Neoandertals on tuntud oma brutaalsete helide, pisimagi detailini välja töötatud kontseptuaalsuse, imetlust tekitava äärmuseni viidud pühendumise ja täiuslikkuseni püüdleva pillimängutehnika poolest. Ka meie küsimustele vastasid nad kadestamisväärse põhjalikkusega ning võib ainult kujutleda, millist energiat tulvab nende lavaesinemistest. Kui on soovi seda kujutlust ka reaalsuses kogeda, siis pruugib ainult külastada sel reedel, 30. märtsil klubis Hoov Tallinn Music Weeki Rada7 showcase’i, kus teiste suurepäraste bändide seas astub kell 23.00 lavale ka Neoandertals.
Meie küsitlusele vastasid duo mõlemad liikmed – bändi hing ja basskitarrist Rain Pohlak ja suurepärane trummar Sandra Vungi.
Neoandertals
Millele ehitate üles oma loomingu ideestiku, kuidas kontseptid sünnivad? Kas teie õnneks sattusite seni eriti käsitlemata temaatikale, kus fantaasia ilma stampidele komistamata lendama saab minna?
Rain: Neandertallased on kõige metalim teema üldse. Eelajaloolised, suurema karvkattega metsikud hominiidid, kes inimlikkust tundmata tapsid ja vägistasid ning kannibalismi harrastades üksteist sõid. Just inimlikkuse puudumine ajalooliselt eksisteerinud olendites loob võimaluse kirjeldada enneolematuid metsikusi, mis brutaalse muusikaga oivaliselt kokku sobib.
Ma tunnen mingisugust seletamatud aukartust ja vaimustust nende metsikute elajate suhtes, kes kunagi jääaegu trotsides Euroopat enda käes hoidsid. Mõni vaimustub sarimõrvaritest ja kirjutab vastavat lüürikat, mina aga anatoomiliselt perfektsest tapjast, neandertaallasest. Inimesed ja nende loodud maailmad tüütasid mind ning ma ei olnud vaimustuses järjekordsest bändist, mille sõnades vaid inimestele või tema ebajumalustele keskendutakse.
Enne esimese albumi sõnade kirjutamist joonistasime Rolandiga nö storyboard stiilis väikesed pildid ideedega, millest "Neanderthals Were Master Butchers" võiks rääkida. Seal olid kujutatud neandertaallased kannibalidena, nende matmiskombed, tagasitulek elavate surnute – neo-neandertaallastena (siit ka bändi nimi) ning neile allutatud tulevik, apokalüpsis. Eelajalooliste inimahvlaste teema on väga põnev. See on ka võimalus välja kirjutada ja kompida ebainimliku hirmu piire. Näiteks lugedes peategelase kannatusi albumilt "Ebu Gogo Gutting the Child", läheb fantaasia rändama tumedatele aladele, mida süvendab ajalooliselt võimalik taust.
Ühe teooria järgi tunneb inimene hirmu igasuguste inimlaadsete koletiste vastu seetõttu, et neandertaallased viiekümne tuhande aasta jooksul öösiti metsades inimnaisi vägistasid ning ürgne hirm tundmatute koletiste eest salvestus meie geenidesse.
Tulevaste plaatide kontseptsioonid sünnivad tavaliselt lugedes mõnda huvitavat artiklit hominiididest. Materjali hulk on lõputu ning erinevaid hominiide, kellel mingi võigas varjupool oli ning millest järjekordne kontseptuaalne album luua, avastatakse järjest juurde. Näiteks Ebu Gogo ehk Homo floresiensis avastati alles aastal 2003, samal aastal, mil NEOANDERTALS üldse sündis.
Mulle tundub tihtipeale, et liiga palju pille tekitab täiesti asjatu mürafooni, aga ometi on tavapäraselt reegliks pigem rohkem kui vähem. Miks teie otsustasite jääda nii napi instrumendivaliku juurde, algses koosseisus oli siiski ka kitarr?
Rain: Algselt oli idee luua bändide DISGORGE (USA) ja WORMED loomingust inspireeritud brutaalset muusikat. Mõlemas bändis on kesksel kohal ka kitarr. Kui NEOANDERTALS oli aastal 2005 valmis lindistama oma esimest stuudiodemo, siis enne stuudiosse minekut otsustas tolleaegne kitarrimängija Toomas bändist lahkuda. Mul oli ostetud uhiuus BC Rich bass ning sattusin just kuulama WORMEDi demo "Voxel Mitosis", kus kitarr oli saundis nii alla surutud, et tundus nagu bass oleks ainsaks keelpilliks. Saund oli primitiivne ja tänu sellele ka metsikult võimas. Vaimusilmas tundus huvitav idee jättagi kitarr ära ning lasta bassi madalsusel ja põnevatel sagedustel domineerida. Tundus, et see võiks ka temaatikaga paremini sobida. Eelnevalt on julgeid bass ja trumm stiilis bändikoosseise metalis küll olnud, kasvõi soomlaste CAUSE FOR EFFECT.
Suureks mõjutajaks oli nii muusikaliselt kui ka vaimselt DECREPIT BIRTH ja selle laulja Bill Robinson, kes kutsub üles loobuma eluaegsest pangaorjusest ja tavaelust ning kirjutab jõulisi sõnu maailmade kokkupõrkest, hävingutest. Ise elab nii vihma, päikse kui ka lumega lageda taeva all California mägedes ja randadel. See oli tohutu inspiratsioon ja julgustas lisaks tehnilisele ja brutaalsele death metali mängimisele otsima ka võimalusi tavaelu lõksudest pääsemiseks ja oma off-the-grid hüti rajamiseks. Ka Ameerika black metal duo WOLVES IN THE THRONE ROOM elab Washingtoni osariigis oma poollagunenud metsaelamus ja teevad tänu sellele ka geniaalset muusikat.
Sandra: Üks plaadifirma oli nõus meid enda alla võtma, kui me kitarri lisame. Nagu näha, seda ei juhtunud. Milleks kõlada täpselt nii nagu kõik teised?
Renata Drukteinyte
Sain aru, et vahepeal oli teemaks ka teise bassi lisandumine? Miks see plaan katki jäi, ma oskan ainult ette kujutada, kui muljetavaldav selline kooslus eriti laval oleks olnud?
Sandra: Teise bassimehega sujusid proovid väga hästi ning ta oli ka kiire õppija, kuid tal jäi julgusest puudu ning ka prooviskäimine muutus väga kaootiliseks. Kuna me ise oleme väga pühendunud oma loomingusse, siis ei olnud meil lihtsalt selliseks asjaks aega.
Rain: Ma olen tänulik koosmängitud aja ja sellest saadud enneolematu kogemuse eest, mida kahe bassi kooskõla tekitas, kuid lõppude lõpuks ei soovinud ta olla nälgiv muusik.
Mulle meeldis väga üks suvaline kuskilt silma jäänud netikommentaar: "Täiesti seosetu ja banaalne müra. Saab peale minna tõesti üksnes üliprimitiivsetele inimestele", mis kõlab väga hea vastandusena Raini enda väljaöeldule: "Mind tüütavad surmani meloodiad, isegi need mõned üksikud plaadil". Teid on saatnud üsna ootamatu edu underground metalskenest, kuhu te idee järgi kuuluma peaksite, kaugel väljaspool seisvate melomaanide ja kriitikute hulgas. Äkki ongi neile inimestele teie muusikas selleks haaravaks momendiks mingi üliprimitiivse tasandi välja ujumine neis endis?
Sandra: Minu jaoks on näiteks Sky+ banaalne müra. Töötasin ühe perioodi firmas, kus Sky+ mängis hommikust õhtuni. Mul on siiamaani eluaegne trauma. Black Eyed Peas on kõige kohutavam bänd maailmas. Kui rääkida üliprimitiivse tasandi väljaujumisest inimeses, siis mulle väga meeldis üks "Australopithecuse" arvustus, kus arvustaja oli kolm tundi järjest seda albumit kuulanud ning kui ta peale seda läks välja suitsu tegema, tundus talle, et nägi silmanurgast eelajaloolist primaati metsanurgas vilksatamas.
Rain: Madalad ja toored bassisagedused koos metsikute ja äkiliste käigumuutustega loovad üsna eelajaloolise meeleolu. See melomaane arvatavasti paelubki. Tavaline metalhead tahab kuulata lugudes ka kitarri, mis bändi talle oma lemmikutele sarnasemaks teeb. Kitarri puudumine võib mõnele tunduda võõrastav. Tahetakse kuulata sarnaseid bände, see seletab ka, miks igasugused kloonbändid huvi puudumise tõttu välja ei sure. Kuid mingi hetk vajatakse värsket saundi. Kui Uus-Meremaa ULCERATE välja arvata, siis on death metal viimased seitse aastat vaevelnud massilise kloonbändide vohamise küüsis. Black metal’is on aga peale prantslaste-soomlaste DEATHSPELL OMEGA albumit "Fas – Ite, Maledicti, in Ignem Aeternum" avanenud uksed uute ja huvitavate avant-garde bändidele, kes järjest lasevad muljetavaldavaid albumeid välja.
Kes ütleb, et NEOANDERTALS on täiesti seosetu ja banaalne müra, peaks teadma, et minu varajane looming oli tugevalt mõjutatud DISGORGE (USA) 2002 aasta albumist "Consume the Forsaken", mille kohta dinosaurusest metalheadid arvustustes kirjutasid, et selles leidub nii palju madalaid metsikuid riffe, blastbeate ja korinaid, et see kõlab nende kõrvadele kui müra, lausa solvang metalile. Album aga on geniaalne, kümnendi parim. Riffe täis labürint. Ükski bänd ei ole kunagi ligilähedalegi nii brutaalne olnud. Kui ühe väikse metalžanri alaliigi mõni arvustaja arvab, et DISGORGE (USA) või NEOANDERTALS on lihtsalt müra, siis muidugi arvab seda ka tavainimene. See muusikasuund on üsna eksklusiivne ning vaid vähesed saavad ja peavadki sellest naudingut saama. Kui hall mass seda kuulama hakkaks, siis ma lõpetaks momentaalselt selle mängimise. Kuigi maailm oleks hoopis pingevabam, kui raadiost lastaks hommikuti lugusid "Manipulation of Faith" või "She Lay Gutted".
Nii eelmise plaadi "Ebu Gugu Gutting the Child" kui ka "Australopithecus" kaanepilt on Raini maalitud? Kas sa muul ajal ka maalid/joonistad või tundus lihtsalt, et keegi teine ei suuda visualiseerida sinu kujutluspilti sellest, milline peaks üks õige australopiteekuse kolp plaadikaanel välja nägema?
Rain: Enne seda maalisin viimati lapsena ning õlivärvidega varasem kokkupuude puudus. NEOANDERTALSi looming on alati nullist lõpuni meie endi kätetöö ning ma olen uhke nii Rolandi kui minu maalide üle.
Paneks nüüd vahepeal paika segadused daatumitega. "Australopithecus" on sisse mängitud 2009. aastal bändi eelmise trummari Roland Seeriga? Kuidas tuli selline lahendus ja miks Sandra kõrvale jäi vahepeal?
Rain: "Australopithecus" on kohapeal 100% improviseeritud. Tegu oli planeerimata plaadiga. Me Rolandiga hakkasime lihtsalt lindistama ja mängima, teadmata, mis välja tuleb. Roland oli vahepealsetel aastatel, kui meil ei õnnestunud enam koos mängida, arenenud tohutult värskete trummirütmide maailmas ning see sütitas ka mind proovima midagi jällegi teistsugust ja uut bassi peal. Väga energiline ja põnev kooslus tuli. Idee pühendada primitiivse kõlapildiga plaat australopiteekusele oli aga varasem. Tahtsime aga enne "Australopithecust" lindistada ja väljastada koos Sandraga neli aastat väljatöötatud "Ebu Gogo Gutting the Childi". NEOANDERTALS on aastast 2006 alati olnud sama koosseisuga, kus mina mängin bassi ja teen hääli ning Sandra mängib trumme. Kuid vahel jämmin ma ka Rolandiga ning me kavatseme ka tulevikus lindistada ja välja lasta
"Australopithecusele" sarnaseid albumeid. Roland Seer on põhimõtteliselt eluaegne loominguline NEOANDERTALSi liige.
Sandra: Juba on töös ka uus album, kus mängin trumme taas mina. Muusikaliselt edasiarendus Ebu Gogost. Mängime kahte täiesti uut lugu ka Tallinn Music Week Rada7 showcase’il, mis toimub 30.märtsil klubis Hoov.
Renata Drukteinyte
Noh ma tean, et järgnev küsimus paneb metalfänni lõrisema, aga ikkagi. Miks vaevata ennast sõnade kirjutamisega ja nendesse mingi sügavama idee või kontseptsiooni komponeerimisega, kui kuulamisel sõnu eristada niikuinii pole võimalik? "Australopithecusel" olete sõnalisest poolest üldse loobunud…
Rain: See on fun. Laulusõnade eristamine korinaga kurguhäälest on osa albumi terviklikkusest, osa elamusest. Ning kui piisavalt kõrva harjutada, siis on võimalik ka kõik sõnad eristada. See eeldab muidugi mitmesajakordset albumi läbiketramist. Mäletan, kui esimest korda proovisin laulusõnade saatel ajada järge Lord Wormi korinale Cryptopsy albumil "None So Vile". Ma olin üsna elevil, et niivõrd leidlik lüürik suudab niivõrd põnevalt keeruliseks lauludele kaasajälgimise teha. See on jälle üks nüanss, mis paneb sind teatud albumisse veelgi rohkem kiinduma.
NEOANDERTALSi puhul on muidugi peaaegu dešifreerimatu korina kasutamine sõnade laulmisel viisiks imiteerida neandertaallaste ja teiste hominiidide häälitsusi. Miks muidu üldse koriseda, kui su bänd ei räägi eelajaloolistest inimahvlastest? Näen äärmiselt vähe vaeva selleks, et sõnu oleks lihtsam eristada. Nii kõlab loomalikum, primitiivsem.
Tavaliselt kulub üsna mitu aastat albumile sõnade kirjutamiseks ning sügavam mõte või kontseptsioon on hea viis mingi kindla meeleolu loomiseks. Ainuüksi terve albumi sõnade läbilugemine peaks olema omaette elamus.
"Australopithecusel" ei oleks häälitsuste tegemine lihtsalt sobinud. Eriti seetõttu, et australopiteekid olid niivõrd robustsed, väiksed ja vähearenenud, et jõulist korinat nad vaevalt oleks suutnud esile kutsuda. "Australopithecus" on tribüüt sellele vähetuntud inimeellasele, seetõttu valitseb ka instrumentidel minimalism ning sõnade ja häälitsuste puudumine.
Raskemakõlalise metali lemmikteemadeks on inimese negatiivne pool, teemaks enamasti hirmud, viha vägivald, ebainimlik kurjus jms. Miks? Kas teil endil on mingeid kummalisi halvavaid hirme, foobiaid?
Sandra: Nagu ka filmikunstis on õudusfilme ja thrillereid. Inimese tumedam pool on ju huvitav ja õõvastav ning kui selleteemalist kunsti tarbida, siis tihti ka vabastav. Mul tekib äng hoopis siis, kui palju sellist nö positiivset muusikat kuulata, see teeb mind kuidagi rahutuks. Kummalisi foobiaid mul vist pole, putukaid ma näiteks ei karda ja liblikat sauna leiliruumis nähes karjudes välja ei jookse. Üldse on see tegelikult nii isiklik ja ebaturvaline teema, et ma naljalt ei tahaks sellest avalikult rääkida. Informatsioon on jõud. Siit tuleb ka vist iseeneslikult välja üks minu foobiaid – olen küllaltki paranoiline inimeste suhtes.
Olete mõlemad taimetoitlased ja kuna Rada7-s on paar väga kirglikku toitumisalast teemat, siis lihtsalt pean seda teemat puudutama. Sandra on öelnud, et hakkas taimetoitlaseks eetilistel põhjustel, aga Rain, millised olid sinu otsustusmotiivid? Ning Sandra, kui palju sa vaevad pead teiste seonduvate ökoloogiliste probleemidega – näiteks pestitsiidide ja kõikvõimalike keemiliste lisaainete hulk toidus, metsade maharaiumine põllumaa- ja tööstusmaa juurdesaamiseks, GMO-d, lapstööjõu kasutamine kaevandustes, puuvillakasvatuses, kakaoistandustes jms tänapäeva majandussüsteemi alustalaks olev varjatud pool?
Rain: Jah, ma olen taimetoitlane olnud ligikaudu kolm aastat. Enne seda oli Sandra olnud juba kolm aastat taimetoitlane. PETA propagandavideod mind ei kõigutanud, küll aga salakaamerad tööstuslikest uuematest laibahakkijatest. Nendes on näha, kuidas Bobcatiga lükatakse täissuuruses poolelus veis koos karvade ja sõrgadega keerlevate teradega hakkimiskambrisse, mille ühest otsast väljub koheselt ka produkt. Saadud luu-, sisikonna- ja lihasmassist toodetakse hot-doge, pepperonisid ja ka muid meile tuntud vorste. Sellise rämpsuga ma küll oma keha ei tahtnud enam mürgitada. Toitumine peaks olema kui tervisekindlustuse eest. Ka plaatidel "Neanderthals Were Master Butchers" ja "Australopithecus" mänginud Roland Seer ja tema elukaaslane on taimetoitlased.
Tavaliselt on tulistel taimetoiduvastastel endal süümepiinad tapamajade pärast. Ma olin ise ka samasugune. Muidugi ei oska või ei julge suur osa inimestest oma peaga üldse mõelda, nii et süüakse kõike, mida mainstream meedia koos lihatööstusega peale surub.
Sandra: GMO soja kasvatatakse põhiliselt loomasöödaks ning Eestis müüdavad sojatooted on GMO vabad. Paar aastat tagasi nägin küll Maximas GMO sojaõli, aga see on ka kõik. Muu poole pealt – kui vähegi võimalik, tarbin loomulikult enda kasvatatud köögivilju. Samuti ei söö ma konkreetselt ohtlikke E-aineid sisaldavaid toiduaineid. Üldse püüan ma vähem tarbida, mis puutub näiteks tarbeesemetesse ja riietusse. Uusi riideid ostan siis, kui vanad teksad on juba lõhki kulunud (kuigi lõhkikulunud teksad on veel coolimad). Kui aga tarbin, siis küllaltki teadlikult.
Millised on teie ambitsioonid? Kuhu tahate jõuda? Suured fännidehordid, kontserttuurid, festivalid, staadionid?
Rain: Võib-olla kunagi olid standardunistused finantsiliselt toimivast, keskmise suurusega death metal bändist, kuid nüüd on need vastupidised. Eesmärk on metsa ehitatavasse hütti elama jääda ja eemalduda tavaelu lärmist ja lindistada seal originaalseid albumeid, mida oleks endal põnev kuulata. Aastatega on suured inimhulgad hakanud tekitama minus paljuski ebamugavust ning suurema inimhulga ees mängimisest on järjest raskem naudingut saada. NEOANDERTALSil on alati olnud vaid käputäis fänne ning arvatavasti nii see ka jääb, sest juba minu muusika DNA-sse on sisse programmeeritud suurematele massidele mittemeeldimine.
Neoandertals
Kas tahaksite jääda ja kuulsust koguda pigem kitsamas metalskenes või oleks põnevam jõuda ka mingitele muudele lavadele? Viimase plaadi materjal ju sobiks kasvõi mingitele kummalistele avangard jazz- või eksperimentaalmuusika kontsertidele…
Rain: Plaadil "Australopithecus" on täies mahus improviseeritud ja seega ei saaks neid lugusid lavalaudadel taasesitada. Need ei omaks enam samasugust tunnetust. NEOANDERTALS jääb laval mängima detailideni väljatöötatud "Ebu Gogo Gutting the Child"i ja uuemaid metalist inspireerituid lugusid.
Sandra: Kõige ägedam on alati mängida pisikestes kohtades segapublikule.
Mis ootused on teil TMW suhtes? Olete sattunud meie mõõdetud mahhinatsioonide tulemusel üsna ootamatusse kompotti ning publikus ei ole ainult metalheadid…?
Rain: Live tuleb metsik, väikses ruumis koos ohtra ürgajastu energiaga.
Sandra: Ma ootan, et saaks ühe korraliku ja toore live mängida. Lihtsalt kaifida koos Rainiga musitseerimist ja energiat laval. Mis metalpubliku vähesusse puutub, siis Eesti metalskene on Neoandertalsi alati ignoreerinud (v.a mõni üksik erand), nagu ütles ka üks tuntud muusikakriitik.
Lemmik rada 7?
Rain: EMPEROR "With Strength I Burn" albumilt "Anthems To The Welkin At Dusk"
Sandra: MAYHEM "Key to the Storms" ühelt minu kõige lemmikumalt albumilt "Ordo Ad Chao".
Neoandertals astub üles Tallinn Music Week raames Rada7 showcase’l klubis Hoov, reedel 30. märtsil, kell 23:00.
Ürituse info radas ja facebookis.
Info bändi kohta: www.neoandertals.com ;
http://www.rada7.ee/artist/neoandertals