“Ma usun, et igalpool meie ümber on teine, nähtamatu maailm. Ma usun, et on olemas teispoolne elu. Ma usun sellesse tõesti. Oled sa valmis? Tore. Võta mu käsi. Lähme. Ma tean teed. Sa ei pea tegema midagi muud, kui hoidma mul kõvasti käest…ja uskuma.” – Stephen King

Põhjust, miks valisin arvustusele sellise alguse ei ole tarvis kaugelt otsida. Rohkem kui dekaad tegutsenud ja lõpuks rahvusvahelise plaadilepinguni jõudunud Forgotten Sunrise on end taas ilmutanud. Ja ma arvan, et nad mõtlevad samamoodi. Et on olemas midagi, mida me ei näe, ei taju. Midagi, mida peab otsima enda seest ning hingepõhjast. �Ru:mipu:dus� on justkui see abivahend, mis endasisestel rännakutel hättasattunut abistada võiks. Seda muidugi juhul, kui ta seda õieti kasutada mõistab. Seetõttu pole ka see album mõeldud massidele. See ei ole plaat, mis peaks võimalikult paljudele meeldima. Kui ta seda siiski teeks, oleksin natukene pettunud. Mitte, et ma ei soovi et Forgotten Sunrisel hästi läheks. Vastupidi. Lihtsalt �Ru:mipu:dus� on mingil viisil niivõrd isiklik, sissepoole piiluv ning enamus ei suudaks seda lihtsalt mõista. Siia plaati on kätkitud palju valu ja kibestumust, tüdimust ja ka irooniat. Plaadipealkiri on sama mitmetahuline, kui on seda nende muusika. Ühtepidi tähendab see maise elu tühisust, mõttetust ning unistust ning usku teispoolsusesse ning sinnapoole pürgimist. Ja teisalt tähendab see seda, et Eesti on FS-i jaoks lihtsalt liiga väike. Siin lihtsalt on liiga vähe kuulajaid, mis omakorda tekitab bändis puurisoleku tunde ning õnneks innustab seetõttu end ka mujal teostama.

Kui FS-i eelmine �a.Nimal f.Lesh-Loomaliha� nimelisele LP-le võis ette heita kerget pinnapealsust ja asjasse mitte väga sügavuti sisenemist ja seda eelkõige musikaalselt siis �Ru:mipu:dus� hiilgab just oma komplektsusega. Ameerika raudtee- kord kiirelt ülesse, et siis järgmise loo alguseks jälle alla tulla ning siis taas tipu poole kihutada. Tunda on mõjutusi nii Björkilt, Depeche mode-ilt, Orbitalilt aga miks ka mitte Enyalt. Õrn naisvokaal vaheldumas meloodilise bassiga (Never(k)now, Vhatsoewer) ja karm korin segamini paisatud rütmide ja kitarriga( The doubletalker&The sle:perspe:ker, Ple.se disconnect me). Sõna deathbeat on minetamas oma tähendust, kuna muusikal piirid puuduvad ja stiilimääratlus muutub ülearuseks. Booklet, millel võiks küll ette heita liiga väikest fonti, on asjast arusaamiseks hädavajalik. Ja lugude sõnadesse tasub süüvida, need osutuvad reisil endasse vägagi vajalikuks. �Ru:mipu:dus� on vägagi sügav ja nüansirikas album, mida peab kindlasti korduvalt üle kuulama, enne kui aju seda tajuma hakkab(kui üldse?) ning värvid silme ees oma täielikus gammas avalduvad.

�Ru:mipu:dus� peaks olema kohutuslik neile, kellele tavapärane maailm oma halli massiga enam midagi pakkuda ei suuda. Ning kuulajad, kes ühest bändist kaugemale ei näe ning Forgotten Sunrise-i ei mõista ei pea muret tundma – �Ru:mipu:dus� pole lihtsalt teile mõeldud.

Mis plaadifirma see siis selline on? Mis seal all veel põnevat on? Mis tuntuim? Miks just see plaadifirma?

Pisike aga lubav plaadifirma !! My Kingdom Music`u all on veel näiteks Crowhead, Deinonychus, Crest Of Darkness, Klimt 1918… Tuntuim ? Krt seda teab…..meie 😉 Arvatavasti siiski mitte… Crowhead äkki, nende Frozen album oli näiteks kuualbum Zillo määgis ja on koostööd teinud nt. Icon Of Coil`iga ja nad on ka vaieldamatult parim selle firma all olevatest tegijatest. Bläki meestele peaks võibolla see Crest Of Pimedus tuttav olema, mina neist ei tea midagi aga see on nende õigemitmes album juba, mis ilmus MKM`i all ja nad pidavat mainekad olema 🙂 Miks…sest et nemad meile lepingut pakkusid ja see firma sobib meile ju väga hästi.

Palju käib Forgotten Sunrise väljaspool Eestit esinemas? Kus näiteks? Milliste bändidega koos?

Mitte väga palju, eelmine aasta nagu oli veits rohkem esinemisi. Sai paar korda Leedus ja Soomes käidud ja korra Lätis. Mujale pole veel saanudki aga eks nüüd alles asi algab. Kui sa mõtled üldse, et milliste bändidega koos oleme esinenud, siis…Moonspell, Dimmu Borgir, Destruction, Susperia, Hocico, Accessory, Reverend Bizarre, Katatonia, Push Up, Kadi Toom, Killemboth 🙂

Palju läheb sellisel bändil, nagu teil, plaate promoks? Kas müüki läheb rohkem või vähem? Millised on üldse tähtsamad kohad kuhu te saatsite, kui see saladus pole?

Persetäis…kui arvestada nüüd plaate, mida me ise finantseerinud oleme, siis ma pakun et neist on läinud umbes pooled promoks või niisama jagamisele. Ru:mipu:dus`t tehti esimese hooga 3000, millest 1000 on promod, niiet loodetavasti tuleb päris kena promomine firma poolt. Oh, eks neid kohti on ju palju olnud ja neid tähtsusejärjekorda oleks imelik panema hakata. Tagantjärgi oli igatahes tähtsaimaks kohaks My Kingdom Music 😉

Kes kirjutab lüürika? Kust tulevad ideed lugude kirjutamiseks?

Sõnad tulevad minu kõrvade vahelt. Tavaliselt valmivad nad eesti keelsete luuletustena ja siis sõber Mart Kalvet ulatab oma inglise keelel põhinevad teadmised ja tõlgib neid. Viimasel ajal olen ka ise otse inglise keeles kirjutada üritanud ja õnnustub päris kenasti, kuigi sõnavara võiks rikkalikum olla. Ideed tulevad elust enesest, kõigest mis mind ümbritseb ja eelkõige sellest mis mind siin häirib. Sellise maailma mõttetuse olemus ajendab luuletusi ja muusikat looma, nii et pean vist tänulik olema, et neid asju jagub, mis mind inspireerivad. Inspiratsiooni annavad loomulikult ka hea muusika ja sügavad filmid aga need niguinii vahendavad seda sama elu, millest juba oligi ju juttu.

Forgotten Sunrise on päris kaua tegutsenud. Kas alguse unistused on tõeks saanud või tuleb veel palju vaeva näha? Kui palju erinevad praegused sihid kunagistest?

Unistuste nimel tuleb veel meeletult vaeva näha ja kannatada aga usun kui väga tahta, siis ükskord nad ikka täituvad. Tuleb vaid enesekindel ja järjepidev olla… Jah, mõneti sihid tõesti erinevad, sest elu on veidi realistlikumaks teinud aga mõte on sama nagu enne. Nii, et väga ei erine, vaid natuke.

Milline on bändiliikmete varasem muusikaline biograafia? Praegused kõrvalprojektid?

Kuratino – alates algusest `92 FS`i liige. Vahepeal sai kaasa löödud ka Skydancer`is ja Whispering Forest`is (nii bassil kui ka vokaalil). Praegu veel Killemboth, nii paljukest kui selleks aega jääb. Alates aastast `97 ka DJ, mängin suurematel üritustel vahest Breakbeat`i ja väiksematel EBM`i ja electro-pop`i…. Ürituse “Beats From The Vault” alustaja koos praeguseks kadunud sõbra Lemmy`ga kohvikus Enter (`97). Aastakese sai ka oma isiklikku raadiosaadet “Heli-Kopter” tehtud (Nõmme raadios`96-`97), mis kõlas kell 4 päeval neljapäeviti ja kus ma võisin lasta ükskõik mida ma tahtsin 😉 – Oh, milline vabadus oli.

Tiux – muusikaõpingud muusikakoolis alates ~’87-st aastast (klaver, viiul, orel, muusikateooria). Alternatiivse muusika saatesarja nimega “Govorit Tokio” läbiviimine Kuma raadios (’97-’98). Tegutsemine sündimängijana bändis Solwaig (umbes aasta aega). FS-i liige alates ’97-st aastast. Aegajalt mängin üritustel ka plaate nime all Bongirl (muusikastiil olenevalt üritusest aga meelisstiiliks on cliqhop ja selline uinamuina ilus elektroonline muusika:) järgmine üritus – ctepeo 2.0, kus mängin, toimubki selle kuu lõpus paide vallitornis. vaata infot: http://mixed.magic.ee/ctepeo2 ”

Renno – Rattler 1996-1997! Forgottenis alates 1997- Präägu Killemboth!

Riivo – FS`is 2001 lõpust. Õpib Otsas bassi ja mängib vahest Ka Funk`is ja teeb U2 tribuut bändi NoStation ja miljon muud muusikalist ettevõtmist.

Viies liige – Tahab, et teda ignoreeritakse 😉

Milline oleks kõige ideaalseim situatsioon/koht, kus FS`i kuulata?

Arvan vist, et igaühe oma kodu aga hea tehnikaga ja suht valjusti, istudes kõlarite keskel, et stereo töötaks jne. Ja nii, et ei käiks vahepeal a`la köögist võileiba võtmas või räägiks telefoniga. Pean silmas, et keskendunult muusikale võiks seda nautida, mitte kiirtoiduna ahmides.