Sain Kalvetilt DOGi “The Night DOG Sessionsi” “Rabarocki” esimesel päeval. Kui öösel Järvakandist Tallinnasse sõitsin, mängis plaat kogu tee. Ja teise päeva hommikul tagasi sõitma hakates toppisin selle uuesti mängijasse. Ajasin linnas veel mingeid asju ja sõitsin ringi, autoaknad alla ja volüüminupp põhja keeratud, sest linnarahvas lihtsalt PIDI sellest “kvaliteetsest rokkmuusikast” (Rabapaganalt laenatud väljend) osa saama.
Ja siis ühel hetkel saabus ootamatult vaikus … See lõikus nii jõhkralt mu DOGi-meeleolusse, et palju ei puudunud, et oleksin Opeli parema esinurgaga tänava äärekivisse kündnud. Mingi kuradi kaitse otsustas nimelt, et temale aitab nüüd küll, palun väga! See oli raudpolt üks neist hetkedest, mil tunnetad erakordse selgusega, et “ma pole elus vihasem olnud kui praegu!”
Vahkviha võttis mul silme eest mustaks. Mul on autos SELLINE plaat ja ma pean haudvaikuses sõitma! Ainsad, millest ma puudust ei tundnud, olid sündisoolod. Kõige muu olematus andis liiga 
teravalt märku vaikusest … Nädal hiljem küsisin Ülo Külmalt, kui kaugel ta on “The Night DOG Sessionsi” arvustamisega SLÕLi jaoks. “Viis punkti viiest on olemas, nüüd on vaja veel sõnu, mida sinna ümber kirjutada,” ütles Ülo. Üsna sama vastus oli minulgi keelel, kui küsiti, kas ma ehk ei tahaks radasse DOGi arvustust kirjutada. Tunnistan ausalt — see on raskemaid ülesandeid, mis ma kunagi võtnud olen … sest …
“… kullata ehedat kulda,
lisada liiliale helki —
kas poleks see liialdus naeruväärt?”
küsis kuskil üks luuletaja (Robert Burns?).
“The Night DOG Session” räägib ise enda eest. See on plaat, mis aitab kõige paremini siis, kui hing on maailma ja inimeste peale kõriauguni täis või kui keegi on valusasti saba peale astunud või enesehaletsus kallale kipub.
See on plaat, mis lausa ronib siis plaadimasinasse, kui peas hakkab kuju võtma mõni uus idee või on vaja kiiresti ära lõpetada mõni pooleliolev töö või tarvis väikest energiasüsti.
See on plaat, mille paned salaja mängima, kui autos on seltskond, kes muidu metal’it nii väga kuulata ei taipagi, aga kes saab aru intelligentsest sõnumist ja seeläbi lõpuks paratamatult tõdeb, et jõuline muusika annab sellele sõnumile veelgi sära juurde. Ning oled hirmsasti rahul, kui tagapingilt kostab muidu üsna hillitsetud muusikamaitsega sõbranna ettevaatlik küsimus: “Palun, kas saaks seda viimast lugu veel üks kord?” Sest sa tead, et varsti hakkab talle meeldima ka esimese loo endassevaatavus, teise tervistav õõv, kolmanda peen iroonia ning neljanda “get Bentonized!“-võtmes äratundmine, et öös on asju ja inimesi …
“Kord teisel pool taipate kõik seda kummalist tõde,
et meid on siin maailmas pidevalt paaritu arv,”
vahendab Kalveti kärisev-kume hääl Priit Aimla elulist tähelepanekut.
Jah.
Just nimelt.
On individualismiajastu. m/
:oY