Istun mingis puupüsti täistopitud mikrobussis, mul on süles päratu suur vitskorv munadega, minu kõrval joovad kaks vanameest kollast puskarihaisulist „longerit“ ja kuskil ees nuttis pool tundi tagasi üks väike tüdruk, et tal on pissihäda. Nüüd on ta jälle vait ja õhust on tunda, miks. Absoluutselt kogu vaim on valmis intervjuuks Denis Volõnkiniga bändist Celestial Crown. Saame tema juures kodus kokku, installeerime pealtkuulamisaparatuuri (sõnale „hui“ reageerib mikrofon eriti hästi), istume diivanile ja alustame.

Maailmas (ka Eestis) ei ole üldse mitte haruldane juhtum, kus mingisuguse bändi albumi taga on tegelikult ühe-kahe muusiku ponnistused ning sõltumata helikandjalt tulevast esitusest ei ole põhimõtteliselt mitte kunagi lootust bändi elusana laval näha. Kuidas on sellest vaatenurgast kaedes lood CC-ga? On ka siin tegu sellise variandiga bändist või…?

Celestial Crown on praegu puhtalt stuudiobänd, aga võib-olla kunagi on meilgi täiskoosseis olemas. Täiskoosseis selles mõttes, et on ka normaalne trummar on olemas.

Mida sa pead silmas normaalse trummari all?

Normaalne selles mõttes, et mees ei karda tulla ja mängida. Selles mõttes, et oleme ikkagi juba pikka aega tegutsenud bänd ja rütmiliselt ei oleks meil trummaril üldse mitte lihtne – meil on lugudel üsna hakitud rütm. Oleks vaja sellist professionaalset trummarit, kes tuleks kohale, kuulaks lood ära, ütleks, et antagu talle nädal aega harjutada ja siis juba saame prooviruumis kokku ja mängime lugusid. Seda pean silmas normaalse trummari all. Selliseid mehi Eestis kindlasti on ka, aga nad on kõik juba vähemalt ühe bändiga seotud, vakantset aega eriti ei ole ja siit need probleemid algavadki. On käinud meil igasuguseid trummimehi, aga kas on kohe minema mindud või siis on öeldud, et vabandage, poisid, ei suuda. Nii et seetõttu olemegi siiani puhtalt stuudiobänd ja kui kontserdi andmiseks läheb, siis rütmipartiid tulevad puhtalt plaadi pealt.

Räägi lähemalt, kuidas teie lood üldse sünnivad. On neil enamvähem üks isa või pannakse lugusid kambaga? Et nagu protsess või nii…

Enamaltjaolt teeb Šhel lugude põhjad valmis ja siis üheskoos vaatame, kuidas vastava looga jääb. Tema poolt tuleb idee ja siis meie realiseerime selle. Hiljem siis tuleb tekst; enamaltjaolt kirjutan neid tekste mina.

Võid sa nüüd nii enamvähem kainelt ja vingerdamata välja ütelda, mis stiili muusikat te teete? Mul endal ausalt üteldes läksid arusaamad mõni aeg tagasi paigast ära, sest paistis nii, et kui Varg Vikernes oli in, siis olid kõik meil kanged bläkipundid, tiba hiljem juba räägiti endast kui pagan-blacki, viikingmetalli või isegi black-ambienti esindajatest. Nii et otse – millist muusikat teeb siis Celestial Crown?

No Celestial Crowniga on nii, et iga album kukub välja erinev. Ütleksin nii, et esimene album oli rohkem nagu doom-black, „Embraced“ aga oli juba pigem doom-gothic, selline sümfoonilist laadi asi. Uus album on selline doom-gothic dark atmospheric metal. Mis edasi tuleb, ei tea.

Mis sa arvad, kas selline iseenese identifitseerimise problemaatika võib viidata hoopis identiteedi puudumisele? Teil vist sellist muret turjal pole, nagu ma aru saan?

Tegelikult mitte. Lihtsalt nii tuleb välja ja meil endil on ka nii huvitavam, et iga plaat tuleb erinev. Milleks iseennast mingite raamidega vägistada? On ju palju parem edasi minna, kui sul on lahti kõik suunad.

Siin ümberringi viitab kõik Gradle of Filthi kummardamisele. Millised muusikalised eelistused teil pundis veel ette tulevad?

See on minu privaatne ruum! Kui tahan, panen või Madonna pildi seinale… ja siis ütled et saame inspiratsiooni Madonnalt. Et ongi selline Madonna bänd. Gradle of Filthi kohta ütlen seda, et paljud on ütelnud, et me sarnaneme selle pundiga ja võtame sealt ideid üle. Tegelikult kuulan Filthi pundis praktiliselt üksinda. Teised Filthi ei kuula, kuid neile meeldib see, kuidas neil lood tehtud on. Kvaliteedi koha pealt eriti. Teistel on omad eelised; igaüks kuulab oma rida kuni Pugatšovani välja.

Päris ausalt nüüd – mitu protsenti teie loomingust on originaalne?

Ausalt öeldes ei olegi selle peale kunagi mõelnud. See sõltub nüüd sellest, mida võtta etaloniks. Arvan, et umbes 70% – 80%. Tsipa on veel jäänud.

Nii, aga nüüd räägiks hoopis diskograafiast. Teadlikum avalikkus omab infi, et olete siiani üllitanud 2 plaati, neist esimese läbi kodumaiste kanalite ja teise juba välismaist kloaaki pidi. Ajaks, mil see artikkel Pläkis läbi loetakse, on poelettidel olemas juba ka teie kolmas kauapandav. Räägi tiba nende plaatide sünniloost. Kuidas üldse juhtus nii, et end kuskilt Tartu äärelinnast laia maailma läbi murdsite?

Siin mängis suurt rolli juhus. Lihtsalt läks nii, et üks väike plaadifirma leidis meid ja huvitus meie materjali väljaandmisest. Ise olime ammu aru saanud, et omal finantseeringul me kaugele välja ei venita ja nii juhtuski, et tegime lepingud ära ja… ja siiani kõik toimib. Firma ise on muidu USA oma, kuid mingil põhjusel selle peakorter asub Mehhikos. Väike firma selles mõttes, et 800 taalast transpordikulu pidasid kalliks… praegu plaadid liiguvad Fedexi vahendusel meie suunas, internetist saab liikumist jälgida – eile olid nad näiteks Memphises. Aga muidu… mis seal vahet, kus plaat välja antakse, peaasi, et antakse. Selge on see, et kui keegi veel asjast huvitub, loomulikult anname neilegi materjali. Nii see lihtsalt käib.

Millisele kuulajale te eelkõige muusikat teete, kas niisugusele, kes istub kodus, kõrvaklapid peas ja tõlgib lüürikat või siis sellistele, kelle jaoks peamine on hoogne rifisadu?

Pead silmas sihukesi, et mustad pikad juuksed ja fanaatiline tuli silmis? Tegelikult … alates üheksaaastastest tüdrukutest kuni vanaemadeni välja. Isegi meie oma vanematele asi meeldib. Meil on muusika selline laialiulatuv, raame siin ei ole, et sina kuula ja sina ära kuula.

Ei saa mööda Pläki standardküsimusest – milliseid Eesti bände ei läheks sa vaatama ka raha eest mitte?

Andsid alles küsimuse! Me ei tunne Eesti skeenet selleks piisavalt, et siin üldse arvamust avaldada. Üldiselt aga on ikkagi nii, et võib minna vaatama mistahes bändi, kõik sõltub ikkagi sellest, kuipalju õllet sisse valada.

Lõpetuseks siis veel seda, et millised on tulevikuplaanid?

Juba kirjutame uut albumit. Ja nii see asi käib. Avaldame selle albumi ära, teeme paar kontserti, sealt edasi taas stuudiotöö. Nii et nagu näed – stuudiobänd.

Kustkohast siis see inspiratsioon tuleb, kui lõpetuseks sedagi küsida?

Inspiratsioon on alati olemas. Niikaua kuni Tartu linnas õlut jätkub, inspiratsioon otsa ei saa.

CELESTIAL CROWN:
Denis Volõnkin – vokaal
Diana Volkova – vokaal
Sergei Vlassov – lead kitarr
Aleksandr „Šhel“ Šhelepenkin – kitarr, süntesaator, programmeerimine
Arnold Looga – bass

Albumid:
„Invasion of Suicidal Angels“ 2002
„Embraced“ 2003
„Veiled Empire“ 2005