Kurjam, november 2017, TartuFoto: Evert PalmetsÜüratu on süvik, mis eraldab tolle ookeani kahte kallast, mis omakorda eraldab neil kallastel teineteist jõllitavaid punkbände, mis kummatigi ligikaudu samal ajal alustanud. Muidugi on erandeid, aga olen päris ammu täheldanud pea diametraalselt erinevaid väärtushinnanguid, mis sõltuvad sellest, kummal pool unustusse vajunud raudset eesriiet tüübid üles kasvasid.
Uskumatu on tõik, et paar kümnendit pärast Berliini müüri langemist (mida nooremad meist isegi näinud pole) puudub bändidel endiselt võime näha valgust makaroni teises otsas. Eriti veider, kui bändid on alustanud juba Julges Uues Ilmas ehk pärast Ajaloo Lõppu (vaata ka Fukuyama „Ajaloo lõppu“ ja muud põhjendamatut optmistlikku kräppi).
The Casualties alustas 1990. ja Kurjam 1996. (“vist” – kui Sigust tsiteerida) aastal. Loomulikult ei saa neid bände võrrelda ka juba loomingule lähenemise poolest. Ometi jagavad nad paari päeva pärast, täpsemalt 27. veebruaril lavalaudu Sveta baaris. Tegelikult on mõtlemiskoht hoopis see, miks korraldaja üleüldse just sellise toetusgrupi jänki-streetpunk bändile valis. Mitte, et ma valiku üle kobiseks. Samas muidugi – pungist ju tulebki eeldada vastasseisu igale korrale, igas asendis, ka pungile enesele… ja siit edasi anname sõna juba Kurjamile. Järgnevas jutus osalesid Sigus ehk Kurjami vokaal/kitarr ning bassist Liiviste.
Kui palju on Eesti suht omanäolist (omakeelset) punki mõjutanud The Casualties või samalaadsed bändid?
Sigus: Raske on rääkida teiste eest, sest mina pole ju üldse hardcore-pungi mees, mul pole neetidega tagi, pole ühtki tätokat ega isegi kukeharja! Mida selline jobu streetpungist teab?
Tegelikult on hardcore punk minu rafineeritud maitse jaoks liiga aeglane ja monotoonne. Järgmine kord palun kutsuge siia NOFX, see on normaalne bänd. Kahju ainult, et nad eesti keeles ei laula…
Kurjam alustas küll mõned aastad hiljem, aga peaks olema generatsiooni poolest justkui sama. Palju on sarnast või erinevat? Kui palju (kui üldse) te The Casualtiese loomingust nende väärtushinnangutest vm teate?
Sigus: Me, jah, ei alustanud mitte New Yorgis, vaid Sauel, aga tegime ka võimsa tähelennu kohe esimesel aastal! See oli vist 1996. aasta, kui meil ilmus kassett "Kurjam taevasse ei saa" ja selle peal on tõesti paar hardcore laulu, nagu näiteks "Sommid koju" ja "Mitmekülgselt ebanormaalne". Hiljem veidi hälbisime sellest ättituudist, aga viimasel plaadil "Surm tappis ära" on jälle üks kõva hardcore lugu – "Inimsööja öökull". Tõsi, selle laulu tegevus ei toimu mitte tänaval, vaid metsas, aga eestlased ongi ju metsarahvas!
Liiviste: Ütlen ausalt ja ilma valehäbita, et tutvustasin endale selle bändi loomingut esmakordselt pärast seda, kui saime pakkumise nendega koos esineda. Olen nüüd läbi kuulanud kaks esimest ja kaks viimast albumit, muusikaliselt täitsa tubli astumine, aga ei oska selle põhjal bändi väärtushinnangutest küll midagi arvata. Kui bändi promofotosid vaadata, siis ega kõik mehed ka kogu aeg vist ise aru ei saa, mis loosungitega nad lehvitavad… Sorry, aga Che Guevara särk on minu jaoks sama võigas asi nagu Adolf Hitleri särk ja näitab minu jaoks lihtsalt seda, et inimene on kas VÄGA sünge ja raskesti mõistetava huumorimeelega või lihtsalt ei adu päris täpselt oma tegemisi. Ei saa aru, mida üks või teine sümbol särgil või tagikäisel tegelikult tähendab. Vanusega võiks küll teatav arusaam maailma asjadest tekkida, aga eks maailm on suur ja lai ning asju, mida lahti mõtestada, on teisigi.
Mis on Sveta baari fenomen, seal pole igapäevaselt isegi lava?
Sigus: Me hakkasime Telliskivis proovi tegema tegelikult juba siis, kui seal ühtki hipsterit veel ei kõndinud ja ainus asutus läheduses oli "Kolme Lõvi“ baar, kus me oleme isegi ühe live andnud. Algul pidi Psychoterror seal üles astuma, aga nad kartsid peksa saada ja siis korraldaja helistas meile, me jällegi ei julgenud ära öelda! Lõpuks läks kõik hästi, ainult punkar Jänes läks ühe sonimütsis kriminaaliga kaklema ja mõlemad visati tänavale. Viimasel ajal olen Telliskivis "Pudelis" paar 6-eurost õlle joonud ja "Lendavas taldrikus" afganistani stiilis lambakarrit söönud, aga Sveta baari nende 20 aasta jooksul veel sattunud pole!
Liiviste ja SigusFoto: Lauri Leis
Mis oli teie raideri sisu – mida tellisite lava taha?
Sigus: Raider on üsna tagasihoidlik, arvestades meie fenomenaalset tuntust ja staari-staatust: kõigest kast "Saku Heledat". See on hea õlu, tööstuslik toodang – standard, milleni mikropruulijad kunagi ei küündi…
Liiviste: Seda ühe suurtootja täiesti mõõdutundetud reklaamimist meie poolt võiks see sama tootja muidugi meeles pidada, aga kus sa sellega… Punkbändide puhul on üldiselt väga hästi, kui raideris kirjas olev tehnika on kontserdipäeval kõik laval tõepoolest olemas ja toimib. Muude palvete täitmine on juba puhas boonus. Lava taha tellisime seekord tõesti ainult külma õlut joogiks ja neli keskealist Ameerika punkarit meelelahutuseks.
See 27. veebruar on kolmapäev. Kas 28. ehk neljapäeval olete "pohmakaga tööl" või on oodata "kuumalainet Stroomi rannas"?
Sigus: Loodan, et esimene variant!
Liiviste: Kui vastata albumi "Kuumalaine Stroomi rannas" pealkirjadega, siis minu elukassettmagnetofonis mängib ilmselt "Lilleline töötuelu".