Meie lemmikfestival Green Christmas on oma arengus jälle tohutu hüppe läbi teinud, seda nii esinejate (selleaastane Paradise Lost oli kahtlemata läbi aegade kuulsaim GC-l esinenud bänd), toimumisaja (seekord siis tükk aega enne pärisjõule) kui toimumiskoha poolest. Teatri väikese saali harjunud kodune olemine on muidugi kaduma läinud, millest on natuke kahju, samas on spordihoone jälle palju suurem ja glamuursem. Kuskil pakuti seal vist isegi massaaži (?). Mis veel tervislikesse eluviisidesse puutub, siis see ka on igati tervitatav, et sees suitsetada ei tohtinud. Clean Christmas.
Et nüüd jälle algusest alustada, siis juba hommikul kell kümme läks Dunkelheit Tartus Rakvere bussi peale, et endises kodulinnas varakult kohal olla. DJ Bussijuhi selle päeva muusikavalik oli miski Eesti Hiti (?) kassett või plaat, millelt ta jõudis reisu jooksul kõik läbulood kolm korda ette mängida. Kohale jõuda oli meeldiv. Linnas kohtas kohe palju karvaseid, kes tahtsid teada, et kus see spordihoone on. Umbes püüdsin juhatada, ilma et ise oleks seda kummituslikku hoonet tegelikult enne näinudki üldse. Iga kord kui ma viimasel ajal Rakverre satun on seal millegi uue ja naljakaga hakkama saadud. Seekord siis spordihoonega. Igatahes varsti oli aeg esimeseks ürituseks, mis oli Paradise Losti autogrammisessioon kohaliku superostukeskuse Tsentrum lahedas plaadipoes. Mitte et ma oleks autogrammi tahtnud, aga ilmusin ikkagi kohale, sest kodus oli igav ja külm.
Natuke eelpoolnimetatud sessioonil niisama ringi vahtinud, tutvusin poolkogemata ühe põlise Rakvere hevimehega, kes, nagu meie jutuajamisest selgus, oli rokkinud juba siis kui mina veel lasteaias käisin. Veel oli ta muuhulgas olnud Gunnar Grapsi sõber ja kunagi nooruses kalameeste peksmise eest vangis istunud. Mis nad kurat püüavad neid viidikaid siis, eksole. Ühise keele leidnuna siirdusime koos Berlini, mis oli kahjuks eiteakellele reserveeritud ja seejärel Kära Kantsi, kus aeg möödus hevilistel teemadel juttu ajades ja õlut juues kuni mingil hetkel oli veel ainult viis minutit aega, et Paradise Losti pressikale jõuda.
Ühesõnaga oli pressikonverents juba alanud kui kergelt purjus algaja ajakirjanik Dunkelheit mingeid müstilisi treppe ja koridore mööda seigeldes sinna õppeklassi lõpuks ikkagi kohale jõudis. Nagu koolitunnis ikka, käetõstjaid eriti polnud. Muidu oli õhkkond väga sõbralik ja Losti mehed vastasid lahkelt kõikidele mu (tõenäoliselt ebakompetentsetele) küsimustele. Alljärgnevalt siis lühikokkuvõte sellest ägedast intekast:
Do you identify with some subculture, like, do you think you’re a gothic band?
We used to but now we don’t anymore.
Do you think your newer songs are superior to your old ones?
Technically, yes, but just technically.
Does it bother you that people differentiate between old and new Paradise Lost?
Well, that’s how people are.
Are there any downsides in being popular? Do you feel pressured to be in a certain way?
Yes, we feel the pressure to work harder.
Veel kirjeldasid nad lühidalt oma uut albumit ja paar sõna oli juttu Eestist ja nende eelmisest kontserdist siin. Kätepigistused ja see you later, Paradise.
Järgnes hulk aega niisama passimist ja soundchecki vaatamist. Spordihoone on muide väga huvitav. Hästi paljude ustega, mida ei tohi avada, ja koridoridega, mille sissepääsul seisab “Ametikäik”. Täiega VIPi tunne oli seal ringi kolades. Kui lõpuks rahvast hakati sisse laskma käisin veel kiiresti paffil bussi vastas, mistõttu Echosilence’i alguslood jäid kuulmata. Tagasi tulnuna jõudis siiski ära otsustada, et vana, ilma vokaalita Echo meeldis rohkem.
Järgmisena peale läinud Waterdog oli kena aga natuke mittemidagiütlev. Painkillerile näiteks jälle meeldis. Vahepeal leidsime AS Viru Õlle leti näol mugava võimaluse (küll õllesõpradelt mõnevõrra vastuolulisi hinnanguid pälvinud) alkohoolsed joogid kiiresti kätte saada. Teiste tootjate esindajate juures olid nimelt igal pool järjekorrad. Vahepeal veel kohtusid ja vennastusid igasugused Rada7 särkides ja muidu särkides inimesed. Siinkohal tervitakski kõiki, näiteks Nelet, paffi, painkillerit, N.-i, Lilithit ja Morticiat, Parasitot, Üksikut Hunti, ashi, Vanevalda, oma uut sõpra hevikat, kelle nimegi ma teada ei saanud, kõiki korraldajaid ja bände, eriti PL-i; siis veel Virumaa Teataja tublisid metaliarvustajaid, eriti ajakirjanik Aarne Mäed, kes kah seal hängis. Ei tervitaks Falcki turvamehi (kelle hulgas oli kindlasti ka palju toredaid inimesi) ja neid kontserdikülastajaid, kes eelistasid oma õlled ärajoomise asemel põrandale maha valada, et too siis mõnusalt kleebiks.
Et nüüd jälle edasi minna, siis HORRRICANE oli täpselt nii hea ja võimas kui ma mäletasin, õhtu esimene tipphetk minu jaoks. Vahepeal võeti ette jälle mõned käigud viruõlleleti juurde, kus plastmasstopsitornid näisid imekombel siiski vähenevat. Järgmisena lavale tulnud Sex Machine’i kummitasid ilmselt mingid probleemid ja bändiinimeste dekadentlik-glamuurne välimus ning kinniteibitud rinnanibudega tsikk ei suutnud ka asja eriti paremaks teha. Ehk teinekord õnnestub paremini ja saab tantsida ilma et end selleks sunniks. Kahjuks ei täitunud salajane lootus, et äkki Solwaig mängib vähemalt mingis instrumentaalses variandis oma raadiohitti 🙁 muidu oldi päris meeldivad, nagu ka järgnenud Brides in Bloom.
KUS RAUAD ON??? Jeesus Kristuse nimel, ma olin tõesti juba hakanud unustama kus rauad on. Üle pika aja jälle Tharaphitat kuulda oli elamus, mis tõsiselt tegi mu senise õhtu. Laivibändina on Tharakas lihtsalt nii ehe, et ma tundsin end korraks jälle tõelise hevimehena. Tänud!
Eelnenud võimsale elamusele vaatamata suutis Callisto üllatada; kuigi ma olin juhtunud neid juba enne ühe korra nägema ei mäletanud miskipärast, et see NII aeglane muusika on. Kivikujuks muutumise metal ühesõnaga, väga hea sound oli ka õnnestunud neile keerata. Omaette oleks Callisto vast kuidagi poolikuks jäänud, aga PL-i soojendama sobisid nad suurepäraselt.
Ja Paradise Lost muidugi tuli ja tappis.