta ette. Äkki “L.A. Blues” The Stoogesi plaadilt “Fun House”?
Ja lõpuks – mida sa ütleksid inimestele, kellel on tekkinud huvi ja uudishimu tulla teid vaatama? Mida oodata?
Ma ei ütleks neile praegu midagi – meie kontsert räägib iseenda eest.
Narcosatanicost saab näha 1. aprillil Tallinn Music Weeki Rada7.ee esitluskontserdil ja TMW Linnalava programmis Noblessneri valukojas.