Ma kuulasin esimest korda elus black-metalit. See muusika on mulle võõras ja Must Missa andis võimaluse süveneda sellisesse stiili. Kuna ma ei oska kirjutada muusikast, siis püüdsin leida sellelt plaadilt seda, mida endameelest paremini mõistan – emotsioone.
Sulandudes Musta Missa vaimsusesse, kuulates korduvalt nende plaati, vaadates videosid ja meenutades hiljuti nähtud kontserti, tekkis mul mõistmine — ma tean, kes on need viis noormeest ja mis tunded purskuvad nende metallsüdametest. Siiski, mind jäi piinama mõte, et võin komistada ja eksida. Tõstsin siis toru ja intervjueerisin bändiliikmeid telefonis, lootes leida kindlust, mis hävitaks mu kõhklused. Miks on nad oma ansambli loonud? Millist rahuldust pakub neile bändimees olla? Millised nad tegelikult on? Saadud vastustega leidsin end endiselt dilemmade laukas: Kuidas saakski leida loogilisi arusaamu millestki, mis on neile endilegi lahti mõtestamata, igaüks neist triivimas iseenda arusaamades.
Kui nad teevad oma bändi südamest, peavad oma muusika- ja elustiili ning mõttesügavust massivseks ja võimsaks, jääb mul üle vaid nõustuda ning oma poolehoidu avaldada. Kogu nende muusika, laulusõnad ja imago on rajatud egoismile ning ka irooniale, nagu nad ise veendunud on. Bändi attitude väljendub läbi vanakooliliku metalse folkloori ühenduse sügavromantilise maailmapildiga. Nende muusikaline melanhoolia sai alguse nukral ja üksikul, metsadest ümbritsetud Kilingi-Nõmmel. Kõigepealt sündisid pehmemad ja meloodilisemad viisid ning nii unistades ja kõvasti kärakat pannes unustasid nad vahel isegi, et pilli asemel on käes hoopis õllepudel. Tõsisema ja karmima suhtumise juurde jõudes, arenes välja ka liikmete muusikaline indiviid ja kindlam väljendusstiil — meeleheide, pettumus, hetkeemotsioonidest purskuvad vihahood, kibestumisest maailma ja ühiskonna vastu. Neid petetakse, reedetakse, lüüakse noaga selga. Musta Missa romantika tegi elust hoora, kes ei vääri vähemat kui piinarikast surma.
Kui siiralt nad võtavad suhtumist, millega kuulajate ette astuvad, ka päevavalgel?
Pean tunnistama, et minu esialgne arvamus Mustast Missast oli lausa põlastav ja naeruvääristav. Arvasin, et Must Missa pole muud, kui kuiv rassistlik pask. Mu suhtumine muutus, kui istusin üksi mitu pimedat talveööd oma väikses toas kuulates nende plaati, lugesin vahelehe kortsu ning kuulasin ära bändi koosseisu ebakindlad kuid siirad põhjendused selle kohta, mis või kes nad siis tegelikult on. Siis virutas kui välk selgest taevast — nad tahavadki olla primitiivsed ja ironiseerida iseenese piinarikka elu üle. See on kõik ilus, kuid midagi jääb siiski puudu. Lugu „Koolita Kristlast Kirvega“ pani mind muigama. Nad on kui tigedad kurjamid mustas, kes ei jaksa koolitada kedagi — ei ühtegi kristlast, positiivse naeratusega väikekodanikku, ega iseenda kibestumistki. Neist räägivad nende endi laulusõnad loos “Inimpeldik Eluebard“: /Te hinges on arglik värin /Te tegudes puudub kurjus /Te halastamatud olete vaid oma mõtteis…/. Minu arvates võiks Must Missa veel tööd teha, võiks veelgi pühendunumalt irooniline olla, suunata seda rohkem ka iseenese vastu, et nende pehmed südamed suudaksid pimedust kanda julgelt ka päevavalgel — naerda tõeliselt välja kogu elu oma mõttetuses.
Soovin südamest, et nad jätkaks oma juba seitse aastat kestnud rada, leiaksid paremini ühise keele ja pingutaksid kõik tugevasti selle nimel, et nende laul ei vaibuks. Muusika ja sõnade autorid, kitarrist Viiking ning laulja Berg, on need, ilma kelleta see „Tempel“ kaua püsti ei seisaks. Jääb üle loota, et neid ei purusta miski — ei väikekodanlik moraalikoodeks, liigne kärakas, ega nende kergesti haavuvad hinged.