Foto: Alan Swan Photography
The Exploited on legend, aga legendide taga on alati inimesed – nad väsivad, saavad südamerikkeid, korjavad sõpru ja vaenlasi, aga vestelda nendega tasub juba ainuüksi sellepärast, et nad on legendi staatuseni vastu pidanud.
The Exploitedi vokalistil Wattie Buchanil on suuremat sorti jet lag ehk ajavahestress ja seda on näha. Kell on pool kuus õhtul ja Madara tänava klubis Helitehas alustab The Exploited samal õhtul toimuva kontserdi soundchecki, kuid bändi front ei tule isegi lavale.Tegelikult teevad heliproovi ära ülejäänud bänd ehk Wattie noorem vend ja trummar Wullie Buchan, bassist Irish Rob ja kitarrist Matt Justice. Wattie Buchan istub backstage’is.
Legendaarne Tartu rockiringkonna „klubimagnaat“ Roland „Roll“ Sutt – JMKE ja Nyrok City trummar, kes tüübid Tallinnasse korraldas, mainib möödaminnes, et bänd saabus juba eelmine päev, aga on sisuliselt sellest ajast Balti jaama juures asuvas hotellitoas maganud. Olgu – Irish Rob ja Matt olid läinud veel õhtul BarBarisse lammutama, see on klubisse, kus on ühtlasi afterparty ametlik peastaap. Rolli sõnul saabus bänd Edinburghist otse Tallinna vaid selleks üheks laiviks ja lahkub täpselt vastassuunas kohe järgmisel päeval. Reisivat nelikut saadab viiendana vaid Wattie teismeline poeg. Nii juba mitmendat aastat. Vahele märgib, et viimasel korral oli Exploited Eestile lähemal veebruaris, kui nad Venemaal käisid.
Nüüd on kell juba pea kuus saamas ja bänd suhtleb elavalt helitehnikuga – Irish Rob teatab, et talle on tarvis monitori lasta vaid kitra ja tema enda laulu ehk back-vokaali. Ülejäänud teda ei „smoori“ – ta teab oma bassipartiisid, trumme kuuleb ka ilma monitorita ja Wattie laulu teab ta peast piisavalt hästi, et laulda oma osa ka ilma pealõugajata nagu ta seda ka ehedalt samas demonstreerib. Siis lükkab kidra ehk Matt kogemata jala oma monitorile toetades selle lavalt alla ja sellega on soundcheck sisuliselt läbi. Wattie jõudis just tagant ruumist korraks lavale astuda. Ta joob erinevalt teistest vaid vett, teeb mõned ühisfotod pojast bändiliikmetega ja kaob tagasi teisel korrusel asuvasse bändiruumi, kuhu Roll on kangemaid jooke varunud, et bänd linna peale laiali ei hajuks. Nüüd on J.M.K.E. kord heli proovida. Kogu eelneva aja viibis saalis lisaks mainituile vaid koristaja, kes eelmise peo klaasikilde kokku lükkas.
Mõne aja pärast saan alustada usutlust Wattiega, aga kõigepealt üks vahemärkus, mida ka Villu the Tamme J.M.K.E.-st mulle meenutas – see on Wattie diktsioon. Kes iganes on korragi oma elus Wattie kõnet kuulnud, teab tema perfektset šoti dialekti, mille puhul arvata, et oled veerandist aru saanud, tähendab, et kolmveerand tollest on kaduma läinud.
Wattie pakub jalapeño slaisse marinaadis ja mina alustan sellest, et kuidas siis need 40 aastat ka takkajärgi tunduvad (bänd ju promob oma käimasolevat sporaatilist tuuri kui neljakümmet aastat kaost ja anarhiat), mispeale Wattie hakkab patrama midagi ihuhädadest, eelkõige südameriketest, mis teda on viimasel ajal vaevanud. Kui ta jõuab selleni, et nood hädad on takistanud neil tuuritamast ja et viimati käisid nad möödunud aasta juulis Venemaal, katkestan teda täpsustusega eelnevast Rolli jutust, et idanaabri pool olid nad ju külas veebruaris. Tõepoolest, meenub Wattiele, käisid küll ja ühtlasi ka Ukrainas ja Valgevenes, kus olla olnud fantastiline.
Küsin siis selle peale, et kuidas oli diktatuuririigis ja et mis mõttes tore. Wattie vastab mõlemale korraga, et bussiaknast teel lennujaamast klubisse ju suurt muud ei näegi ja selles mõttes ega see poliitika ju silma paista. Riik jättis lihtsalt puhta mulje. Kui neid ka keegi tagasi ei laseks, siis ega nad tahakski.
Foto: Kuuno Kuusik
Teades, et The Exploited on saanud süüdistusi nii vasak- kui ka parempoolsetelt, saanud tapmisähvardusi USA skinnidelt, antifa lähedased jõud on neid natsibändiks sõimanud, bändil on olnud läbi aegade konflikte teiste punkbändidega, valitsuse ja ametnikega kodus ning välismaal, küsin, et kes on nende viimatine „brand new hate“ ehk uusim vaenlane kronoloogiliselt lähenedes.
Wattie vastab, et igasugused nõmedad inimesed ja neid leidub igal pool.
Siis ütleb Wattie taas, et viimased 4-5 aastat on olnud rasked, möödunud poole aasta jooksul tuli ära jätta kõik laivid. Mainib veel Edinburgi laivi detsembris (just about ehk enam-vähem pool aastat) ja nüüd paari nädala eest Stockholm ja Glasgow vahetult enne Tallinnat.
Kuidagi hakkab jutust kooruma, et ta räägib pidevalt vaid viimasest kolmest neljast aastast. Lõpuks taipab ta, et mina küsisin neljakümne aasta meenutusi, tema aga kuulis, et mind huvitab vaid viimase NELJA aasta omad.
Teisel pool mind diivanil oma nutifoni näppinud Wattie poeg oli vahepeal pakkunud, et ilmselt huvitab mind hoopis, kuidas on olla juba NELJANDAT korda Eestis ja mul käis isegi peast läbi, et äkki peaks tegema selle usutluse hoopis pojaga.
Küsin, et kas hakkame otsast peale, aga Wattie arvab, et pole tarvis. Nüüd räägib ta pikalt kui tore see on olnud. Eriti viimasel ajal, kui nad on vanemaks ja küpsemaks saanud, kuna nooremast peast huvitas neid vaid joomine ja pidu, mistõttu nad väga palju sellest ajast ka ei mäleta. Kõik oli vaid kaos ja hävingu tekitamine. Nüüd on neist saanud profid. Küsin, et kas nüüd on rohkem punki ja vähem kaost – viidates tuuri nimele. Jah, täpselt nii.
Nendin, et üldsus arvab tavaliselt, et keskeas ikka veel bändiga tuuritamine on omamoodi eskapism või Peeter Paani sündroom ehk tahtmine põgeneda päris elu eest, aga tegelikkus peaks olema vastupidine – pagevad ju hoopis need, kes loobuvad unistustest ja valivad kergema surrogaateluviisi. Küsin, mis tema sest arvab. Tean, et see on suunav küsimus ja seega natuke lubamatu meetod, aga tahan Wattie’t avanema saada. Algul pole ta päris kindel, millest jutt, aga siis nõustub – bändi omal ajal vennaga koos alustades poleks nad ilmaski uskunud, kui palju nad reisida ja elu näha saavad. Nad poleks seda iial kogenud. Ise arvasid, et peavad vastu kõige rohkem paar aastat.
Seega: no regrets ehk pole kahetsusele kohta, küsin. Jah, no regrets! Vastupidi, Wattie ütleb, et ta hindab seda aega väga kõrgelt. Kas või seda, et ta saab taas Eestis olla. Seda, et on saanud paljude lahedate inimestega, nad on endiselt samad inimesed ja kõik on taas hästi, kuigi viimased kümme aastat on olnud rasked. Ta lisab, et nooremast peast ta muidugi ei osanud kõike seda hinnata, kuna ta oli permanentselt täis ja teda huvitas vaid lõhkuda kõike. Panen tähele, et ta suurendab pidevalt „viimaste raskete aastate hulka“.
Pean veidi tülika küsimuse esitama, kuigi eeldan juba vastust: mida ta arvab Brexitist? Täpselt nii, aimdus ei peta – "Brexit in shit, full of SHIT!" Küsin, kuidas õnnestus siis poolehoidjatel algselt rahva toetus saavutada? Need pihkurid petsid inimesi, ütleb Wattie. Nad suutsid ära hämada, sest inimesed on jobud! Küsin veel, mis ta pakub, mitu eelnõud suudab peaminister Theresa May Brexiti läbi surumiseks esitada. Kui mu mälu mind ei peta, siis värskeim neist oli katse nr. 4. Loodetavasti mitte liiga palju, vastab Wattie. Brexitiga kaotab Inglismaa Euroopas kõige enam, eriti sotsiaalhoolekande osas, kuigi läbisurujad on täpselt vastupidist väitnud. Ta lisab veel, et šotlased nagu ta ise, ei taha olla isegi osa Suurbritanniast, aga Euroopa Liidu vastu pole neil midagi.
Tagasi bändi juurde, sest aeg hakkab lõppema – viimasest albumist „Fuck the System“ on möödas 16 aastat. Miks ja millal ilmub uus?
Põhjuseid, miks plaati pole tükk aega ilmunud, on palju, ütleb Wattie. Viimasest plaadist alates on bändis neli korda vahetunud kitarrist ja eelmised pole viitsinud uusi lugusid ära õppida, seetõttu pole ülejäänud bänd neid ka kasutada saanud. Nüüd, kui Justice on kitarril, on bänd saanud harjutada ka uusi lugusid. Neid on vähemalt kuus ja loodetavasti õnnestub ka plaadini jõuda. Ei tea veel, millal, aga loodetavasti üks päev.
OK, minu aeg saab otsa. Küsin veel, kas on midagi, mis ta ise tahaks öelda.
Jah, ta armastab Eestit, viimased kaks-kolm korda on siin tore olnud ja loodetavasti tuleb ka seekord sama hea. Muidugi sittasid inimesi on igal pool, aga nemad kohtuvad toredate inimestega.
Laivi alguseni jääb veel paar tundi, siis läheb esimene bänd peale. Kui hea see õhtu tuli, seda teab ajalugu ja need, kes kohal olid.
Avalehe foto autor on Kuuno Kuusik.