Sai siis ühel reedesel õhtul ette võetud ja teatris No99 (ehk siis endine Vanalinnastuudio) muusikat kuulamas käidud. Täitsa kena ju iseenesest. Tegu oli siis Jazziliidu kontserdiga, kus esines funky-soul projekt Sven Kullerkupp ja “Ahvide Planeet”, esitades nii omaloomingulisi kui ka tuntud lugusid (esimesena hüppab kohe pähe “Girl from Ipanema”).

Grupp ise koosnes Sven Kullerkupust klahvpillidel, noorest lauljannast Hannaliisa Uusmaast, kellel vaesekesel oli väike hääleprobleem (mis aga ei takistanud teda täitsa ilusasti laulmast), Jan Viilebergist kitarril, Peedu Kassist bassil ning Tanel Rubenist trummidel.

Tegelikult oli see vist esimene kord kui ma No99 väiksesse saali sain (justnimelt seal see üritus toimus) ning peab nentima, et esmamulje oli täitsa hea. Ruum oli parajalt hämar, punased prožektorid heitsid sumedaid valguskiiri üle saali, luues mõnusa atmosfääri. Tegu ei olnud suure kohaga, nagu ka nimi paljastab, vaid sellise parajalt väikesese saaliga, kus tegelikult küll oleks võinud olla rohkem laudu, kuid padjakesed (küll üsnagi õhukesed), mis olid maha laotatud, et nendele end istuma saaks seada, olid ka vägagi tänuväärsed. Just nendele me end parkisimegi.

Esinemine koosnes kahest pea tunniajasest setist, mida muusikud täitsid nii välismaiste klassikute lugudega kui ka mõne kodumaise autori loominguga. Kõrva paitasid nii Sven Kullerkupu klahvivajutamiseoskused klaveril ja süntesaatoril, mis teenisid talle nii mõnegi aplausi, kui ka vahelepikitud šefid soolod kontrabassil, mida võlus oma näppudest välja noorsand Peedu Kass. Kuulatama panid ka pedalwah saundid, mis vaheldusid väga mõnusate jazzisoolodega ning rütmikitarri osa oli ka väga ilusasti täidetud. Trumme valitses Tanel Ruben hea käega, pannes mind tahtma kohe samal hetkel proovikasse joosta ning põristama hakata.

Ainukese kivi võiks vist visata helimeeste kapsaaeda, sest vahepeal ei olnud bassi üldsegi kuulda ning alguse poole polnud võimalik ka lauljanna keskmiseid noote tabada. Kuid siiski on seegi kivi hästi pisitilluke, kuna üldmulje korvas selle puudujäägi täielikult ja veel rohkemgi.

Sellised muusikaõhtud on alati väga teretulnud olnud, sinna võib minna kasvõi inimene, kes taolisest muusikast enne kuulnudki pole ja ta saab kindlasti suure positiivsuselaengu. Samuti on taoline üritus hea koht niisama lõõgastumiseks ja muusika nautimiseks, tuttavatega kohtumiseks või isegi inspiratsiooniotsinguteks.

Kontserdi lõppedes olin veendunud, et peaks hakkama nendel va Jazziliidu üritustel tihedamini käima, sest visates pilgu eesolevatele konsadele tõotavad nädalavahetused kõvasti lõbusamad tulla.