Eelmisel aastal oma teise täispika albumi „Nokturn” välja andnud ning publikut puupüsti saalidele seda esitlenud Argo Vals jõudis just tagasi Euroopa minituurilt ning on oma muusikaalasest tulevikust rääkides ühtaegu kadestamisväärselt ja rõõmustavalt optimistlik. Juba homme, 1. aprillil, ootab teda koos oma täismahus saatebändiga ülesastumine Tallinn Music Weeki Rada7.ee esitluskontserdil ja ülehomme võib Argot näha live-elektroonilise ühemehekavaga Linnalava programmis.
Foto: Maris Tomba
Uurisin Argolt, et mis tal hetkel käsil ning ta rääkis: „Hetkel pean plaani, et suvel minna salvestama mõnda värsket lugu. Salvestusliku poole pealt plaanin paari uut lähenemist, mida varem katsetanud pole. See paneb mind mõtlema, et miks ma juba varem seda teinud pole. Sätin paika suviseid ja sügisesi kontserte nii kodu- kui ka välismaal. Mai, juuli, august ja oktoober saavad olema mõnusalt tegusad! Muidugi on korralikult aega läinud ka TMW kontsertideks valmistumisele.”
Loomulikult uurisin ka just lõppenud põneva Euroopa minituuri kohta. „16.-21. märts toimunud nelja kontserdiga minituuril oli lahe. Käisin seal Liis Ringiga, kellega käisin tuuril ka novembris. Taas sai mängitud täiesti erinevates kohtades. Kõige ebatavalisemaks oli kontsert Eindhovenis ja Bonnis. Eindhoveni kontsert toimus endise Philipsi tehase hoonestikus. Kuskil kümme aastat tagasi kolis tehas Amsterdami, mõni aasta seisis kvartal tühjana ning seejärel otsustas Eindhoveni linn anda paigale uue elu ning rajas sinna suure loomelinnaku! Meie mängisime Liisiga selle hoovil taaskasutatud konteineritest, aknaraamidest ja muudest juppidest püstitatud hoones. Märkimist väärivad sealse linnaku tingimused elamiseks ja töötamiseks – need on megatuusad. Teiseks toon välja kontserdi Bonni külje all mäe otsas metsa sees asuvas mõisas. Toimus see Eesti Kultuuripäevad Saksamaal raames. Asukoht oli ühtaegu lahe ja mõis natuke kriipi.”

Lõpetuseks küsisin veel, et kuidas on vastu võetud Argo viimane plaat ja kuna ta on erinevate koosseisudega TMW-l osalenud korduvalt ja valdavalt saanud ülipositiivset vastukaja, siis millised ootused on tal seekordse TMW suhtes ning sain vastuseks kuulda järgmist: „Olen hakanud mängima rohkem välismaal kui kodus, kaardistama ses mõttes Euroopat ja Venemaad. Olen õnnelik, et toimetan taas manager Henri Roosipõlluga. Kuna teine plaat liikus esimesest ka teistel radadel, olen saanud erinevat vastukaja – palju on neid, kellele see on väga korda läinud, kuid ka neid, kes olid segaduses ja ootasid esimese ja teise plaadi vahele väiksemat kontrasti. Jah, väändeid ja pöördeid on oodata edaspidigi.
Seekordselt TMW-lt ootan endiselt, et kontserdile jõuaksid õiged inimesed. Tahan leida uusi kontakte, et tulevikus võtta ette aina põnevamaid projekte ja ülesastumisi. Sinilinnu kontserdil astun üles sama koosseisuga, millega mängisin plaadiesitlustel ja laupäevasel linnalaval live-elektroonika kavaga.”

Tavapärase pika intervjuu asemel aga palusin Argo Valsil vaadata üle oma plaadiriiul ning sealt tuua välja seitse kõige olulisemat või meelepärasemat albumit ning siin nad on:

"Apocalypse" (2013) – Thundercat

Eriti lahe kui vabalt suudab Thundercat muusikas mängelda. Seda eeskätt bassiliinidega, kuid ka harmooniate, biitide, süntidega; liikuda korraga eri suundades, mis aga kokku moodustab põimuva terviku. Lahe, et ta räägib samamoodi sujuvalt ja omamoodi muretult ilusaid lugusid.

"EP No. 1" (2011) – Tigran Hamasyan

Tigran Hamasyan on mu jaoks põnevaim pianist. Ta helide loomus kõnetab mind – ta suudab oma jazzistes väljaütlemistes pakkuda midagi uut, kaasaegset, elusat, olles samas tugevalt mõjutatud ka rahvatraditsioonilisest muusikast. Avastasin ükspäev, et üks osa mu lemmikmuusikutest pärineb kas Iisraelist või antud juhul Armeeniast. Minu ja kindlasti paljude teiste jaoks on Tigrani päritolu küllaltki eksootiline. Ta looming on olnud oma juurtest tugevasti mõjutatud, mis ta ka omasuguste lõpubossi-leveli muusikute seas eriliseks teeb. Olen näinud-kuulnud teda korra soolokavaga Eestis festivalil Jazzkaar. Loodan, et lähitulevikus satun ta kontserdile uuesti, et kuulda ta ulmelist bändi.

"Machinarium OST" (heliriba arvutimängule, 2009) – Tomáš Dvořák

Kuulsin seda soundtracki esialgu eraldiseisva albumina. Kuna see oli mu jaoks niivõrd võimas, pidin mõne aja pärast võtma ette ka arvutimängu, et saaksin heli ja pildi koostoimimisest veelgi tugevama mõju.

"Silhouettes" (2008) – Textures

Esimese asjana Textures’iga seonduvalt meenuvad hommikud Tartu ajast, mil oma korterikaaslast ja head sõpra Mattiast aeg-ajalt hevilugudega äratasin. Oli selleks midagi kas Texturesilt, Meshuggah’lt või Despised Iconilt. Olime mõlemad hilja magama-hilja üles graafikuga. Kui teadsin, et tal on hommikul (tegelikult oli see ennelõuna) kindlasti vaja kuhugi jõuda, tõestasin isukalt kui hooliv sõber talle olen, äratades teiselt poolt seina räige metalküttega. Meil olid ja on senimaani väga sarnased muusikalised maitsed ning huumorimeel. Textures on olnud minu hinnangul kõige maitsekam ja lahedam metalbänd üldse. Lisaks olen saanud nende muusikas olemisega seni ainukese ja loodetavasti viimase luumurru, kui Rock Cafes nende kontserdil moshimisel ninaluu murdsin. Avastasin selle alles järgmisel hommikul teises Eestimaa otsas peeglisse vaadates. Nina sai suht täpselt paika tagasi.

"In Rainbows" (2007) – Radiohead
Esimesed mälestused selle albumiga on ajast, mil elasin Viljandis ja hängisin pea igal õhtul sõbranna Väike tänava korteris. Kõõlusime aknalaual ning jälgisime palju MTV-d (siis näidati seal veel muusikavideoid) ja Radioheadi kontsertvideot "From the Basement" näidati päris palju. "In Rainbows" on uskumatult palju pakkuv album.

"White Pony" (2000) – Deftones

Kõik sel albumil on perfektne. Ma ei vahetaks välja ühtegi nooti, gruuvi, trummilööki ega kõla. "White Pony" oli üks esimesi originaal CD-sid, mille plaadipoest ostsin. Olin võrdselt suur Deftonesi ja Korni fänn. Kuuma andsid ka muusikavideod, mida nägin noortesaadetest Filter ja ZTV ning koolivahetundide ajal arvutiklassis (tol ajal oli internet kirjeldamatult aeglane). Mingil perioodil olid mu vihikud, päevikud ja kontrolltööd Deftonesi-Korni logosid täis. Seda ka, et tol ajal (kolme-nelja aasta jagu) läks suur osa mu kogutud taskurahast või teenitust lemmikbändide albumite plaadipoodidest hankimisele, mis muutus, kui sain elektrikitarri.

"Neon Ballroom" (1999) – Silverchair

See on alt/art-rock bändide albumitest, mida kunagi isuga kuulasin, ajale kõige paremini vastu pidanud. Tõmbaksin Silverchairi laulukirjutaja/kitarristi/laulja Daniel Johnsi juures kerge paralleeli Kurt Kobainiga, olles ta noorem ja romantilisem hingesugulane. Johnsil õnnestus eriti noores eas kirjutada järjest suurepäraseid albumeid.

Avalehe foto autor on Maris Tomba.