Ma oleksin võinud selle arvustuse ka ise kirjutada.

Aga see oleks korranud võrdlemisi palju mu eelmist arvustust. Aga herr Dunkelheit kirjutas juba suurepärase arvustuse, mida ma oleks tahtnud ka nii väga korrata. Aga ma olen laisk.

Ja pealegi on nad nüüd rokkstaarid. Müüvad palju plaate. Kontserdile tuleb nii palju inimesi, et enamus ei mahu sissegi. Metsatöllu sihtgrupp on ammu väljunud vanadest piiridest. Ei, ei. Selleks arvustuseks oleks sobivam keegi, kes ei ole nii teemas, aga ometigi mõistab, mis värk on. Keegi, kes ei ole neid näinud jõlkumas kohalikus õllekas. Keegi, kes ei ole mõjutatud nende isiksustest.

Näiteks minu ema. Palun.

Ma ei taha öelda, et ma polnud midagi ennem kuulnud, näinud, lugenud. Olin küll. Sellest oli ammugi räägitud, üles kiidetud, soovitatud. Aga see ei ole see. Sellel pole tähtsust. Ta jõuab sinuni ise, oma teid ja salaradu pidi. Jõuab nii, et sa arvad tundvat teda juba ammu. Ehedat, südamest, oma.

Kui sa pole Metsatöllu varem kuulanud ja kahtled, kas tasub plaadi peale üldse raha raisata, kuula kõigepealt sellelt viimast laulu. See, mis on pandud vanadele Metsatöllu kummardajatele maasikaks tordi peale on teistele teejuht selle muusika maailma. Ülejäänu on juba tõeliselt ehe ja ainuomane Metsatöll. Laulude sõnad, mis jõuavad kuulajani ilusas eesti keeles ja arusaadavalt. Muusika, mida kuulates tekib tunne, kust tuleb see teadmine tajuda just seda hetke sealt aastasadade tagant. Just nii see oli. Just selline see oli. See kõik on meis kõigis kuskil alles.

Metsatöll leiab just õigel ajal ja viisil üles su hinge, olenemata sellest, kas otsid hetkel juurde rõõmule rõõmu või abistavat kätt iseolemise hetkel. See muusika on eatu, jõuab igaüheni. Läbini eestlaslik.

Äsja ilmus mingi uuring, et 95% eestlastest usub mingisse veidrasse jõudu või asja. Võib-olla tõesti. Metsatöllu abil leiad üles oma hiiepuu ja usu oma auguga kivisse.

10/10
Karin

Metsatöll – Hiiekoda, Rada7, Ivo
Metsatöll – Terast mis hangund me hinge 10218, SL Õhtuleht, Dunkelheit
Metsatöllu kodu veebis