Tänavune sügis on õige kummaline – päike paistab ja vihm on harv nähtus. Võiks lausa öelda, et on soe. Siiski, tasakaalu ei pea kaugelt otsima, Eesti doom-death metal bänd Paean ilmutas neil päevil oma esimese plaadi. EP nimega „Livium“ süstib meisse põhjamaist külmust ja kõledust, lisades juurde parajas koguses fantaasiat. Tähtsa sündmuse puhul tegin juttu laulja-bassimängija Kevin Rändi ja kitarrist Heiko Rüütliga.

Mis lugu on nime Paean taga? Kas inspiratsiooni andis Kreeka mütoloogia?
Kevin: Võib öelda küll nii. Sõna „paean“ tähendab ülistuslaulu. Leidsime, et see nimi sobib hästi meie loominguga, kuna meie muusika liigub eepiliste ja süngete ning alati pigem dramaatiliste toonide peal. Lisaks kasutame lüürikas palju mütoloogilist olemustikku, kuid kindlasti mitte ainult Kreeka oma.

"Livium" (2011)Teie uue plaadi teemaks ongi hoopiski Põhjamaade mütoloogia. Püüdsin teada saada, mida tähendab „Livium“, mis on teie värske EP nimi, kuid ei leidnud kahjuks mingit abistavat infot. Nimi kõlab kuidagi ladinapäraselt, mida see siis täpsemalt tähendab?
Kevin: Livium on tegelikult metallisulam, selle loo nii-öelda ulmeline punkt.
Heiko: Sõna kui selline on tegelikult väljamõeldis EP story jaoks ning tähendab metallisulamit, mis koosneb elavatest rakkudest, sealt ka siis nagu life, live ja livium. Plaadi nimeks panime ta sellepärast, et livium on plaadi kandvas jutustuses olevate vaenlaste võimu sümboliks.

Sõnade autoriteks on märgitud kõik peale Magnuse. Kuidas teile selline grupis kirjutamine istub ja kuidas ühtivad teie kontseptsioonid sõnade seadmisest muusikale?
Heiko: Lüürilise poole pealt on nii, et Kevin tuli esialgu välja läbiva teemakontseptsioon-ideega, mida hakkasime üheskoos tugevaks storyks arendama. Kui süžee oli paika loksunud, siis suure enamuse lüürikast kirjutasin tegelikult mina. Kevin ja Endrik sealjuures olid suureks toeks erinevate väljendite ja sõnavara väljamõtlemisega.

Põnevad väljendid ja sõnakasutus jäävad laulutekstidest tõesti kõrva, olete lisaks laenanud sõnu skandinaavia keeltest?
Heiko: Kevin uuris antud EP jaoks päris palju põhjala mütoloogiat, et tagada nimede õigsus ja vastavus jne, kuid samas väga palju oleme kardinaalselt ümber mõelnud ja fantaasial lennata lasknud. Tegevus toimub futuristlikus paganlikus ühiskonnas, kus inimeste kõrval eksisteerivad ka muistsed põhjala jumalad, kes üheskoos moodustavad Aaside vereliini. Nende vastu on end seadnud maale sisse rännanud Vaanid ning Walhallast on saanud Vaanide kõrgtehnoloogiline metropol, Fenrir on Vaanide võimsaim relv, hiiglaslike mõõtmetega liviumist hunt ja kogu taevalaotuse üle kõrgub elupuu Yggdrassil.

Mis ajendab üldse sellistel teemadel kirjutama? Ma tean, et Endrik on kõva RPG mängude hai, kas teised on ka kõvasti Lord Of The Ringsi uurinud?
(üldine naer)
Kevin: Ei, kindlasti mitte. Loo algne idee, panna kokku Skandinaavia eddalik mütoloogia ja ulmekirjanduse elemente, tuli minult. Kuulsin Heiko esimesi muusikalisi katsetusi ja ideid loost "Crimson Seas" ja otsustasin, et loo tegevus tuleb maalida külma ja süngesse maastikku. Selleks uurisin põhjalikult Eddat ja muid skandinaavia lugusid ja skaldilaule: võtsin nimesid, asukohti ja isegi Edda lauludes olnud sündmusi, kuid andsin tegelastele eraldi isikupärad, konfliktid – sellise 20. sajandi ulmekirjanduse süžee, muidugi palju verisemas, tumedamas ja eepilisemas toonis. Heiko ja Endrik lisasid enda poolt väga häid detaile ja loole sujuvust, mis muutsid selle omanäoliseks mitmel tasandil.
Heiko: Mainin ära, et Endrik pole RPG-mängude hai, mina ja Kevin oleme. Et inimestele valet muljet ei jääks (naer).
Skyrimit (http://www.elderscrolls.com/skyrim/ ilmub samuti 11. November – loo autori märkus) ootab küll
Heiko: noh Skyrimit ootab igaüks…
Jah, ma ise ka Elder Scrollsi suur fänn
Kevin: mu arvuti ei vea kahjuks välja…

Paeani lugudes on atmosfääri loomisel väga oluline roll. On sul, Heiko, juba kirjutades selge, kuidas lugu peaks kõlama või tuleb see kirjutamise käigus? Kas näed ette ka kõikide partiide instrumentatsiooni? On sul juba aimu, kuidas trummid mingis kohas kõlama peavad? Või kirjutad sa hunniku riffe, mida omavahel hiljem konstrueerid?
Heiko: Atmosfäär on minu muusikas alati väga olulisel kohal olnud, juba esimestest kirjutatud lugudest alates. Lood kirjutan alati suunaga algusest lõpuni riff-rifi haaval, lugude ülesehitused tulevad tavaliselt käigupealt, vahel tekib vajadus midagi kuhugi vahele lõigata või muuta, lõpplahendus on ka mulle endale tihti ootamatu. Kirjutades oleneb täiesti kohast, kas alustan mõtlemist trummi- või kitarripartiidest või on ettekujutus hoopis kindla üldpildi kohta. Enamasti näeb asi välja nii, et kujutan mõttes ette mingit kitarrikäiku koos võimalike harmooniatega, seejärel leian sobiva trummirütmi ning kõige viimaks bassi.

Kui palju sa lased teistel kaasa rääkida loo lõplikul kujunemisel?
Heiko: Ootan tegelikult väga, et teised oma ideid sisse paneks, kuid samas olen ka väga kriitiline nii üldpildi kui detailide suhtes, kuulan asju kümneid kordi läbi. Arvan, et head ideed saavad meil teostatud, egotsemist minu poolt ei ole, kui kellegi teise idee on huvitavam ja sobivam. Stuudios lindistamise käigus näiteks on väga palju täiesti uusi mõtteid realiseeritud. Samas, kui lood esmakordselt teistele kuulata saadan, siis olen nad juba enda jaoks piisavalt heaks lihvinud, kõikvõimalikud lisad ja kõigi pillide käigud juba ette välja mõelnud, seetõttu teistel ehk on sellevõrra raskem hakata neid asendama oma ideedega, kuna lugu on põhimõtteliselt juba tervikuna ees.
Kevin: Lisan ka, et jah, Heiko üks huvitavamaid omadusi ongi see, et ta teab täpselt, kuidas asi peab kõlama või välja nägema, kõik on justkui ta peas välja mõeldud täpipealt. Samas annab ta kõigile piisavalt ruumi oma osa juurde lisada ja võimaluse muuta, kui enamus arvavad, et tegu on hea ideega.

Nii et tiimitöö on teil paigas?
Kevin: Jah, ka bändiväliselt on meil kõigil oskuseid ja huvisid, mida saame näiteks muusikapromos ja asjaajamises ära kasutada. Kõik teavad, mida nad oskavad ja võtavad vastava kohustuse endale ise, kui tunnevad, et sellega hästi hakkama saavad.

Plaadil on mainitud produtsendina Keijo Koppel. Kui palju selline bändiväline mõju teile korda läheb?
Heiko: Kuna oleme siiski suht noored ning algajad, siis Keijo kui asjatundja poolt saime stuudios väga palju nõu ja teadmisi eriti tehnilise poole pealt, saundi asjus jne. Lugude ülesehituse ja partiide üle otsustame siiski ainult meie ise, nüüd ja ka tulevikus.

Endrik Salak (kitarr), Kevin Rändi (vokaal/bass), Magnus Kokk (trummid), Heiko Rüütel (kitarr)Foto: Kristjan Lepp

Hiljutise koosseisu muudatuse tulemusel mängib bassi nüüd Kevin. Kuidas antud ülesandesse suhtud ja kui vabad käed sul selles on?
Kevin: Olen varem ka kitarri ja mikrofoniga korraga üles astunud, seega leidis bänd, et saaksin bassi mängimise ja samal ajal laulmisega hakkama. Eks see ole väljakutse, kuna pean justkui kahe instrumendiga laval olema, samas ka ohverdus, kuna liikumine ja kätega vehkimine on piiratud. Aga see on selline ohverdus ja väljakutse, mida ma tõsiselt naudin. See kõik motiveerib mind harjutama ja andma suuremat osa bändile, mis sealhulgas kasvatab ka kohusetunnet.

Aga „Liviumi“ peal mängib bassi Heiko, kas Kevin oli veel liiga roheline lindistamise ajal?
Kevin: Liviumi lindistus hakkas jah täpselt peale bassisti vahetust ning mina ei olnud veel materjaliga eriti tutvunud.
Heiko: Basskitarri mängimine death metal bändis on eriti nõudlik. Kiired käigud peavad välja kõlama piisavalt puhtalt, oluline on täpsus. Et Kevin oli eelnevalt terve aja keskendunud vokaalile, oli bassi selline valdamine talle veel üle võimete. Mina olin kõige intensiivsemalt pidevalt kitarrimänguga tegelenud ning seetõttu oli see ülesanne minu kanda – polnud teps mitte lihtne ülesanne, pean mainima, vasaku käe ranne sai mõneks ajaks hävitatud ning oma pilli juurde naastes tundus see nagu lapsik mänguasi.

Mulle meeldiks siia lisada mõni hea bassimeeste kohta käiv nali, kahjuks ma tean mõnda ainult trummarite kohta.
Ma ei saa lahti tundest, et Eesti bändid on tihti nagu üheööliblikad: peale mõningast edukat eksistentsi antakse välja helikandja, antakse kontserte, kuid mingi hetk tuleb järsku pidur peale ja bänd kaob kuskile ära. Viimased myspace’i või facebook’i uuendused, mis lubavad suurt kambäkki, on tehtud aasta tagasi… Asi venib, võib-olla antakse vahepeal paar kontserti, kuid üldiselt kaotakse radarilt ära. Kuidas kavatsete seda saatust vältida?
Kevin: Bändile tuleb leida kogu aeg tegevust: kirjutada uut materjali, salvestada, promoda, leida proove tehes paremaid viise, kuidas harjutada jne. Tegevus motiveerib liikmeid ja samuti on see kasulik rahvale, kes meid kuulab. Nemad saavad uut materjali ja loodetavasti järjest paremaid esinemisi bändilt. Kui jäädakse liiga kauaks vana rasva peale, muutub bänd laisaks.
Heiko: Arvan, et üks põhjus, miks paljud uued bändid ära kaovad, on selles, et kergem on muusikaga tegelda kooli või ülikooli kõrvalt Selleks ajaks kui algaja bänd, mis keskmiselt koosneb 16-21 aastastest, on jõudnud teha demo/EP/hunniku kontserte/väikse tuuri, on möödunud juba ehk paar aastat. Selleks ajaks on juba kätte jõudnud hetk, kui mõnel bändiliikmel on vaja tööle minna, mille kõrvalt aega leida on raskem. Ilma tööta ja ainult muusika najal ju Eestis ära ei ela, seetõttu vähem tõsised bändid hääbuvad.

Te ise oletegi ju laias laastus seesama 16-21 aastaste vanusegrupp? Mis edasi saab?
Heiko: Praegu on meil juba mõtlemisfaasis uus ideeliin ning valmimas paar uut lugu, mis on nüüd juba täispikale albumile mõeldes tehtud. Tuleval suvel on plaanis teha esimene kontsert-tuur. Lühiajalised eesmärgid, mille poole pürgida, on seega olemas.
Kevin: Meie muusika on väga erinev ja meie üldine pilt muusikast on väga erinev. Oleme vähemus. See võib olla põhjus, miks me jätkame, et viia meie ainulaadsus kõrgemale tasandile. Lisaks on meil ka pidev ja hea läbisaamine omavahel.
Heiko: Leian, et meil on ühine tugev armastus muusika vastu, oleme leidnud ühise keele, mis kõigile meeltmööda on ning usume omavahelisse koostöösse, aga ka endisse ja endi võimetesse. Oleme kõik toonud ja oleme ka edasipidi valmis tooma ohvreid muusika tegemise nimel. Arvan, et see kõik kirjeldab juba tegelikult, mis meile endile on sõnadetagi selge, muusika on meie elu ning meid kui isikuid iseloomustab püüdlus muusika tegemise poole.

Lõpetuseks küsikski, et mis saab lugudest nagu"Absolute Solitude", "Overwhelming Rival" ja "The Radiant Moon", mis plaadile ei mahtunud. Kas need on planeeritud tulevikus lindistamiseks? Tulevasele plaadile ehk?
Heiko: Kõigi EP-le eelnevate lugudega on tegelikult see teema, et nende jaoks oli mul concept välja töötatud juba enne Paeani algust. Kuid kõige enne andsime välja demo ning nende lindistamine mitmes kohas võttis meil päris suure tüki aega, neidsamu lugusid saime samas tüütuseni esitada juba väga mitmeid kordi, kuni Kevin ükspäev uue mõttega lagedale tuli: „Heiko, kirjuta äkki pooltunnine lugu!?“ See pooletunnine lugu on nüüd "Liviumi" nime all, mõtted on vanadelt lugudelt edasi liikunud ning järgmisele albumile tulevad juba täiesti uued lood. Vanemate lugude lõpliku saatuse kohta ei oska praegu täpselt öelda, ehk kunagi tulevikus tuleb meilt mõni „B-sides & rarities“.
Kevin: Vaatame, mis tuleviku toob. Lood ju ära ei kao, küll leiame lahenduse, et need õigesti ja soliidselt publiku kõrvu kõlama panna.

Kas seesama rarities kompilatsioon võiks ilmuda Nuclear Blasti/Roadrunneri/Spinefarmi või mõne muu leibeli alt? Või te ei kiirusta end suurte poiste mängudesse segama?
Heiko: "Suurte poistega" tulevad enamasti kaasa ranged reeglid, produtsendid või muud loovust piiravad asjaolud. Raha on muidugi ka tore asi, aga mitte piisavalt, et oma loovusele keskmist sõrme näidata. Kui selline otsus tuleb, siis otsustame eelkõige sellise koostööpartneri kasuks, kes meid usaldada suudab, meisse usub ning meie muusikat hindab sellisena nagu ta on.

See on hea, et oma nahka kohe maha ei müüda. Jään teilt järgmisi plaate ootama. Tänud vastamast!
Kevin: tänud, et aega said.

Vaata ka Paeani artistiprofiiili!

"Livium"-i lugude nimekiri:
1. Illusive Imprisonment
2. Crimson Seas
3. Awakening
4. Impending Sacrifice / Fall Of The False Lords