Tere mehed, kuidas käbarad käivad?

Viki: Kuule, kõik käbarad käivad nagu nugis enne talve, kärmelt.

Suss: Kiired ajad, muidu pole väga vigagi.

Ei lähe enam kaua, kui Missa saab kümme aastat vanaks. Samas vanuses on paljudki teised Eestis popid bändid, nagu Manatark ja Loits. Miks Missal nii kaua läks, et kodumaal samasse staatusesse jõuda kui eelpool mainitud bändid?

Viki: Noh, tegelikult olid ju meie esimesed neli aastat à la alcoholic fuel stright to the veins. Eks see väike arengupeetuse periood oli, mis muud. Tegelikult on asi pigem selles, kuidas bändi suhtumine on viimase aja jooksul muutunud ning seda kõike ka seoses sellega, et bändis on nüüd vanakooli heavy-mehed Suss ja Ank, hehee.

Suss: Kui vaadata Missa ajalugu, siis näeme seal tõesti, et bänd on alustanud tegevust 1996. Ma ise selle sünni juures ei olnud, nii et ma ei tea, mida need neli aastat seal bändiruumis tehti. Arvan, et lihtsalt oldi pillimehed ja õpiti mängima. Sest muidu poleks kulunud nelja aastat esimese demo tegemiseks. Igal bändil on oma sünnilugu. Väga lihtne on olla hea pillimees ja leida enda umber samasuguse tasemega mehed ning poole aasta pärast lasta juba esimene plaat välja. Missa lihtsalt õppis oma nime all pilli mängima. Ja see on lagi!

Kuidas teile tundub, kas Eestis on palju bände, kes oleks pidanud Missa kombel rohkem proovi tegema, enne kui nad suurema publiku ette astusid? Mida üldse Eesti metal scene’ist arvate?

Suss: Ma ei tea, kas asi on meie proovitegemises või milleski muus, aga tean kindlalt, et me lihtsalt oleme hea bänd. Eestis on palju selliseid bände, kes ronivad kiiresti lavale ja annavad paar live’i ning hakkavad juba asju ette kujutama. Vist ei saada aru, et asjad käivad vähe teistmoodi. Sa pead olema lihtsalt kõige kiuste kogu aeg tegevuses. Ei saa ootama jääda, et keegi toob sulle midagi kandikul kätte. Tuleb saata meeletult palju promosid, tüüdata kõikvõimalikke kontserdikorraldajaid, panna hellalt pappi bändi alla surema, käia ja vaadata, mida teised bändid teevad, küsida, uurida, puurida ja loomulikult palju õlut juua. See on underground ja siin kehtivad teised reeglid. Kõik tuleb ise sebida ja MEELETULT vaeva näha ning mitte alla anda. Selline suhtumine ongi vist põhjus, miks väga paljud bändid, kes on kiiresti tõusnud, ka väga ruttu ära kaovad. Lihtsalt ei osata oma bändiga midagi peale hakata, kui mingi plaat on valmis. Kui nüüd üldist Eesti metal’i-elu vaadata, siis on mul hea meel, et asi on väga palju arenenud. Bändid on läinud julgemaks ja hakanud ka paremini pilli mängima. Kindlasti on ajendiks ka kontserttegevus, mis siinmail väga korralikult töötab. Midagi põrutavalt head nooremast scene’ist aga pole juhtunud nägema.

Uue koosseisuga Missa on palju aktiivsem, ja mulle tundub, et ka populaarsem. Mis arvate, kas see tuleb sellest, et vanakooli thrash metal on viimasel ajal uuesti pead tõstmas, või tänu sellele, et uued liikmed on kohalikus scene’is tuntud tegelased?

Viki: No kurat seda teab. Pigem kaldun arvama, et meie viimane plaat lihtsalt oli vähe parem kui eelmine enne seda. See, et träsa hakkab üha enam populaarsemaks muutuma, ei ole kuidagi seotud Musta Missaga, sest Missas on alates esimesest demost olnud träsa mõjutusi, eelmise koosseisuga me lihtsalt ei suutnud seda ära mängida.

Suss: Seda asja saaab võtta nii üht- kui teistpidi. Rõhutaksin seda, et Missa ei jälgi teadlikult mingisuguseid muusikas toimuvaid trende. See kompott, mis õnnestub meil bändikas koos valmis sepitseda ja plastmassi põletada, see rahvani ka jõuab. Meile lihtsalt väga meeldib, mis me teeme, ja meie pole süüdi, et thrash metal praegu populaarne on. Mina isiklikult olen sellist tüüpi muusikat kuulanud juba väga varajasest noorusest peale ja pean seda parimaks. Mis puutub meie tuntusse, siis kindlasti pööratakse rohkem tähelepanu sellele, mida vanad tegijad jälle kokku on keeranud. Me ei pane seda ka publikule pahaks. Väga hea, uurige ja puurige ennast kogu aeg meie tegemistesse mõnuga sisse!

Siiski on Missa väga jõudsalt populaarsust kogumas. Paari kuu pärast soojendate Mardukit ja ka üks väga tuntud thrash’i plaadifirma on huvitatud "The Target of Hate’i" vinüüli tootmisest. Kuidas te selliste pakkumiste otsa sattusite?

Suss: Väga palju loeb see, millise plaadifirma all sa bändiga oled. Koostöö Naiboard Recordsiga on andnud meile väga palju ja me oleme nende tegevusega väga rahul. Teeme kõvasti promo Missale ja surume ennast jultunult igalt poolt läbi. Kindlasti on palju aidanud meie esinemised nii siin- kui sealpool kodumaa piiri. Ja et selliseid pakkumisi meile tuleb, tähendab ainult seda, et Missa kauaaegne promotöö hakkab lõpuks vilja kandma.

Kuidas Missa jaoks üldse aega ja viitsimist leiate, kõikidel teil on veel bände, projekte ja muid lisakohustusi, pealegi elate nüüd ju praktiliselt eri riikides?

Viki: No me ei viitsigi. Me lihtsalt käime proovikas end välja elamas ja alkohoolseid jooke tarbimas, hehe. Tegelikult on asi nii, et kui bänd on ikka tähtis, siis ei ole probleemiks isegi teises riigis elamine. Alati võib sõita kasvõi üheks päevaks Eestisse, et proovi teha.

Suss: Ega see polegi. Aga, kui kuulata Missa loomingut, siis peaks olema selge, MIKS me tahame seda bändi kõige kiuste teha. See muusika on lihtsalt meile väga vajalik. Kui on juba nii palju vaeva nähtud, siis oleks lapsik alla anda just nüüd, kui esimesed tõsised sammud on tehtud. Ma olen väga uhke oma bändikaaslaste üle, kes tulevad proovi eri kohtadest (Viki Soomest, Ank Rakverest). Nemad on maha sõitnud pika maa ja ei kuku vinguma igat sorti probleemide üle. Tagi seljast, pill kätte ja läheb uhamiseks! Ei mingit haletsust enda ja teiste suhtes. See teeb meid tugevaks. Järelikult on Missa kõigile kuidagi väga südamelähedane. Lisaks, kuna me ei näe oma lugude tegemisega suurt vaeva, siis pole vaja just iga päev bändikas trenni teha. Me oleme bändiruumis pilli mängides sama agressiivsed kui laval. Erilist vahet ei ole. Inimesed, kes on sattunud meie proovi nägema, on öelnud "väga hea kontserdi andsite".

Ütlesid, et lugude tegemisel eriti vaeva ei näe. Kuidas üldse lood sünnivad ja millest saate inspiratsiooni?

Viki: No ikka täielikust vihkamisest, sest me oleme lihtsalt nii kurjad, et ei julge isegi peeglisse vaadata! Muidu käib asi lihtsalt: kui on hea idee, siis prooviruumis muutub see koos mängides veel paremaks ja sitad käigud sorteerime lihtsalt välja. Üldiselt minu puhul tuleb inspiratsioon peale tund aega totaalse träsa kuulamist ja õlle kaanimist – nagu sa isegi tead, Berg. Head käigud ja lüürika tulevad alati teatud meeleolus.

Suss: No sellele küsimusele tuleb otsida vastust jälle meie suurest pohhuismist. Me lihtsalt väga ei pinguta lugude kirjutamisega. Viki joob kodus veits õlut ja siis helistab mulle öösel, et tegi jälle uue loo. Järgneb proov ja loomulikult meeldib tema lugu kõigile kohe ja siis annamegi teosele lõppviimistluse ning purgis see ongi. Edasi hakkab Ank ka kuidagi imelikult käituma ja tuleb välja, et tal nagu oleks ka midagi. No ja nii see käib. Samas teeme pooled asjad siiski lambist valmis, kohapeal improviseerides. Näiteks, üks meie uus lugu on sündinud sel ajal, kui Viki sättis endale laulmiseks vajaminevat atribuutikat ülesse – meie Ankiga tegime samal ajal ühe loo. See tuli nii hea, et lähebki meie järgmisele täispikale plaadile. Nii see käib.

Kohalikest foorumitest on läbi käinud teated, et lähete varsti jälle stuudiosse. Oskate ehk juba täpsemalt öelda, mida lindistada plaanite?

Viki: Kuule, jah, mõtlesime, et lähme oksendame järjekordse junni sisse, et siis teeks nii uut kui vana materjali. Vana demo tsekkame üle, teeme selle uuesti ja sina, Berg, pead ka seal paar krääksu tegema. Ega ma ka ei jaksa siin koguaeg ise mikri otsas lõõritada. Üldiselt teeme lihtsalt ÜHE eesti reliisi, eesti keeles kogu kompott, ja vähe rohkem black metal’it.

Suss: Meil on "The Target of Hate’i" neljast loost tehtud ka eestikeelsed versioonid, mida me pole veel rahvale maitsmiseks andnud. Tuli soov need välja anda, aga lugusid jäi väheks. Otsustasime, et teeme Missa esimese demo "Sex …" uuesti sisse, tõsi, väikeste omapoolsete lisadega. Nii et tuleb 9 looga eestikeelne plaat. Suuri lootusi me sellele release’ile ei pane. Lihtsalt tahtsime teha eestikeelse asja. Tulebki selline vahepealne plaat. Tõsisem töö on plaanitud 2006. a sügiseks, mil alustame tööd oma järgmise täispika plaadi kallal. Sellele üllitisele muide on ka juba päris mitu lugu valmis tehtud. Ja muusika on samasse auku, kui "The Target of Hate’i" materjal.

Eks ma pean siis häälepaelad lahti köhima, hehe. Aga paljud kindlasti imestavad, miks muutus Missa ühtäkki eestikeelsest black metal’ist ingliskeelseks thrash metal’iks?

Viki: No mis seal imestada. Kuna Must Missa müüb plaate ka väljaspool Eestit, siis lihtsalt oli vajadus kirjutada osa tekste ka inglise keeles. See ei tähenda nüüd seda, et me oleks oma emakeele ära unustanud, sest järjekordne release tuleb just ekstra eesti keeles.

Suss: Inglise keeles on lihtsam oma muusikat väljaspool Eestit tutvustada. Ka leian ma, et thrash’i keel on inglise keel. Samas, kui on vaja, siis me põrutame eesti keeles ka kõik olulise välja.

Tantsutüdrukud – teema, millest ei saa üle ega ümber. Olen kuulnud selle kohta nii kiitvaid kui ka laitvaid kommentaare. Kuidas tuli üldse idee kasutada tantsutüdrukuid ja mis rolli nad laval täidavad?

Viki: Nagu sa ise ütlesid kunagi: "Beer and Boobs Forever". Noh, that’s the way we like it. Meil on väga vinged tsikid, kes teevad väga vinget show’d, mis muide läheb järjest paremaks. Oleme nendega väga rahul ja kuna bänd sellise imago omale juurde võttis, siis why not. At least, sex sells. Kurat, nüüd tuli õlle isu peale jälle.

Suss: Ma leian, et sellist muusikat, mida Missa teeb, on kindlasti huvitavam saalist jälgida, kui lavalt peale agresiivse muusika midagi veel tuleb.Vaatemängulisus on olnud Missa jaoks alati tähtsal kohal. Hea muusika ja ilusad tüdrukud sobivad minu arust alati suurepäraselt kokku. Inimesed, kellele see ei meeldi, on mingi viu-viu tüüpi kamp, kes kardavad kõike uut. Samas olen 100% kindel, et need tüübid, kes vinguvad, kuidas ikka nii saab, inisevad pärast live’i kodus teki all olles selgest mõnust. Lisaks on see väga hea, et tantsutüdrukud on nii kuum teema See tuleb meie tegevusele ainult kasuks. Negatiivne reklaam on kohati parem kui üdini positiivne teema.

Hehe, isegi SL Õhtulehe reporteri meelitasite tantsutüdrukutega erootikamessilt oma Soome kontserdile? Kas Missa saab meedias piisavalt tähelepanu?

Viki: Sellise mainstream tähelepanu kohta ütlen ma ainult üht: "Fuck off my ass!" Must Missa pole mingi popbänd, ja pole vaja mingit tüüpilist tähelepanu. Me lihtsalt teeme muusikat, et end välja elada, ning see, kes leiab, et meie musa on piisavalt hea, see lihtsalt tuleb meid kontsertidele vaatama. Muide, kõige parem Missa kuulamise retsept on, et fuck off, plaat makki, lase sisse viis õlut, lükka koss vanaema voodiäärele ja mosh’i nii, nagu poleks homset enam tulemas.

Suss: No oleneb, mida sa meediaks pead? Praeguse seisuga pole nagu väga viga. Plaadiarvustusi tuleb usinalt ja järjest rohkem tuntakse meie tegemiste vastu huvi. Ka oleme saanud oma kontserttegevuse enamvähem käima.

Tänud intervjuu eest! Lõpusõna tarvis jätan teile vabad käed.

Viki: Cheers and beers, unholy destruction forever!

Suss: Ning ega me tegelikult nii kurjad ka ei ole. Sõbralikud heavy’i-mehed, kes tahavad teile väga valjult ja kiiresti metal’it mängida. Olge alati metal-kontsertidel kohal!
www.mustmissa.com