Loits on kindlasti üks tähelepanuväärsemaid bände, mis Eesti metal-underground’ist on võrsunud. Isegi sedavõrd, et temale pööratud tähelepanu ammu enam ainult hevimeeste ringkondadega ei piirdu. Viimasel ajal on Loits hakanud päris regulaarselt üles astuma peavooluajakirjanduse lehekülgedel ja televisioonis, mis ekstreem-metal’it viljeleva ansambli jaoks pole kindlasti kõige tavalisem asjade käik. Rääkimata veel Eesti muusikamaastikul sellistest haruldastest nähtustest nagu kontserdid välismaal ja rahvusvahelise levikuga ajakirjadesse jõudmine. Ei peaks tulema üllatusena (ehkki mõnele kindlasti tuleb), et Loitsu edu pole mitte üleöö loitma löönud, vaid selle bändi juured ulatuvad õige sügavale ühe sõpruskonna ja ühe subkultuuri ajalukku. See film teebki seda, mis paljudel arvustajatel ja kriitikutel osalt lihtsalt teadmatusest tegemata on jäänud. Nimelt otsib see Loitsu nägu mitte päevapoliitikast, vaid bändi pea kümneaastasest kujunemisloost.
Kunagi vanal hallil 1996. aastal Lembetu sooloprojektina alguse saanud Loits on näinud mitmesuguseid aegu. Esialgsele mitmeaastasele vaikusele järgnes kiire areng, mis viis 1999. aastal Eesti metal-skene ühe superhiti, “Tõelised kuningad” salvestamiseni. Tagasilöökide kiuste edukalt jätkunud pealetung tipnes kaks aastat hiljem täispika albumi “Ei kahetse midagi” avaldamisega, mis hiljuti Nailboard Recordsi all taas välja anti. Tagasivaates võib öelda, et “EKMist” sai ühe ajastu – 90ndate Eesti pagan black metal’i – lõppakord ja kokkuvõte (ning üks parimaid selles zanris ilmunud teoseid). Hiljem on Eesti UG-bändid järjest rohkem uutele radadele pöördunud, teiste hulgas ka härrased Kadrinast. Samas on Loitsu side “EKMi” paganlik-romantilise maailmapildiga siiamaani päris tihe, nii on nad ka üks väheseid tegutsevaid bände, mis kunagise skene vaimu veel edasi kannab.
Kuid seda juba oluliselt muutunud kujul. 2004. aastal ilmunud “Vere kutse kohustab” märkis Loitsu jaoks selget pööret varasema muinasajatemaatika juurest otsesemalt rahvusliku ideoloogia käsitlemisele, mis ühest küljest tähendas loogilist jätku kohati juba “EKMil” ilmnenud tendentsidele, teisalt aga vastas just sellise sõnumi järele janunevale ajavaimule. Samuti oli iseloomulik muusikaline edasiminek black metal’i juurest eksperimentaalsema, tihtipeale rock’n’roll’i sugemeid ja puhast vokaali kasutava flak’n’roll’i juurde ning kogu Loitsu ülejäänud imago militariseerumine. Vaatamata kõigile muutustele ilmutab Loits jätkuvalt võimet hoida sisu ja vormi, ehk sõnumit ja muusikat, tasakaalus. Mis jätkub kahtlemata tulevikuski.
“Vere kutse” filmi juures on äärmiselt oluline ka see, et käesolevaga on muutunud kättesaadavaks üks osa Eesti UG-muusika ajaloost. Tänuväärne on see tulevaste põlvkondadegi seisukohast, kuid samamoodi peaksid rõõmustama need skenelased, kes kümme või viis aastat tagasi metal’ist veel undki ei näinud ja praegu hea meelega midagi nendest aegadest teada tahaksid saada. Loits on ju nii oma liikmete kui muusika kaudu otseselt seotud kohaliku metal-traditsiooniga, mis, ehkki see viimasel ajal järjest rohkem eneseteadvust kogub, siiski veel vähe oma pärandi säilitamise eest on hoolitsenud. Loodetavasti on selle filmi plaadile jõudmine teedrajav sündmus ning tegemist on alles esimese projektiga omasuguste seas. Paremini kui miski muu iseloomustab Loitsu ju nende tahe edu nimel kõvasti tööd teha. Eeskuju võtta oleks paljudel.
*****
GRAMMOFON!
Rada7-l au pakkuda midagi eriti haruldast ja väärtuslikku. Koos võimalusega hankida DVD kujul flak’n’roll’i sünnilugu teeb Loits veel midagi põnevat. Ka see on tükike minevikust – Loits andis grammofoni sektsiooni oma 2000. aasta mais lindistatud demo, mis uuesti masterdatud. Demo esialgseks eesmärgiks oli saada selle abil Guano Productions kaitsva tiiva alla, kuid kahjuks ei pidanud plaadifirma ise nii kaua vastu. “Reh. Demo 05.2000” avaldati hiljem ise koos “Tõelised Kuningad” promoga. Tähelepänuväärne on veel see, et see oli teine proov nende kitarristi W.Gatesiga ning nüüdseks on saabunud aeg, mil Gates on bändist ära läinud ja uueks kitarristiks on noor võitleja Markus. Muide tol ajal polnud ka Atso veel trumme mängimas, alles sama aasta sügisest tuli bändi ning demos on programmeeritud trummid.
1. Tulisilma Sünd
2. Valge Nägu
3. Veri
4. Kolmjalg
5. Tõelised Kuningad