Uued teadussaavutused
Jaan Tatika jaapani ekvivalent Masami Akita AKA Merzbow on hakkama saanud järjekordse imetabase leiutisega — pardiga, mis käib arvuti SCSI porti. Võiks küsida, et milleks ometi selline perverssus, aga vaadake, pardi näol on tegemist uue isemängiva muusikainstrumendiga, mille tekitatud helid hiljuti ka plaadile jõudsid. Tulemuseks on viimase aja üks paremaid asju, millega Kurt Schwittersi sohipoeg inimesi arusaamatuses õlgu kehitama on pannud: eksperimentaalselt võrku ühendatud poollinnu-poolroboti orgaaniliste ja digitaalsete rütmide segunemisel tekib lärm, mis ei jää alla oletatavatele Einstürzende Neubauteni MP3’dele kõvakettal, mille asemele part arvutisse topiti.
Noise on teatavasti äärmiselt avatud muusika, ehk suurema osa elamusest loob kuulaja ise ja iseendast lähtuvalt, mitte ei pumbata seda talle valmiskujul pähe. Seetõttu on vist natuke ülearune siin oma puhtsubjektiivset tähtsust omavatest hallutsinatsioonidest rääkida, kuid ainult vormist lähtudes on selle nii-öelda muusika käsitlemine veelgi mõttetum, eksole. Ärge nüüd pettuge, et alljärgnev story ja teie isiklik robotpardielamus üks-üheselt ei klapi.
Kuulasin albumi läbi ja muutusin paremaks inimeseks. Ei, tegelt ka.
Esimesest oopusest “Rock Me Booa” alates üllatab plaat tegelikult powernoise tasemele läheneva diskoelementide rohkusega. Muzaki austajatele: ei nõua üldse kuigi suurt süvenemist, kui ei viitsi. Isegi taustaks on seda võimalik kuulata, muidugi läheb sel juhul enamik olulistest asjadest kaduma.
Igatahes on pärast põhjalikku semantilist analüüsi selge, et kummalise nimega avalugu on kokku pandud põhiliselt kellegi sünaesteesia (on ikka nii eesti keeles?) all kannatava isiku poolt räige teutooni beat´ina tajutud värvilistest reklaamidest ja muust prahist. Meenuvad öösel metrooga sõitmine ja mingi halb film Steven Seagaliga peaosas. Kuskil sügaval kivise heliseina taga mängib MTV ja elavad teismelised plikad.
Vahepeal kaotab part korraks pea ja kuulaja veendub, et ka unenäos võib tunda igavust. Kuid värskendavalt live-hõnguline “Greenman” algab juba “Merzbeati” pealt tuttava entusiastliku, kuigi lootusetult häälest ära kitarrimüraga. Esineb nimelt algaja koolibänd see-ja-see, kus näib laulvat (karjuvat? prääksuvat?) härra Masonna isiklikult. Pärast umbes kolme minuti pikkusi piinu lahkub ärritunud publik saalist ja sulgeb ukse. Lugu lõpeb kuid samas jätkub.
Hollikasse edasi minnes lööb “Untitled 12” uksest sisse astunule kohe alguses techno-auruvasaraga näkku ära ja roomab edasi geneerilistes tantsurütmides. Mängib nimetu ja näotu klubimuusika feat. diskopall, puuritantsijad ning turntable’i taga iseennast kaifiv DJ. Oleks nagu päris, kui üritus ei toimuks kuidagi eriti luupainajalikult läbisegi edasi kestva koolipeoga. Vaikselt siseneb Godzilla ja mängib eriti aeglast house´i kuni kõik inimesed kiviks muutuvad.
Ja teie baasid kuuluvadki meile
Unelevalt psühhedeelne “Herpos Suite” leiab aset juba hoopis teises ajas. On selgunud, et keegi idealistist skisofreenik kavatseb segastel eesmärkidel kinni püüda ja talletada kõik ühte suvalist Vaikse ookeani kohal asuvat punkti läbivad raadiolained. Kuid, oh õnnetust, selle mõttetu tegevuse käigus püüavad lained hoopis ta enda kinni, tõstavad kõrgele õhku ja piinavad päikesepaistel tubli pool tundi kõikvõimalike vahenditega. Selle tulemusena skisofreeniline part-robot kirgastub ja lahustub pehmesse, kõigis technicolori värvides nirvaanasse.
Nagu juba taipasite, võib sellist plaati mõningase kujutlusvõime olemasolul sada korda kuulata ja iga kord midagi täiesti uut tajuda, sest noise ei ole teatavasti muusika, ta on narkootikum.
Vahepeal tundus nagu läheks Merzbow iga uue releas´iga järjest soft´imaks, kuid see tendents on vist õnneks muutunud. Neljalooline SCSI Duck on vana kraami kombel jälle lõikavalt brutaalne, kuid samal ajal ka niivõrd lähedane struktureeritud muusikale, et sobiks suurepäraselt kuulata noise-kaugetel inimestel, kes teemaga tutvust teha tahavad.