Pärast albumi “Vere kutse kohustab” välja andmist kergelt kurikuulsaks saanud ansambel Loits pole oma juurtega kaugeltki mitte lõpparvet teinud. Materjal nimega “Ei kahetse midagi” ilmub uuesti, juba ei tea mitmendas väljalaskes ja veel mitmel pool maailmas korraga. Sellega seoses ongi jälle põhjust EKMist rääkida.

Loitsu esimest albumit arvustada ongi tänuväärsem ülesanne, kuna seejuures võib ehk vähem arvesse võtta VKK ümber üle keenud emotsioone ja rohkem või vähem ebaõnnestunud katseid Loitsu maailmavaadet dekonstrueerida. Sest Loitsu algus oli siiski kuskil Kadrina metsades, soodes ja rabades, mitte kodumaise ajakirjanduse glamuursetel lehekülgedel. Ja kunagi oli tõepoolest ka aeg, kui kõigil Loitsu härradel olid pikad juuksed ja kuuldavasti isegi Darkthrone’i särgid.

Muusikaliselt asetub vana Loits sinnasamma Skandinaavia-Balti pagan black metal’i traditsiooni, mis seisab Darkthrone’i, Satyriconi ja Burzumi õlgadel, ja mille üheks väljundiks olid näiteks kunagised “Baltic Thunderi” tuurid. Loitsu otsesteks eelkäijates nii muusikaliselt kui ideoloogiliselt võib pidada Tharaphitat ja 90ndate aastate Eesti black metal’i skenet üleüldse. Üsna lähedal seisab ka Baltikumi kuulsaim metal-eksport Skyforger, mille kohta võib küll väita, et too on pigem talurahva- ja Loits jälle hoopis sõduribänd, kuid eks sellest Loitsu eripära tulenebki.

90ndate Eesti tegijad black metal’i bändid (nt Tharaphita, Assamalla, Kalm, Manatark) ammutasid oma ainest põhiliselt rahvusromantilistest kujutelmadest paganaelu ja muistse vabadusvõitluse kohta, millest, eeskätt Norra black metal’i à la Burzum eeskujul, seati kokku omalaadne müstiline, ehkki laialivalguv maailmapilt. Laulusõnad keskendusid aga põhiliselt (neo)paganliku sõdalase meeleseisundite kujutamisele, mitte mingitele konkreetsetele poliitilistele entiteetidele.

Kuigi ka Loits maksab sellele maailmavaatele EKMil (ja hiljemgi) raudset lõivu, astub ta oma müüdiloomes seejuures sammu kaugemale. Pagan-sõdalas-romantilise temaatika (EKMil kõige puhtam näide on ehk “Hauast aupaistesse”) taustal leidub albumil juba tendentse, mis järgmisel plaadil valdavaks saavad (“Sinimäed 1944”).

Samm tumedate tunnete kütkest konkreetsema rahvusliku ideoloogia juurde on loogiline ning Loits selle esimesena ka astus. Selle siirde kandjaks saigi “Ei kahetse midagi”, mille põhiteema on erinevate aegade ja maailmade sidumine – silla ehitamine 13. saj alguses ristirüütlite vastu ja 1944. aastal idarindel võidelnud eestlaste (ning kindlasti ka praeguste eestlaste) vahele. Suure Tõllu kombel aastasadu varjusurmas uinunud muistse vägevuse taassünnist räägib suurem osa lugusid albumil (“Tulisilma sünd”, “Tõelised kuningad”, “Veri”, “Kolmjalg”). Tähelepanu väärib seejuures Loitsu militaarsus, oma rahva erakordsuse esiletoomine eeskätt sõja kaudu. Alternatiivset teed, keskenduda folkloorile, on läinud mõned teised bändid (nt Skyforger, Metsatöll).

Esiisade kombel vaenlase vastu relvile kutsumise ja rahvusliku järjepidevuse rõhutamisega tegeleb Loits hiljemgi: VKK püüab luua samasugust ühendust Eesti Leegioni aegade ja tänapäeva Eesti tegelikkuse vahele; jätkata seda, millega EKMil algust tehtud.

“Ei kahetse midagi” on üheaegselt nii bändi lipukiri, kompromissitu suhtumise väljendus (nagu seda on Herr Lembetu nimigi), kui ka märk Loitsu tahtest ajalooga külg külje kõrval seista. Seni on Loits seda ka teinud – ehk mitte kõigile meelepärases võtmes, kuid kindlameelselt igatahes.