Foto: Madu @ GCIstume Telemaja kohvikus. Villu, Tirts, Reimo, Mõmmi, Promille ja mina. Eesti muusika karika avasaateni on jäänud veidike üle tunni aja. Nojah, tegelikult ligi kaks tundi. Hästi. Kaks ja pool. Üritan kõigest väest juttu juubeliradadele suunata, kuid eelseisvas 2:98 kaotuses veendunud ning seetõttu reipas meeleolus Villu vastab nii, nagu parasjagu vaimukam tundub.
Mis tunne on?
Villu: Ei oska sõnastada. Selline tunne, et läheme mängime midagi. Jummalast pohhui, et Tuberkuloited. Nendega on mõnusam koos olla kui mingi …
Tirts: Nexuse …
Mõmmi: Tarja Haloneniga.
Villu: Matti Nykäsega oleks hästi lahe, Matti on hästi lahe mees. Loen aeg-ajalt tast uudiseid ja "elämä on laiffi" on tema tuntud aforism. Kui ta oma rekordhüppeid tegi, siis eelmisel õhtul tariti ta kustununa kusagilt baarist magama. Hommikul võttis väikse lonksu ja tegi maailmarekordi. Aga Tuberkuloitedil on parem pillipark, neil on sünt bändis. Meil on see-eest tüdrukud.
Ma lubasin mütsi maha võtta, kui nad oskavad mingit muud meie lugu peale "Tere Perestroika" mängida. Aga siis ma parandasin, et mütsi mul ei ole, et siis ma ei pane mütsi pähe. Aga nüüd pean ma mütsi pähe panema.
Kas seda hirmu pole, et jäädki igavesti seda bändi tegema? Trubetsky pidavat mingeid lugusid nagu "Riia mu arm" ja "Musta mantliga mees" lausa kartma.
Villu: Ei ole mul nende lugude ees mingit hirmu. Need pole meie lood. Mul pole isegi "Tere Perestroika" ees mingit hirmu, sest see on nii lahe laul. Meil on lihtsalt paremad lood kui tal. Me oleme kaua rääkinud, et aastal 2012 läheme laiali.
Miks?
Reimo: 2013 tuleme jälle kokku. Millal see maailma lõpp oligi?
Maajade kalendri järgi 2012 oligi.
Reimo: Vot jah.
Promille: Mul saab selleks ajaks õppelaen tasutud. Ma ei saagi niimoodi laenuvabalt elada.
Villu: Kohe kui komeet tuleb, võtke pangast laenu. Aga sain selle maailmalõpu asja alles hiljem teada. Me juba enne seda rääkisime, et 2012. aastal läheme laiali. See on nagu mingi tähtaeg, sarjas "X-files" tulnukate lõplik invasioon Maale.
Antikristus ja kuldsed taldrikud?
Villu: Selle loo ma tegin veel varem. Tollal olid mingid hevimehed nagu antikristused enda arust. Aga antikristus pole midagi parem kui kristus. Tegin siis laulu antikristuse vastu. Pärast sain mingitelt kristlastelt kirju, et olen nagu nende mees, kuna teen antikristuse maha. Et äkki teen koguduses väikse kontserdi?
"Tere Perestroika" laul läks sul vist samamoodi viltu. Sa norisid aga ikka tõlgendati …
Villu: Teksti ei saa kunagi valesti mõista, sest igaüks mõistab teksti nii nagu ta seda mõista suudab. Enda jaoks õigesti. Ise ma ei teagi, mida ma selle looga öelda tahtsin. Kas on pila, kerge sarkasm või rõõmus lugu kerge huumoriga? Ta oli hetkeimpulsi lugu. Tegin ja itsitasin. Ülejäänu, mis on ridade vahel ja taga on, jäägu kriitikutele.
Foto: Madu @ GCMul on juhe koos.
Tirts: Küsi, mis su lemmikvärv on?
Mis su lemmikvärv on?
Villu: Viina värv.
Räägime nüüd plaadist. Kas vanade lugude uuesti lindistamine on kergema vastupanu teed minek?
Villu: Muidugi. Siis ei pea uusi lugusid tegema. Aga ma ei mäletanud umbes pooli lugusid. Üritasin kuulmise järgi välja võtta, hullu vaeva nägin. Ebaloogiline muusika, harmooniad pole tüüpilised. Plaadi nimi on "Mälestusi Eesti NSV-st".
Aga sinu enda mälestused sellest ajast? Kas tundsid ennast dissidendina?
Villu: Ikka. Tunne oli karm. Mingi kaheksakümnendate keskel ei kujutanudki ette, et Nõukogude Liit võiks lakata olemast. Tundus olevat igavene tuhandeaastane rahuriik. Ja siis püüdsime elada nagu elasime. Kunagi niikuinii pannakse vangi. Aga siis tuli Gorba ja ajas riigi uppi. Seepärast saamegi siin täna Tuberkuloitediga laulda. Muidu oleks Summer kah kusagil istumas. Ma ei tea miks, aga küll midagi oleks välja mõeldud.
Teeme nüüd nii, et mina ütlen ühe J.M.K.E. plaadi nime ja sina meenutad. "Külmale maale"?
Villu: Me tegime seda Soomes. Seal on selline jook nagu "Sorbus", mis on kange pihlakavein. Sellest vanasti Soome punkbändid laulsid. Ma siis ostsin selle joogi. Pärast käisime kõrtsis ja ma jõin lõpuks purjus peaga selle Sorbuse ära. Siis kui pidin laulma hakkama, oli mul selline pohmell. Mind tassiti trammi, seal stuudiosse. Ma lebasin stuudio põrandal, teised mängisid kaarte ja jõid õlut. Õhtuks sain ma niipalju üles, et mängisin paar soolot sisse. Laulsin hoopis järgmisel päeval.
Reimo: Peaks minema valvuri juurde ja Tuberkuloitedi fännide nimekirjast nimesid maha tõmbama.
Villu, Mõmmi, Tirts, Promille: Hahahahahahahahaaa …
Villu: Tsau Alar, me paneme siin Tuberkuloitedi vastast juttu. Kohe otse-eetrisse.
Alar: Väga hea. Ma ostan midagi juua.
Nojah. Alar, tule anna intervjuud. Ütle, miks sulle J.M.K.E. meeldib?
Alar: Ma ei saa. See on nagu see spraidi reklaam, miks sa kogu aeg seda jood? Ikka parem kui mingisugune kaasaegne rokk.
Villu: Vanad tegijad peavad ikka kokku hoidma. Me peame noorte vastu ühisrinde moodustama!
Mõmmi: Nagu taksojuhid versus ülejäänud autojuhid?
Alar: Noored on hirmus pealiskaudsed. Sellist süvenemist ei ole.
Villu: Sa teed Tuberkuloitedit süvenenult?
Et jutt lindil kisub siit edasi ikka võimatuks mölaks, tõmban ma nüüd otsad kokku. Loo moraal on iseenesest ju lihtne – seda polegi. J.M.K.E. juubeldas 20. jaanuaril alaealistele ja täisealitele Rock Cafe’s.
Alar: No me saame öelda, et kaotasime ikka J.M.K.E.-le, mitte ei saanud Meie Mehe käest pähe.