Kaks tibi võtavad einet, üks tüüp magab, keegi teine tüüp urineerib ennastunustavalt – kogu see tegevus toimub ühe ja sellesama puu all. On Provinssirock. Soome. Seinäjoki. 17.-19. juuni 2005.
Rahvast oli murdu ja kõik telklaagrid puupüsti täis. Grilliti, magati, tarbiti ohjeldamatult alkoholi ja tehti muid trikke. Kohati tundus asi ikka päris uskumatu. Kindlasti leidus ka inimesi, kes kolme päeva jooksul üldse telklaagrist välja ei jõudnud. Korraldus aga oli väga hea – rikkalikult söögikohti, staffi müüdi iga nurga peal ning WCsid tühjendati pidevalt. Isegi du¨i all sai käia, kui viitsisid hommikul tunnikese sabas seista ning ennast sellest segada ei lasknud, et mõned väga väsinud ilmega tibid aegajalt järjekorrast kraanikausi juurde oksendama tormasid.
Festarile oligi kõige iseloomulikum ohjeldamatu joomine. Juba siis, kui laevast maha sõitsime, küsis soomepoolne piiripoiss, et kuhu minek. “Provinssirockile,” vastas Jan, mispeale tüüp küsis, et kui palju meil alkoholi kaasas on. Jan vastas, et üldse ei ole. Piirikutt ajas silmad suureks ja küsis, et kas me oleme ikka kindlad, et me rokkfestivalile lähme. Hommikul kella kuue paiku festarilinna jõudes olid esimesed inimesed, kes silma jäid, juba väga purjus, aga neist annavad parema ülevaate pildid.
Kustumatu elamuse jätsid muidugi veel Seinäjoki saarmas ja nudistide roostes käula – jah, just need onklid seal autos olid suurema osa ajast, mis nad telklaagris viibisid, särkide ja püksata ja see ei seganud mitte kedagi. Nagu ei seganud kedagi ka tüübid, kes ennastunustavalt magada noristasid, küll võõra auto kapotil, küll otse keset festariplatsi. See kapotillesija lesis alguses tegelikult maas ja siis me juhtisime telklaagris tavapärast ringi tegevate politseinike tähelepanu temale. Et äkki peaks kontrollima, ega tüüp abi ei vaja või midagi. Aga politseinik heitis talle autoaknast ükskõikse ja üpris tülpinud pilgu ning tüüp jäi sinna, kus ta oli. Kuniks keegi ta autole upitas. Ja sinna omakorda niikauaks, kuni autoomanik ärkas ning tüübile selgeks tegi, et see ei ole just parim koht tudimiseks, kui vastu hambaid ei taha saada.
Aga nüüd kõige tähtsam – muusika.
Kitty: Esimese päeva õhtu meeldejäävamateks esinejateks olid Kotiteollisuus ja Nightwish. Soomekeelset muusikat viljelev Kotiteollisuus pani rahva karjuma ja hüppama, laulja Jouni Hynynen andis endast fännidele kõik ja oleks rohkemgi andnud, kuid paari lisaloo järel oli ta sunnitud siiski live’i lõpetama. Üllatuseks oli Nightwishi sündimängija Tuomas Holopainen, kes oli järjestikku laval lausa kahe bändiga – enne Nightwishi esinemist mängis ta vapralt ära kõik Kotiteollisuuse lood ja show‘st juba puudu ei jäänud.
Rohkem kui tund aega enne Nightwishi etteastet ootasid suurimad fännid lava ees parimatel kohtadel. Lauljanna Tarja Turuneni ilmumine vallandas kõrvulukustava kisa ja tema võimas häälematerjal tagas kordumatu mulje ka kõige tagumistes ridades. Tarja – nagu tõeline diiva kunagi – vahetas kontserdi vältel kolm korda riideid ning tänas rahvast pidevalt. Tundus, et kodumaine publik on Nightwishi lemmik, neile pühendati ka soomekeelne vahepala. Lisaks fantastilisele valgus-show‘le ja ligi kahetunnisele kontserdile tuli esitusele ka cover Pink Floydi loost “High Hopes”. Publik jäi bändi lahkudes neile veel pikaks ajaks järele karjuma.
Teise päeva etteasted algasid kell kaks, kuid rahvas hakkas kohale vajuma alles nelja paiku, kui pealaval mängis poistebänd The 69 Eyes, keda võis näha ka vaid nädal varem toimunud kodumaisel Rabarockil. Luukerekostüümidesse riietatud ning laval kuumuse küüsis higistavad bändiliikmed suhtlesid publikuga soome keeles ning neil õnnestus lava ette hüppama saada kahtlaselt palju noori neidusid. Levivad kuuldused, et mõned neist olla ekstaasis ka rinnad paljastanud …
Ameerika tüdrukuteansambel The Donnas jättis publiku suhteliselt külmaks, inimesed kuulasid istudes ja paljud lahkusid peale paari esimest lugu.
Teine soomlaste maailmas laineid lööv poistebänd Negative tuli lavale kell seitse, seelikus laulja Jonne Aaron sai kohe naisfännide tugeva aplausi osaliseks. Pilkupüüdev oli ka roosa kitarr, kuid peale laulja selles bändis erilisi vaatamisväärsusi polnud, loodki olid kõik nagu ühest puust tehtud. (Madu vahemärkus: kuule, bassimees võimles ka täitsa vaatamisväärselt.)
Kitty: Esimene laupäevane peaesineja Slipknot esines pealaval kell pool üheksa, aga truud fännid ootasid neid juba mitu tundi varem. Lavalt esimeste helide kostudes valgus festivaliplats rahvast täis kõigest paari minutiga. Mitme trummikomplektiga (ma ei tea, mitu liiget selles bändis on) Slipknot hõlmas terve lava …
Peaesineja Marilyn Manson andis vapustava kontserdi. Staari lavale ilmumise viis oli muljetavaldav, tema üheks nõudmiseks korraldajatelt oli spetsiaalne toru, mis viiks lavalt otse backstage’i. Seda mööda ta siis üles-alla roniski. Manson esitas palju vanemat loomingut ja pea kõiki hitte. Kahetunnise live’i vältel tegi laulja tüüpilisi talle omaseid asju, näiteks demos rahvale tagumikku jms. Publik elas rõõmuhõisetega kaasa. Manson aga lahkus lavalt sama äkki kui oli ilmunud, jättes inimesed üksteisele otsa vaatama, silmis küsimus: “Kas nüüd ongi läbi?” Oli jah.
Viimasel päeval hakkas inimestes ilmnema rahutus, kojuminekule ei tahetud mõelda. Südapäeval astus Saarilavale Teräsbetoni, keda võib võrrelda Eesti metali lipulaeva Tharaphitaga. Paljaste ülakehadega, mõõkade ja ogadega ehitud pikajuukselised mehed laulsid põhilistelt muinasajast, loodusest, armastusest ja elust. Hevimetal noh. Veidike hiljem võis rütmitelgis esinemas näha jazz’i, roki ja Norra folkmuusika vahepealset Gåte’i, mida oli meeldiv kuulata juba ainuüksi lauljanna Gunnhild Sundli hääle pärast, ka lavaline liikumine oli super.
Madu: Sai Kittyga kokku lepitud, et mina tõmban loo otsad kokku ja kirjutan Nine Inch Nailsist. Aga nagu ma juba foorumites kilganud olen – elamuse kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Ma siiski üritan mõned sõnad leida. Negatiivne: ma olin lavast liiga kaugel. Vahepeal tundsin peaaegu vastupandamatut tungi lähemale trügida, aga noh, kaamera kaelas jne. Ei riskinud. Ja sellest, kuidas me NINist salaja pilte tegime, olen ma ka juba foorumis jauranud (no et NIN ja Manson olid nii tähtsad, et ei lubanud igal kollasel hädise pooleteisemiljoniriigi sopalehel ennast pildistada ja siis ma vandusin, et ma ei kuula NINi karistuseks mingi kuu aega. Loomulikult ei kavatse ma nüüd sellest lubadusest kinni pidada – selleks on asi LIIGA HEA. Et siis siit edasi on kõik väga positiivne. “Pildista nüüd!”-“Ära nüüd pildista!”-“Nüüd võib!”-“Ei!”-“Jah!”-“Jah!”-“Stopp!”-“Tee nüüd!”-mäng mu selja taga turvasid ja nende pilgu suunda passiva Janiga viskas adrenaliini-level’i igatahes kenasti üles ja lisas kontserdile omal moel veelgi pauerit. Aga mingil hetkel muutus kõige lähem turvamees liiga tähelepanelikuks ja siis otsustasin, et kuna ma hüplemata niikuinii suurt midagi ei näe (mingid kolged seisid ees), siis ma ei vaatagi. Vaid ainult kuulan. Panin silmad kinni ja läksin täiesti ära. Ning nagu NINi puhul ikka aeg-ajalt juhtub, loksutasid võtmelood mu elus jälle ühtteist paika. Mis teisipidi tähendas jälle rea endale antud lubaduste murdmist. Sest lisaks NINile endale pildistamiskeelu eest andestamisele otsustasin näiteks sõbralikult suhtuda ka neisse, kellega ma olin vandunud mitte iial enam sõnagi rääkida. Kaalusin isegi varianti helistada Peinkale ning lasta tallegi jupike kontserti, aga see jäi ära telefoninumbri puudumise tõttu. :oY